Üks väike valge sulg. Lille Roomets
pole ma oluline ka tulevikus. Ma lihtsalt eksisteerin, aga ei ela.
Ma ei naudi enam mitte midagi, mul on kõigest ükskõik, ma lähen lihtsalt vooluga kaasa, naeratan ning noogutan, et keegi ei hakkaks oma nina minu asjadesse toppima. Ma ei kannata seda heategevusprojektilikku hoolivuse etendamist, mis tõstab „abistajate”, mitte maaslamajate enesetunnet.
Maaslamajat jalaga ei lööda, nagu öeldakse, aga iga välja- sirutatud kätt pole ka mõtet toeks võtta. Tavaliselt lastakse käsi poolel teel lahti ning sa kukud lihtsalt veel kord vastu maad. Võimalik, et veel hullemini kui enne. Igastahes, kui mina peaks mingisse eluohtlikusse olukorda sattuma või raske haiguse saama, siis oleksin täiesti valmis surema. Mina ei hakkaks surma vastu võitlema!
2
Reede, 8. detsember 2017, kell 7.50
Karksi-Nuia, Kooli tänav, August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi ümbrus
Kui kool paistma hakkas, jäin seisma. Veel viimane laul ära kuulata, pokkerimängija nägu ette ja vaatab siis, millise jama tänane päev mulle kaela kallab.
Inside my heart is breaking, my make up may be flaking, but my smile still stays on. Show must go on! Queen oleks mõned oma laulud just nagu spetsiaalselt mulle kirjutanud. Teine laul, mida ma tavaliselt enne kooliminekut nüüd kuulan, on „The Great Pretender”: I’m lonely, but no one can tell on üks mu lemmikrida, teine on päris lõpus: Pretend that you’re still alright!
Head laulud! Aitavad motiveerida maski ees hoidma, et keegi mitte kunagi teada ei saaks, mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen. Mida ei tea, seda ei saa ka minu vastu ära kasutada, et mulle haiget teha. Nõrkuse näitamine muudab inimese veel rohkem haavatavaks.
Hakkasin äkitselt kõhklema. Äkki peaksin ikka koju tagasi minema? Kasvõi jälle ühe päeva keldris veetma, kui isa peaks veel kodus olema. Kuigi see ei ole enam mu lemmikkoht. Kui vähegi võimalik, siis väldin keldrisse minekut, sest mind kummitavad ikka veel seal toimunud sündmused, mis oleksid võinud halvasti lõppeda.
Aah! Ei, ma pean kooli minema. Täna on kontrolltöö mates, ma ei taha selle järele tegemiseks uut aega sebima hakata. Kui kontrolltöö tehtud, siis võin vabalt valetada, et mul pea valutab. Või ütlen, et me peame haiglasse õde vaatama minema, mis ei oleks ka üldsegi vale. Lihtsalt isa plaanis minna alles pärast tunde, mitte keset koolipäeva.
Igaks juhuks saadan selle meiliaadressi pealt, mille ma isa nimega tegin, endale meili, nagu käsiks isa mul varem koju tulla. Vahel küsivad õpsid kinnitust, kas lapsevanem ikka on teadlik, et varem ära minnakse. Tahate kinnitust – saate kinnituse! Sama „ehtsa” nagu kõik mu puudumistõendidki.
Oehh … Ma ei tea, kuidas ma ilma Piiata terve päeva vastu pean. Minu eelmine pinginaaber Eda on nüüd avalikult minu vaenlaseks hakanud. Tavaliselt üritan tema provokatsioone ignoreerida, aga ma ei tunne ennast täna nii tugevana, et suudaksin teeselda, nagu need mulle üldse korda ei läheks. Eda ei tee kunagi midagi sellist, mille peale näpuga näidata saaks, aga ta pöörab nuga mu lahtises haavas alati täpselt nii palju, et see teeb küll tapvalt haiget, kuid keegi teine ei märka midagi. Kui ma kellelegi sellest räägiks, peetaks mind mingiks mõttetu draama tekitajaks. Ja äkki ma olengi lihtsalt liiga tundlik? Äkki ei tee Eda seda meelega? Ma ei tea ise ka enam, mida uskuda. Ennast usaldada ma vist pigem ei tohiks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.