Sinuga põimitud. Jules Bennett
siis teha plaanid?“ küsis Liam, keerates ennast täpselt nii palju, et Zachi näha.
„Maksta maksud ära ja siis edasi vaadata.“
„Mul ei ole aega sellesse kohta panustada,“ lausus Liam vastu. „Ma mõistan Braxtoni kõhklusi, kuid sina peaksid mõtlema sellele, kui suure varalise vastutusega tegu on. Mina ei kavatsegi panna raha kohta, mis mulle midagi tagasi ei too.“
Zach lasi kätel alla langeda ja ajas selja sirgu. „No mina igatahes ei ole valmis sellest maast nii kergelt loobuma. Chelsea armastas seda vana maja ja tal oli sellega oma plaan. Ta kulutas kõik säästud ja oma osa ema-isa pärandusest, et see mõis osta, ja teie olete selle valmis mingile muuseumile loovutama? Või kui sellest üksi ei piisa, siis võib-olla te olete unustanud, et…“
„Aitab!“ Braxton saatis pilgu ühelt vennalt teisele. „Arutame seda asja, kui kõik on saanud järele mõelda. Anna teema tõstatamine ei lahenda meie probleemi.“
Anna. Naine, kellega Braxton oli olnud kihlatud, kuni too näitas oma tõelist palet ja jättis Braxtoni mõni päev enne laulatust maha. Ta oli jooksnud otsemaid Rand Stevensi avali käte vahele. Mõlemad olid pealiskaudsed inimesed ja Zach lootis, et nad veedavad koos pikki õnnetuid aastaid.
„Ma võtan arvesse Braxtoni olukorda, kuid see ei tohiks takistada meil loogiliselt mõtlemast.“ Liam tõusis püsti, käed puusas ja sinised silmad lõõskamas. „Ma vabastan meid sellest peavalust. Selle kuu eest on laenusumma makstud, kuid maksud on veel tasumata. Minule aitab.“
„Hea küll, kui sulle aitab. Ma katan sinu osa.“ Väga hea, et Zachil oli kogunenud sääste, kuid needki saavad otsa, kui ta mingi hea plaaniga lagedale ei tule. „Sina oled siis välja arvatud.“
Braxton tõusis püsti ja tõstis käed üles. „See on rekord. Te kaks suutsite tervelt viis minutit teineteist läbi sõimamata olla. Anname Sophiele lõpliku vastuse nädala jooksul. Äkki õige peatuks hetkeks ja mõtleks, mida Chelsea oleks tahtnud, et me teeksime. Ja jätame minu mineviku mängust välja.“
„Chelsea ei oleks tahtnud, et te tülitseksite,“ pomises Sophie.
Zach vaatas Sophiele otsa. Naise nägu oli muutunud kahvatuks, tõstes esile tumedad varjud ta silme all. Kurat küll. Miks pidi Sophie vaikne haavatavus panema teda alati tundma end täieliku tõprana?
„Nädal sobib,“ nõustus Zach Braxtoniga, „aga ma ei muuda oma meelt. Praegu müümine on halb mõte.“
Zach pöördus juba minekule, kui Sophie tema nime hüüdis. Kui ta üle õla vaatas, jälgisid teda kaks silmapaari. Liam oli endiselt tema poole seljaga.
Zach kergitas kulmu, oodates, et Sophie ütleks midagi. Kas naise silmad olid märjad? Sophie pilgutas kaks korda silmi, justkui pisaraid tagasi surudes. Ta tõusis oma laua tagant ja ajas selja sirgu.
„Ära ole põikpäine,“ ütles naine, hääl rahulik ja kontrollitud. „Ma tean, et Chelsea tahtis seda maja, ja ma tean, et Braxtonil on linnapeaga omad teemad. Minevikku aga ei saa muuta ja Chelsea mõistaks, et teil pole selle kinnistuga midagi peale hakata.“
Zach pöördus sõnagi lausumata minekule. Ta oli vaevu uksest välja jõudnud, kui kuulis Braxtonit ütlemas: „See läks küll hästi.“
Majast väljudes Zach tegelikult nõustus vennaga. Nad ei läinudki Liamiga kaklema, nagu neil oli kombeks harvadel puhkudel, kui kohtusid. Ja tal oli õnnestunud vältida seda hiiglaslikku elevanti keset tuba.
Zach istus oma tööautosse ja käivitas mootori. Rooli haarates jäi mehe pilk pidama oma kätel. Sõrmenukke katvad armid meenutasid talle, kuidas ta oli võidelnud, et päästa neid, kes olid talle kallid, ja kuidas ta oli seejärel lõiganud läbi kõik sidemed, mis neid ühendasid.
Jah, see kohtumine oli kulgenud hästi, arvestades, et nad kõik olid murtud inimesed, kes olid kõiges eri arvamusel.
Zach ei soovinud rohkem oma vendadega kohtuda, et sel teemal vestelda, ja veel vähem tahtis ta uuesti näha Sophiet. Ta ei tulnud toime Sophie lähedusega, kuna hoolimata nende minevikust ihaldas ta naist endiselt.
