Kuidas meelitada kaunitari. Kasey Michaels
mind aidaku, aga tundub nii.”
“Sa ei karda rivaale?”
“Mitte elavaid rivaale, ei, ehkki see kõlab südametult. Fitz oli oma eluajal tubli mees, ent surnuna on temast saanud peaaegu pühak tookord palju noorema, väga kergesti mõjutatava noore neiu jaoks. Lydia ei ole teiste meestega lähemalt kokku puutunud, välja arvatud nüüd mingil määral minuga. Ma tahan teda endale võita, ma ei hakka selles osas valetama, aga mitte teda teistest meestest eemale hoides.”
“Charlie on mulle öelnud, ja sugugi mitte väga sõbralikult, et kõik armunud mehed on peast põrunud. Ja sina, Tanner, tõestad taas, et tal on õigus. Ent kuna sa pakud end minu asemel Lydiat Mayfairil saatma, ei hakka ma sulle vastu vaidlema ega sellega seotud ilmselgeid probleeme kirjeldama. Ent ma küsin Lydia venna ja kaitsjana sinult üht. Ega sa ei kasuta teda selleks, et anda preili Harburtoni isale õppetundi tema oletuste pärast?”
Tanner ei saanud kohe aru, aga naeratas siis. “Näed nüüd, Rafe? Ma ei ole sugugi nii isetu, kui võiks arvata. Mis siis, et ma ei saanud sellest aru enne, kui sa seda mainisid. Tänan sind.”
“Võta heaks. Punume meie alles endale salasepitsuste sasipuntraid.”
“Ma ei punu midagi. Ma räägin tõsiselt. Ma isegi ei mõelnud Lydia kasutamisele Thomas Harburtonile nina pihta andmiseks ja tema oletusele, et ma abiellun ta...” Tanner vakatas halli poole pöördudes, kus nägi Lydiat elutoa ukse poole tulemas.
Nicole, olgu õnnistatud tema energiline loomus, lausa tormas tuppa, tuues kaasa laia naeratuse ja säravad silmad, nagu oleks iga hetk pidu või seiklus. Lydia, vastupidi, astus sisse nii elegantselt, et ta peaaegu hõljus, tema kehahoiak oleks olnud iga internaatkooli õpetaja unistus ja tema liigutused olid alati vaoshoitud, et mitte endale tähelepanu tõmmata. Kaksikõed olid mõlemad kaunitarid, ent kui nad olid koos, jäi pilk loomulikult esmalt Nicole’il pidama.
Mehi pimestas liiga lihtsalt väline ilu ja nad suundusid särava teemandi poole, jättes tähelepanuta täiusliku pärli.
Mida näeksid kõrgseltskonna härrasmehed nüüd, kui Lydia saabub parki ja Mayfairi ballisaalidesse? Kas nad näeksid seda, mida Tanner oli näinud algusest peale?
Kas ta on peast segi, nagu Rafe oli arvanud, lubades teisi mehi Lydia lähedusse, ehkki teadis, et tahab naist endale?
Arvatavasti.
“Lydia,” ütles Tanner ja kummardas tema poole. “Mõtlesin, et pärast viimaseid vihmaseid päevi kuluks värske õhk marjaks ära. Peaksime just promeneerimise ajaks jõudma.”
Lydia tegi väikese elegantse reveransi. “Tere päevast, Tanner. Kui kena sinust minu peale mõelda. Hyde Park? Ma olen seal ainult hommikuti värsket õhku hingamas käinud. Olen kuulnud, et kell viis pärastlõunal on seal palju rahvast. Kas sa ikka söandad sinna minna?”
“Oh, ta söandaks kõike. Eks ole, Tanner? Ta on väga julge mees,” lisas Rafe ja suudles õde põsele. “Ja nüüd vabandage mind, ma pean oma geniaalse abikaasa väikeste jalgade ette roomama minema – nendesamade jalgade ette, mille olemasolu kohta ta minult alatasa aru pärib. Tanner, kas sa kavatsed täna õhtul leedi Chalfonti ballile minna?”
Tanner vaatas tema poole ja oli Rafe’ile tänulik, et sõber ta nii lihtsasti hädast välja aitas. “Kutse on teiste hulgas minu kaminasimsil. Ja ma olen kuulnud, et sellest võib kujuneda lõbus õhtu.”
“Imetore. Lydia, kas kuulsid? Sul on nüüd saatja olemas, kui sa just ei taha mind endaga kaasa. Ma pean lihvima kõnet, mille ma parlamendile pean, ja mis teenib tõenäoliselt korraliku vilekoori, kui ma jälle kord mainin, et meil on aeg oma vaeste sõdurite eest hoolitsema hakata.”
Lydia vaatas kordamööda Rafe’i ja Tannerit, pilgus ilmne hämming. “Ma ei taha sind nii tähtsa kõne ettevalmistamise juurest ära kiskuda ainult selleks, et mind saata. Aga, Tanner, sina ei pea end minu saatjaks ohverdama. Ma ei tunne mingit erilist soovi ballile minna.”
