Testamendid. Margaret Atwood

      Just sel ajal leidis aset sündmus, mille peaksin tähelepanuta jätma, kuna parem oleks see unustada, kuid sellel oli oma osa valikus, mille pidin peagi tegema. Nüüd, kus ma olen vanem ja välismaailma rohkem näinud, saan aru, et mõnele inimesele ei pruugi see tähendusrikas tunduda, aga mina olin noor Gileadi neiu ega olnud sellistesse olukordadesse sattunud, niisiis polnud see sündmus mulle tavapärane. See oli hoopis hirmutav. Samas oli see häbiväärne: kui sinuga tehakse häbiväärseid asju, kandub häbi sulle üle. Sa tunned end räpasena.

      Eelmäng oli tühine: ma pidin iga-aastaseks kontrolliks hambaarsti juurde minema. Hambaarst oli muidugi Becka isa ja tema nimi oli doktor Grove. Ta on parim hambaarst, ütles Vera: kõik kõrgemad komandörid ja nende pered käisid tema juures. Tema kabinet asus Tervise Õnnistuse hoones, mis oli mõeldud arstidele ja hambaarstidele. Väljas oli pilt naeratavast südamest ja naeratavast hambast.

      Üks marthadest tuli tavaliselt alati minuga arsti või hambaarsti juurde kaasa ja istus ooteruumis, kuna nii oli kombekam, ütles Tabitha ikka, selgitamata miks, aga Paula ütles, et kaitsemees võib mu sinna sõidutada, kuna majas on liiga palju tööd, arvestades muudatusi, milleks tuleb valmistuda – selle all mõtles ta last – ja mõne martha saatmine oleks ajaraiskamine.

      Mul polnud selle vastu midagi. Õigupoolest tundsin end üksinda minnes vägagi täiskasvanuna. Ma istusin tikksirgelt kaitsemehe selja taga autos. Seejärel astusin hoonesse sisse, vajutasin liftinuppu, millel oli kolm hammast, leidsin õige korruse ja õige ukse ning istusin ooteruumis ja vaatasin seinal olevaid pilte läbipaistvatest hammastest. Kui tuli minu kord, astusin sisse, nagu tohtri abiline härra William palus, ja istusin hambaarstitoolile. Doktor Grove astus sisse, härra William tõi mu kaardi, läks siis välja ning pani ukse kinni ja doktor Grove vaatas mu kaarti, küsis, kas mul on hammastega probleeme, ja mina vastasin ei.

      Ta sobras mu suus oma orkide ja sondide ja väikese peegliga nagu ikka. Nagu ikka, nägin lähedal enda kohal tema prillidest suurendatud silmi – siniseid ja verdunud, rippuvate laugudega silmi – ja püüdsin mitte sisse hingata, kui tema välja hingas, sest tema hingeõhk lehkas nagu alati sibulate järele. Ta oli üsna ilmetu näoga keskealine mees.

      Ta tõmbas valged venivad kummikindad käest ja pesi käsi valamu juures, mis oli mu selja taga.

      Ta ütles: „Laitmatud hambad. Laitmatud.” Seejärel ütles ta: „Sinust hakkab suur tüdruk saama, Agnes.”

      Seejärel asetas ta käe mu väikesele, kuid kasvavale rinnale. Oli suvi, seepärast oli mul seljas õhukesest puuvillasest riidest roosa suvine koolivorm.

      Ma tardusin vapustusest. Niisiis oli kogu jutt meestest ja nende raevukatest tulistest kihudest tõsi, ja pelgalt hambaarstitoolil istudes andsin mina selleks põhjust. Mul oli kohutavalt piinlik – aga mida ma pidin ütlema? Ma ei teadnud, seetõttu lihtsalt teesklesin, et midagi pole juhtunud.

      Doktor Grove seisis mu selja taga, niisiis oli tema vasak käsi mu vasakul rinnal. Teda ennast ma ei näinud, ainult kätt, mis oli suur, käeseljal punakad karvad. Käsi oli soe. See istus mu rinnal nagu suur kuum krabi. Ma ei teadnud, mida teha. Kas peaksin tal käest haarama ja selle oma rinnalt ära lükkama? Kas see kutsuks esile veelgi põletavama himuruse? Kas peaksin proovima minema pääseda? Siis pigistas käsi mu rinda. Sõrmed leidsid nibu ja näpistasid. Tundus, nagu oleks minusse torgatud rõhknael. Ma kallutasin ülakeha ettepoole – ma pidin nii ruttu kui võimalik hambaarstitoolilt pääsema –, aga käsi takistas. Ühtäkki see eemaldati ja mu vaatevälja ilmus doktor Grove ise.