Macbeth. Jo Nesbø
laternavarrest. Veresooned Macbethi turskel kaelal paisusid ja hambad helendasid, aga Banquo ei saanud aru, kas grimassis või naeratuses. Laternavars oli kruvitud kinni nii tugevalt, et peaks vastu vihastele kirdeiilidele kaheksal kuul kaheteistkümnest, aga Banquo oli näinud, kuidas Macbeth oli ennegi autosid lumehangest välja tõstnud.
„Kolm,” ägas Macbeth.
Esimesed kruvid vupsasid rautisest välja.
„Kaks.”
Vars tuli lahti ja rapsakuga vallandus juhe seina küljest.
„Üks.”
Macbeth suunas valguse landgangile.
„Nüüd.”
Kõlas nagu kaks piitsahoopi. Duff avas silmad õigel ajal, et näha, kuidas automaadiga mees käsi toeks panemata näoli prantsatas ja kiivriga maapinda tabas.
Seal, kus nooreminspektor Sivart seisis, oli nüüd valge, nii et Duff nägi selgesti teda ja tema taga seisvat meest. Too ei hoidnud enam püstolit vastu Sivarti pead, vaid oli toetanud lõua Sivarti õlale. Ja valges nägi Duff ka auku visiiris. Seejärel, nagu millimallikas, libises mees mööda Sivarti selga alla ja jäi maapinnale lamama.
Duff keeras ringi.
„Siin üleval, Duff!”
Ta pani pihu silmade kohale varjuks. Pimestava valguse tagant kostis naer ja kaile langes otsekui hiiglasekasvu mehe vari.
Aga naerust piisas.
See oli Macbeth. Loomulikult oli see Macbeth.
2. peatükk
Vaikuses ja kuupaistel liugles kajakas pilvitu öötaeva all üle Fife’i. Taeva all sädeles fjord nagu hõbe. Fjordi läänekaldal – nagu võimas kindlusemüür – kerkis taeva poole must püstloodis kalju. Üks mungaordu oli kord aegade hämaruses püstitanud peaaegu kaljutippu suure risti, aga kuna see oli Fife’i poolel, siis paistis selle siluett linnaelanikele tagurpidi ristina. Mäeküljelt kulges – nagu langesild üle kindluse vallikraavi – aukartustäratav raudsild. Kolmesaja kuuekümne meetri pikkune ja kõige kõrgemas punktis üheksakümne meetri kõrgune. Kennethi sild ehk uussild, nagu enamik seda nimetas. Vana sild oli sellega võrreldes tagasihoidlik, aga esteetilisem, viis üle fjordi kaugemal ja tähendas suurt ringi. Keset uussilda kõrgus näotu marmorikobakas, mis oli vormitud mehekujuliseks, pidi kujutama endist politseiülemat Kennethit ja oli teostatud politseiülema enda korraldusel. Ausammas asus sentimeetri pealt seespool linnapiiri, sest polnud maakonda, mis oleks nõustunud selle kurikaela mälestuseks vabatahtlikult tolligi tasuta pinda kinkima. Kuigi skulptor oli tulnud vastu Kennethi korraldusele kujutada teda visionäärina, pannes skulptuuri tüüpilisse kaugusse vahtivasse poosi, ei oleks ka kõige leebema loomuga kunstnik saanud varjata politseiülema ebatavaliselt lopsakat kaela- ja lõuapartiid.
Kajakas lõi tiibadega, et võtta kõrgust, ja lootis teisel pool mägesid rannikul paremat kalasaaki, kuigi see tähendas lendu üle ilmastikupiiri. Heast halba. Inimestele, kes soovisid minna sama teed, viis uussillalt läbi mäe kahe kilomeetri pikkune kitsas must auk. Mägi ja vahesein, mida ümbritsev maailm paistis hindavat, igatahes nimetati naabermaakondades tunnelit jämesooleks, mille mõlemas otsas on pärak. Ja tõsijutt, kui kajakas möödus mäetipust, oli see nagu lend vaikse harmoonia maailmast jäise räpase duši alla, mida all asuvale lehkavale linnale ladises. Ja just nagu põlguse väljendamiseks laskis kajakas tirtsu ja jätkas iile trotsides teed.
Kajakasitt tabas bussiooteputka katust, mille all pingil kügeles värisedes kõhnuke poiss. Kuigi silt putka kõrval andis teada, et see on bussipeatus, ei olnud poiss selles kindel. Viimasel paaril aastal oli nii palju bussiliine tegevuse lõpetanud. Elanikkonna vähenemise tõttu, ütles linnapea, see idioot. Aga poiss pidi pääsema keskraudteejaama, hankima nõiakeedust, sest spiid, mida ta motikavendadelt ostnud oli, oli puhas pask, pigem tuhksuhkur ja kartulitärklis kui amfetamiin.
