Testamendid. Margaret Atwood
versioon kuulus Shunammite’ile tema martha kaudu, kes kuulis sellest Saundersite maja marthalt. Selle juurde kuulusid kohutav kihu ja patune ühendus. Küllap oli teenijanna komandör Saundersit kuidagi ahvatlenud, ja too oli siis käskinud tüdrukul öösiti, kui kõik arvatavalt magasid, alumisele korrusele hiilida. Siis lipsas teenijanna kabinetti, kus komandör teda ootas, ja mehe silmad lõid särama nagu taskulambid. Kes teab, milliseid himuraid nõudmisi mees esitas? Nõudmisi, mis olid loomuvastased ning ajasid teenijanna hulluks, mitte et neist mõne puhul selleks kuigi palju vaja olnuks, sest õigupoolest olid nad piirialase isiksushäirega, aga küllap see tüdruk oli enamikust hullem. Sellele ei sündinud mõeldagi, ütlesid marthad, kes millestki muust õieti ei mõelnudki.
Kui mees hommikust sööma ei tulnud, läks Paula teda otsima ja leidis, et mees lamab põrandal püksata. Paula oli enne inglite kutsumist mehele püksid jalga pannud. Ta oli käskinud ühel oma marthal appi tulla: surnud on kas jäigad või lõdvad ja komandör Saunders oli suur ja kohmakas mees. Shunammite ütles, et martha jutu järgi oli Paula üsna veriseks saanud, kui surnu riietamisega maadles, ja küllap tal olid terasest närvid, sest ta oli teinud seda, mis vaja, et välist väärikust säilitada.
Mina eelistasin Shunammite’i versiooni Paula omale. Ma mõtlesin sellele peiedejärgsel koosviibimisel, kui isa mind Paulale tutvustas. Naine sõi juustupulka; ta mõõtis mind pilguga. Ma olin sellist pilku näinud Vera silmis, kui ta kõrre koogi sisse pistis, et näha, kas see on küps.
Siis Paula naeratas ja ütles: „Agnes Jemima. Kui ilus,” ning patsutas mu pead, nagu oleksin viieaastane, ja ütles, et küllap on tore uut kleiti kanda. Ma oleksin tahtnud teda hammustada: kas uus kleit pidi mu ema surma korvama? Kuid parem oli keel hammaste taga hoida kui oma tõelisi mõtteid välja näidata. See ei läinud mul alati korda, aga sel korral õnnestus.
„Tänan,” ütlesin. Ma kujutlesin teda põrandal vereloigus põlvitamas, üritades surnud mehele pükse jalga tõmmata. See asetas ta minu mõtteis piinlikku olukorda ja ma tundsin end paremini.
Mitu kuud pärast mu ema surma abiellus isa lesknaise Paulaga. Paula sõrme ilmus mu ema võlusõrmus. Ilmselt ei tahtnud isa lasta sel raisku minna, ja milleks osta uut sõrmust, kui selline ilus ja kallis ehe oli juba olemas?
Marthad torisesid selle pärast. „Su ema tahtis, et see sõrmus sulle jääks,” ütles Rosa. Kuid nemad ei saanud muidugi midagi teha. Ma olin maruvihane, aga ka mina ei saanud midagi teha. Ma mõtisklesin ja mossitasin, aga ei isa ega Paula pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Nad olid hakanud tegelema sellega, mida nad nimetasid „minu tuju tõstmiseks”, mis õigupoolest tähendas mu tujude eiramist, kuna see pidi mulle näitama, et ma ei suuda tõrksa vaikimisega neid mõjutada. Nad arutasid seda pedagoogilist võtet isegi minu kuuldes ja rääkisid minust kolmandas isikus. Ma näen, et Agnes on jälle tujukas. Jah, see on nagu ilm, see läheb varsti üle. Noored tüdrukud ongi sellised.
14
Varsti pärast isa abiellumist Paulaga juhtus koolis midagi väga häirivat. Ma ei jutusta sellest siin seepärast, et ma tahaksin õudust äratada, vaid selle tõttu, et see jättis mulle sügava mulje ning võib aidata selgitada, miks mõned meist sel ajal ja selles kohas käitusid, nagu nad käitusid.
See sündmus leidis aset usuõpetuse tunnis, mida, nagu ma olen juba maininud, andis tädi Vidala. Tema vastutas meie kooli eest ja tegelikult teiste samasuguste koolide eest – neid nimetati Vidala koolideks ‒, aga tema pilt, mis rippus iga klassitoa tagaseinal, oli väiksem kui tädi Lydia pilt. Pilte oli viis: kõige ülemine oli väike Nicole, sest me pidime iga päev tema turvalise naasmise eest palvetama. Seejärel tädi Elizabeth ja tädi Helena, siis tädi Lydia, seejärel tädi Vidala. Väikese Nicole’i ja tädi Lydia pildid olid kuldraamis, samal ajal kui teised olid kõigest hõberaamis.
Muidugi teadsime kõik, kes need neli naist on: nad olid asutajad. Aga mille asutajad, selles polnud me päris kindlad ega söandanud ka küsida: me ei tahtnud tädi Vidalat solvata ja tema väiksemale pildile tähelepanu juhtida. Shunammite ütles, et tädi Lydia pildi silmad võisid sind klassitoas jälgida ja kõrvad kuulda, mida sa ütlesid, aga ta liialdas ja mõtles asju välja.
