Neli sõpra. Robyn Carr
abielus.”
Bob ajas end sirgu ja vaatas naise poole. Tema ilme oli kaastundlik. Ta oli Andyst mõni aasta vanem, kena näo, sõbraliku naeratuse ja säravate silmadega. Teda võis pidada pisut ülekaaluliseks, kuid Andy arvates sarnanes ta kolledži jalgpallitreeneri või talupidajaga – suur ja tugev. Lihtne ja heatujuline. Lisaks suurepärastele soovitustele oli üks põhjus, miks ta mehe oli palganud, tema rõõmsameelne olek. Ta julges kohe algusest peale jätta mehe üksi majja ja nad veetsid üheskoos lugematuid tunde mõõtes, valides ja ostes remondi jaoks vajalikku. Nad said peaaegu sõbraks, kuigi ta teadis mehest väga vähe. Bob tundus olevat lahke mees, kes oskab olla toeks. Andy kujutles teda rõõmsaid lapselapsi süles hoidmas. “Olen kaua aega omaette elanud,” sõnas ta.
“Oh, vabandust,” vastas Andy.
“Pole hullu. Sellest on palju aastaid. Naine läks minema ja kumbki meist ei ole viitsinud lahutusega jännata.”
“Või nii, aga kui kumbki teist tahab uuesti abielluda?”
“Vaevalt küll. Kui ta lahutust tahab, siis minugi poolest. Nii et kirjade järgi olen ma abielus, aga mitte päriselt.”
“Aga lapsed?” päris Andy.
“Kahjuks neid pole. See oli lühike abielu ja lihtne lahkuminek.”
Andy tõstis tassi huultele. “Tundub, et hullem on sinu jaoks möödas.”
“Seda küll,” vastas mees, surus sõrgkangi põrandaliistu alla ja eraldas selle ühe jõulise tõmbega kapist.
“Nojah,” sõnas Andy. “Ma pean nüüd tegutsema hakkama.”
“Proua Jamison,” jätkas ta, “kahe päeva pärast on tellitud prügikonteiner. Uued kapid on poes, plaadid on äratoomiseks valmis ja ma püüan teha nii kiiresti, kui saan. Kui soovite, võin nädalavahetustel köögis töötada.”
“Bob, tööta mistahes ajal, mis sulle sobib – lihtsalt ütle ette, et ma ei korraldaks stiilipidu, kui sul saag käib. Jäta mulle kõneposti teade või sõnum, millal sa jälle tuled. Mida rutem, seda parem, kas pole?”
“Mul on õhtuti paar tundi aega,” pakkus mees.
Andy kehitas õlgu. “Mulle sobib.”
“Siis saan ma natuke rutem valmis.”
“Mul pole teha midagi muud, kui iga päev tööl käia ja lahutuseasju ajada,” vastas Andy.
Mehe näol peegeldus kaastunne. “Oh, proua Jamison. Mul on väga kahju.”
“Tegelikult võib see olla hoopis muutus paremuse poole. Bob, kas sa ütleksid mulle Andy? Palun?”
“Muidugi, nagu sulle sobib.” Siis kallutas ta pea küljele ja naeratas. “Kas see on lühend Andreast?”
“Ei, hoopis Anastasiast. Minu isa oli kreeklane. Kas tead, mida see tähendab?”
“Mitte päris.”
“See, kes jälle üles tõuseb,” vastas naine.
Mees noogutas sõbralikult. “Loomulikult teed sa seda.”
Andy tõmbas sügavalt hinge ja ohkas raskelt. “Ma loodan, et see ei hakka taas ja taas korduma.”
Gerri veetis paar tundi oma Mill Valley kontoris. Nüüd tegi ta üksnes harva koduvisiite. Töönõustajana oli tema ülesandeks teiste töötajate töö juhtimine, kontroll ja kõikvõimalik paberitöö kuni personaliga tegelemiseni. Ta oli palju õhtuid ja nädalavahetusi töötanud kodus ja sündmuspaikadel ning oli ikka veel valmis vajadusel probleemsete perede juurde välja sõitma, seega ei tohiks harukordne pikk lõuna ülemusele probleeme tekitada. Ta võttis suuna San Franciscole, et seal tund Phili seltsis veeta. Ta tahtis kuulda linna draamadest ja poliitikast ja rääkida oma hommikust Andyga. Kui tal oli mõni mure, siis pöördus ta Phili, oma parima sõbra poole. Keegi ei osanud teda nii hästi rahustada ja julgustada ja tema suutis mehele sama pakkuda.
Phili kontorihoone liftis nägi ta tema assistenti Kellyt, kes põrnitses oma varbaid. Tere,” ütles Gerri. “Kuidas läheb?”