Märg, õline asfalt läikis tänavalaternate all, mis ikka veel põlesid, ja vihmavesi moodustas linnast toovale auklikule maanteele loike. Oli olnud vaikne, ei paistnud ühtki autot, ainult vihm. Aga nüüd kuulis ta mingit häält, mis meenutas vaikset kurinat.
Poiss tõstis pea. Tõmbas silmaklapi nöörist, mis oli magades tühjalt silmakoopalt maha libisenud ja nihkunud terve silma ette. Äkki tal õnnestub linna hääletada?
Aga ei, hääl kostis valelt poolt.
Ta tõmbus jälle kössi.
Kurin valjenes möirgamiseks. Poiss ei jaksanud liigutada, pealegi oli ta läbimärg, nii et ta kattis pea kätega. Veoauto möödus ja pritsis ooteputkasse sahmaku porivett.
Poiss jäi pikali ja mõtles elu üle, kuni jõudis järeldusele, et ei maksa mõelda.
Veel ühe auto hääl. Äkki nüüd?
Ta ajas end hädiselt jalule ja vaatas välja. Aga ei, see tuli ka linna poolt. Ka see suure ajuga. Poiss vahtis lähenevate laternate poole. Ja see mõte lihtsalt tuli: üks samm tee peale, ja kõik probleemid oleksid lahendatud.
Auto möödus temast, ilma et oleks ühestki veelombist läbi sõitnud. Must Ford Transit. Võmmiauto, kolm tükki sees. Kena on, säärastele ei tahaks küll peale hääletada.
„See on too seal ees,” ütles Banquo. „Anna gaasi, Angus!”
„Kust sa tead, et ta too on?” küsis Olafson ja kummardus Kaardiväe Ford Transiti eesistmete vahele.
„Diislitoss,” ütles Banquo. „Võtaks tont, mis imet siis, et Nõukogude Liidus on naftakriis. Võta talle sappa, et nad meid peeglist näeksid, Angus.”
Angus lisas kiirust, kuni nad jõudsid musta heitgaasitossu sisse. Banquo avas akna ja toetas püssi küljepeeglile. Köhis. „Ja nüüd nende kõrvale, Angus!”
Angus keeras tee keskele ja lisas gaasi. Transit veeres pruuskava ja ähkiva veoauto kõrvale.
Siis ilmus veoauto aknast suitsutups. Peegel Banquo püssitoru all purunes klirinal.
„Nah, nad on meid vist märganud,” ütles Banquo. „Võta talle uuesti sappa.”
Vihm lakkas järsult ja nende ümber läks veelgi pimedamaks. Nad olid sõitnud linnatunnelisse. Asfalt ja mustad rohmakalt tahutud kaljuseinad paistsid neelavat alla esitulede valguse ja ainus, mida nad nägid, olid veoauto tagatuled.
„Mis me teeme?” küsis Angus. „Teisel pool on sild, ja kui nad jõuavad üle poole …”
„Ma tean,” ütles Banquo ja tõstis püssi. Mälestusmärgi juures lõppes linn otsa, lakkas nende jurisdiktsioon, katkes jälitamine. Teoreetiliselt oleksid nad muidugi võinud jätkata, oli varemgi juhtunud, et mõned narkotalituse üliagarad töötajad, kes olid haruldased, olid smugeldajad teisel pool linnapiiri kinni nabinud. Mistõttu nende kaalukas kohtuasi läks vett vedama, seda ei võetud menetlusse ja nad said ise süüdistuse jämedas töökohustuste rikkumises. Tagasilöök pani Banquo Remington 700 vappuma.
„Pihtas,” ütles ta.
Nende ees tunnelis lõi veoauto vibama ja ühest tagarattast lendas kummiräbalaid.
„Nüüd õpid tundma autot, mille rool on tõeliselt raske,” ütles Banquo, laadis püssi ja sihtis teist tagaratast. „Palun pisut distantsi, Angus, juhul kui nad põrkavad vastu tunneliseina.”
„Banquo …” kõlas tagaistmelt.
„Olafson?” vastas Banquo ja vajutas pikkamööda päästikut.
„Auto tuleb vastu.”
„Ups.”
Banquo tõstis põse püssipäralt samal hetkel, kui Angus pidurdas.
Nende ees vibas ZIS-5 seinast seina, kord lastes läbi ja kord sulgedes vastutuleva auto esitulede sira. Banquo