Tädi Vidala istus oma suurel laual. Ta tahtis, et tal oleks meist hea ülevaade. Ta käskis meil lauad ettepoole ja üksteisele lähemale nihutada. Siis ütles ta, et nüüd oleme küllalt vanad, et kuulda ühte kõige tähtsamat piiblilugu – tähtsat seetõttu, et see oli Jumala sõnum tüdrukutele ja naistele, seega peame hoolega kuulama. See oli lugu kaheteistkümneks lõigatud liignaisest.
Shunammite, kes istus minu kõrval, sosistas: „Ma tean juba seda lugu.” Becka, kes istus teisel pool, asetas lauaplaadi all käe minu käele.
„Shunammite, ole tasa,” ütles tädi Vidala. Nina nuusanud, jutustas ta meile järgmise loo.
Ühe mehe liignaine – see oli omalaadne teenijanna – jooksis omaniku juurest ära, tagasi oma isakoju. See oli temast väga sõnakuulmatu. Mees läks teda tagasi tooma, ning kuna ta oli lahke ja andestav mees, palus ta vaid seda, et saaks naise tagasi. Isa, kes tundis reegleid, ütles jah – ta oli oma tütres pettunud, kuna too oli nõnda sõnakuulmatu – ja kaks meest sõid õhtust, et oma kokkulepet tähistada. Kuid see tähendas, et mees ja tema liignaine jäid teeleminekuga hilja peale, ja kui pimedaks läks, otsisid nad varjupaika linnas, kus mees kedagi ei tundnud. Aga üks suuremeelne linlane ütles, et nad võivad ööseks tema majja jääda.
Aga mõned teised linlased, keda täitsid patused kihud, tulid maja juurde ja nõudsid, et reisimees nende kätte antaks. Nad tahtsid temaga häbiväärseid asju korda saata. Himuraid ja patuseid asju. Aga see oleks meeste vahel olnud eriti jumalavallatu, sellepärast saatsid suuremeelne mees ja reisimees õue hoopis liignaise.
„Noh, ta oli selle ära teeninud, kas te ei arva?” küsis tädi Vidala. „Ta poleks pidanud ära jooksma. Mõelge kõigile neile kannatustele, mida ta teistele inimestele põhjustas!” Aga kui saabus hommik, ütles tädi Vidala, tegi reisimees ukse lahti, ja liignaine lamas lävel. „Tõuse üles,” ütles mees talle. Aga naine ei tõusnud, sest ta oli surnud. Patused mehed olid ta tapnud.
„Kuidas?” küsis Becka. Tema häält oli vaevu kuulda; ta pigistas kõvasti mu kätt. „Kuidas nad ta tapsid?” Kaks pisarat veeres mööda tema põski.
„Kui mitu meest korraga tüdruku kallal himuraid tegusid teevad, võib see ta tappa,” ütles tädi Vidala. „See lugu oli Jumala viis meile öelda, et me peame oma saatusega rahul olema ja ei tohi selle vastu mässata.” Naine oleks pidanud peremeest austama, ütles ta. Kui ei, oli tulemus selline. Jumal määras alati kuriteole sobiva karistuse.
Ma sain loo lõpu teada hiljem: kuidas reisimees liignaise surnukeha kaheteistkümneks tükiks lõikas ja saatis ühe tüki igale Iisraeli hõimule, kutsudes neid oma liignaise kuritarvitamise eest kätte maksma ja mõrtsukaid ära tapma, ja Benjamini sugu keeldus, sest tapjad olid benjaminlased. Järgnenud kättemaksusõjas pühiti maa pealt peaaegu kogu Benjamini sugu, ja kõik nende naised ja lapsed tapeti. Siis arutasid ülejäänud üksteist hõimu, et kaheteistkümnendat maa pealt pühkida oleks halb, seepärast lõpetasid nad tapmise. Ellujäänud benjaminlased ei tohtinud ametlikult ühegi teise naisega abielluda, et rohkem lapsi saada, sest teised hõimud olid selle vastu vandetõotuse andnud, aga neile öeldi, et nad võivad mõningaid tüdrukuid röövida ja mitteametlikult nendega abielluda, mida nad tegidki.
Aga sel ajal me loo lõppu ei kuulnud, sest Becka puhkes nutma. „See on jube, see on jube!” ütles ta. Kõik teised istusid hiirvaikselt.
„Võta end kokku, Becka,” ütles tädi Vidala. Kuid Becka ei suutnud. Ta nuttis nii ohjeldamatult, et mina arvasin, et tal jääb hing kinni.
„Kas ma võin teda emmata, tädi Vidala?” küsisin viimaks. Meid julgustati teiste tüdrukute eest palvetama, kuid üksteist mitte puudutama.
„Küllap vist,” ütles tädi Vidala vastutahtsi. Ma panin käed ümber Becka ja ta nuttis mu õla najal.
Tädi Vidalat pahandas Becka meeleseisund, kuid ta oli ka mures. Becka isa polnud komandör, kõigest hambaarst, aga ta oli tähtis hambaarst