Tanner pakkus talle oma käsivart ja suundus vestibüüli poole, öeldes üle õla Rafe’ile hääletud tänusõnad. “Mis asja? Ja jääksin ilma neist imeheadest Gunther’s Ice’i maiustustest, mida seal kuuldavasti pakutakse? Ma olen neid terve päeva oodanud, kui järele mõelda. Kuulsin ka, et armuline proua on tellinud kahest väga pika kaelaga luigest jääskulptuuri. Kolme meetri kõrguse. Säärases palavuses? Me peaksime tõesti kohal olema, kui need pikad peenikesed kaelad ära sulavad ja kogu kupatus kokku variseb. Hugh Elliot lubas kohale tulla ja olukorda jälgida, et õigel hetkel karjuda “Pead maha!”.”
Lydia vaatas tema poole ja naeratas oma imeliste sinisilmadega, taipamata, et mehel läks seepeale seest õõnsaks. “Sa luuletad, eks ole, et ma nõustuksin ballile tulema?”
Nad astusid õue ja läksid neid ootava kerge kaariku poole. “Aga sa saa seda teada, kui ei lase mul ennast ballile saata, eks ole?”
“Tõsi. Olgu pealegi, ma võtan teie lahke pakkumise vastu, söör. Aga et seal oleksid siis luiged.”
“Tunnistan, et ma ei saa selles kindel olla, aga Gunther Ice’i maiustustes olen ma kindel. Leedi Chalfontil on alati Gunther Ice’i maiustused, kuna need on tema abikaasa lemmikud. Kohe pärast brändit, sigareid, faaro pankasid ja kuuldavasti ka üht keevalist Covent Gardeni punapäist tantsijat. Ja olemegi kohal – astu peale.”
Kui Lydia istus, hüppas Tanner üle kaariku tagaosa ja ronis ka ise sisse, võttes tallipoisilt ohjad.
“Rafe ütles, et sinu saatjadaamil on podagra,” ütles ta, kui nad Grosvenor Square’ilt Hyde Parki poole liikuma hakkasid. “Ja kuna Nicole on linnast lahkunud, mõtlesin ma just praegu, et sa hakkad temast ballil vist puudust tundma.”
“Ma tunnen temast kogu aeg puudust,” parandas Lydia vaikselt. “Aga sul on õigus.”
Tanner noogutas taas, nagu oleks ta alles nüüd seda probleemi näinud ja lahenduse leidnud. “Kuna minu sugulane on linnas ja tema saatjadaamil ei ole podagrat, siis mis sa arvad, kas Jasmine tahab meiega täna õhtul kaasa tulla, et sulle seltsiks olla, kuna Nicole’i pole? Ma ei tahaks, et sa end ballisaalis üksikuna tunneksid.”
Lydia pööras pea daamide poole, kes samal hetkel tänavat ületasid ja pargi värava poole suundusid. Kas nad huvitasid teda või ta lihtsalt vältis Tanneri pilku? “Ma pole sinu sugulasega kohtunud, aga jah, see oleks väga kena.”
Kui leedi Chalfonti luiged saaks sel õhtul Lydia lähedusse paigutada, poleks mingit ohtu, et nende kaelad ära sulaksid. Ootamatu külmus Lydia hääles oli sedavõrd tajutav ja kummaliselt võõras. Lydia ei olnud kunagi tõre.
“Nüüd olen ma sind millegagi pahandanud,” sõnas Tanner, suunates osavalt oma kaariku tõldade, teiste kaarikute ja muude uhkete sõiduvahendite ritta, mis kõik üritasid leida oma koha laial liivasel rajal, mis läbi pargi lookles.
Lydia liigutas end kõval istmel ja vaatas mehe poole. “Oh, anna andeks, Tanner. Ma... ütleme, et täna on olnud veider päev. Ma ei ole tänamatu. Aga see on ka... nii ilmne. Sa oled lihtsalt lahke. Kas ma olen nii hale õnnetusehunnik, et inimesed tunnevad vajadust minu vastu lahked olla?”
“Ma ei...”
“Oh, olid küll, ja ma peaksin sind tänama, ehkki tean südames, et tegelikult ei peaks ma vabandama oma seisukoha avaldamise pärast selles asjas,” segas Lydia vahele ja tema siledad kahvatud põsed hakkasid kergelt õhetama. “Nii et palun luba mul välja öelda, mida ma tunnen. Kõik on minu vastu väga lahked. Nad räägivad kindlasti üksteisele, et olge Lydia läheduses ettevaatlikud, käige kikivarvul, kui võimalik. Vaene Lydia, nüüd on Nicole ka läinud. Vaene Lydia, sinisukk, igav õde, kes saab tantsida ainult siis, kui Nicole’i tantsukaart on täis ja härrasmehed loodavad tema tuimale silmapaistmatule õele seltsiks olemisega talle muljet avaldada. Vaene kurb Lydia, ikka leinab kaotatud...”
Ta surus kinnastatud käed suule, silmad suured nagu tõllarattad.
Tanner ei teadnud, kas paluda vabandust või hõisata.