Sophie avas oma maja ukse, tassides tuppa nelja kotti, kõik täidetud rämpstoiduga, mis sisaldas meeletus koguses kaloreid. Päev lausa karjus muinasjutulise koguse jäätise järele, pärast mida oli hea süüa soolaseid krõpse, et toitumine oleks ikka tasakaalustatud.
Ta lõi välisukse enda järel kinni, suundus maja tagaosas asuvasse kööki ja pani käekoti ning toidukotid köögisaarele. Toidukottides sobrades oli ta kahevahel, kas otsustada rammusa šokolaaditükkidega või juustukoogiampsudega maasikajäätise kasuks.
„Otsused, otsused,“ pomises Sophie, samal ajal kui tema kass Flynn ennast naise jalgade vastu hõõrus.
Ta otsustas praegu šokolaadijäätise kasuks – sest šokolaad oli hädaolukordades alati põhitoit – ning jättis teise jäätise pärastiseks. Ta ei pidanud ju täna piirduma ainult poole liitriga, ega ju?
Visanud baleriinad jalast, loivas ta elutuppa ja vajus erepunasele diivanile. Kolm Monroe-venda korraga tema kabinetis oli olnud omaette kogemus. Nad olid nii erinevad, kuid kõik ühtemoodi kangekaelsed. Ta mõistis, et kõik kolm kokku kutsuda oli riskantne, arvestades Zachi ja Liami vahelist igikestvat pinget ning muidugi tema ja Zachi omavahelisi suhteid. Sophie adus ka, et kohtumine võib viia Braxtoni endast välja, kuid samas ta teadis, et Braxton on kolmest vennast kõige tasakaalukam ega heida Sophiele ette, et naine asus sõnumitooja rolli. Ta tõesti tahtis aidata, mitte õli tulle valada.
Sunset Lake’i äärse kinnistu müümine oli Sophie arvates ideaalne võimalus vabaneda neil Chelsea jäetud päranduse koorma alt.
Sophie ja Chelsea olid olnud parimad sõbrad algkoolist saadik, kui Monroed Chelsea adopteerisid. Kui Zach oli kaheteistkümneaastane, lapsendasid Monroed ka tema, viies laste arvu seeläbi neljani.
Härra ja proua Monroe olid pühakud. Nad adopteerisid kolm poissi ja ühe tüdruku, kellest keegi polnud omavahel suguluses, ning kasvatasid neid kõiki, nagu nad oleksid üks suur perekond.
Kohe algusest peale oli Zach oma kinnise ja salapärase iseloomuga võitnud Sophie tähelepanu. Nii kaua, kui Sophie teda tundis, oli Zach olnud alati sõnaaher. Nagu täna tema kabinetiski, kui mees ühe õlaga vastu seina toetus ja lihtsalt seiras naist, silmad vidukil. Zach oli vaatleja ja teised võisid ainult oletada, mis tema peas toimus.
Sophie oli väga eeskujulikult kasvatatud: pühapäevased kirikus käimised, vanemate hoolikalt valitud suhtlusringkond ning koolis algusest lõpuni kõik A-d. Samas tundus tema elu igav ja tuim. Esimest korda Zachi nähes tõmbas Sophiet paratamatult kohe poisi poole.
Sophie ja Chelsea said mänguväljakul kohtudes kohe ühele lainele. Tüdrukuid sidus nende ühine kiindumus Beau Skeensi. Poiss kandis punkarisoengut. Punkarisoenguga tüübist midagi lahedamat ei olnud ning Sophie ja Chelsea itsitasid kiikede taga, kui nad vaatasid, kuidas Beau korvpalli mängis. Sellest hetkest alates olid nad lahutamatud.
Ja kui Sophie mõni aasta hiljem ühel pärastlõunal pärast kooli Chelsea juurde koju läks ja seal Zachi kohtas, leidis see paha poisi kultus endale järje. Zach istus Monroede laua taga, kulm kortsus, kuni Chelsea lõi teda käe pihta ja käskis tal naeratada, kuna see maja oli kõige parem koht, kus ta kunagi elab. Seejärel kutsus ta Zachi Dairy Dreami jäätisekokteilile.
Jah, Sophie armus sellesse poissi, kes paistis olevat vimma täis, kuid kes lasi ennast ära rääkida oma uuel ülemeelikul õel, et ta tuleks nendega topeltšokolaadikokteili jooma.
Kui Sophiet oli kasvatatud teiste inimeste arvamusest hoolima, siis Zachil oli täiesti ükskõik, mida teised arvasid. Teismelisena oli Sophie mõelnud, mida küll tema mustervanemad ütleksid, kui tütar laseks end lõdvaks ja mõtleks vaid sellele, mis teeks õnnelikuks teda, mitte kogu ülejäänud maailma. Chelsea oli mitu korda vihjanud, et Zach oleks Sophiele hea kaaslane ja vastupidi.
Pea kümme aastat oli möödunud ajast, kui Zach ja Sophie lõpetasid teineteise tagaajamise. Nad