Kelly vaatas üles ja kui nende pilgud kohtusid, valgusid tema silmi pisarad. Ta ei suutnud vastata ega isegi tere öelda. Vajutanud liftinuppu, väljus ta järgmisel korrusel, kuid mitte seal, kus kumbki neist oleks pidanud väljuma. “Vabandust,” ütles ta väriseval häälel, tormas Gerrist mööda ja kadus tualetti.
Gerri seisis hetke jahmunult, kuid arvestades, et Kelly oli töötanud Phili juures kaksteist aastat ja nad olid sõbrad, peatas ta käega sulguva liftiukse, tõmbas selle lahti ja järgnes talle. Mis iganes ka lahti oli, lootis ta, et tema abikaasa ei olnud matslikult käitunud. Seda oleks raske õigustada.
Kelly oli hilistes kolmekümnendates, kenake, elevandiluuvärvi naha ja süsimustade juustega nagu Lumivalgeke ning üheksa-aastase tütre ema. Tema töö oli raske ja tööpäevad pikad, kuid ta oli Philile ustav ja tõi talle iga päev kastaneid tulest välja. Ta hoolitses selle eest, et kõik, mida mees tegi, näeks välja isegi vajalikust parem. Ta kaitses Phili, lahendas jamasid, koostas päevakava, vastas kõnedele, tegi ühesõnaga kõike. Nad kutsusid teda naljatamisi Kontoriprouaks.
Selleks ajaks, kui Gerri tualetti jõudis, kuulis ta ühest kabiinist vaikset nuttu, kuid seal ei olnud kedagi teist. “Kulle, Kelly,” ütles ta. “Tule välja. Räägi minuga. Me oleme omavahel.”
Kulus umbes minut, enne kui uks aeglaselt avanes ja ta nägi Kellyt, kes vaatas häbenedes maha, endal põsed niisked ja nina punane. “Vabandust,” pomises ta. “Ma läksin endast välja. Nüüd on kõik korras.”
“Pole midagi,” ütles Gerri tema käsivart silitades. “Sa ei pea minu ees oma emotsioonide pärast vabandama. Kas ma saan aidata?”
“Vaevalt küll,” vastas Kelly pead raputades. “Lihtsalt abielu... asjad.”
“Oh, mina ei tea sellest midagi,” vastas Gerri muiates. “Ka ei kavatse ma sind pinnima hakata, Kelly. Ei mingit ülekuulamist. Aga kui sa tahad mulle rääkida, mis lahti on, siis ma kuulan. Ja sa tead, et ma olen sinu poolel.”
Kelly luristas nina ja tõstis pilgu. “Asi on selles, et ma ei tea, mis lahti on,” vastas ta. “Asi on Johnis. Oleme viimasel ajal palju tülitsenud. Ma ei tea, mida arvata. Ta on muutunud teistsuguseks. Eemalolevaks.”
“Miks sa niimoodi arvad?” küsis Gerri, mõeldes naise abikaasale, rahulikule ja sõbralikule mehele, kes tundus oma naise ja perekonnaga vägagi ühel lainel olevat.
“Ma näen teda harva,” vastas Kelly, silmad veekalkvel. “Tal on hulganisti tobedaid ettekäändeid, kus ta on olnud. Ta on hajameelne, justkui masenduses või midagi sellesarnast. Ja lisaks sellele lööb ta end tööle minnes tihtipeale üles. Ta on programmeerija ega pea kandma tärgeldatud särki ja lipsu. Ja ta ei tunne huvi... Ta ei ole romantiline. Kui küsin temalt, mis lahti, vastab ta, et ei midagi. Ja me ei ole üheski asjas ühel nõul! Ma ei ole juba mitu kuud öelnud midagi, millega ta rahule jääks!”
See veel puudus, mõtles Gerri. Kaks petjast abikaasat ühe päeva jooksul. “See ei ole üldse Johni moodi. Kaua te juba abielus olete?”
“Kaksteist aastat,” vastas Kelly.
“Aga järsku valmistab talle muret miski, mida sa ei ole tähele pannud. Töö? Perekondlikud kohustused? Raha? Mure oma vanuse pärast? Soov kindlustada tütre tulevikku? Oled sa kindel, et ta ei ole mures mõne terviseprobleemi pärast?”
“Pangaarvel ei ole midagi muutunud ja tavaliselt saame me nendest asjadest rääkida.”
“Kuidas on lood sinu tööajaga? Ma tean, et sa teed Phili jaoks sageli ületunde.”
“Kõik nagu tavaliselt. Ta ei ole kurtnud minu tööaja pärast ega palunud mul rohkem kodus olla. Ma ei tea, mida teha.”
“Kas sa nõustamisest oled rääkinud? Et asjad selgeks rääkida ja