Jõulud Neitsijõel. Neitsijõgi, 4. raamat. Robyn Carr
põhjust teadma. Ma tahan olla kindel, et temaga on kõik korras. Siis jätan selle.“ Ta tõstis pilgu. „Siis saame ehk kõik eluga edasi minna.“
Jack pidi talle paratamatult naeratama; see naine teab, mida tahab. Ta vaatas, kuidas Marcie viimase salati suhu kühveldas. „Šokolaadikooki?“ küsis ta. „See võtab sul jalad alt.“
„Ei, aitäh. See oli hea.“ Marcie rahakott lebas endiselt letil. Ta tühjendas õlleklaasi ja hakkas siis rahatähti lugema. „Kui palju ma võlgnen?“
„Sa teed nalja? Sa lähed metsa, et leida üks mu kaasvõitlejatest, ja arvad, et ma võtaksin su raha vastu? Pagan, ma pakuks sulle oma abi, aga nagu sa näed – ma ei saa Melindat hetkekski üksi jätta. See tähendaks pahandusi. Ei, ma pakun sulle rõõmuga einet. Millal iganes soovid. Käi siit regulaarselt läbi, söö kõht täis, anna meile teada, kui midagi… kedagi leiad. See meeldiks meile kõigile. Siin on terve kamp merejalaväelasi Fallujah’st.“
„Miks merejalaväelased siin on?“
„Kullake, nad on kõikjal.“ Jack muigas. „Kui ma selle baari avasin, siis hakkas suur osa minu vanast rühmast siin kalal ja jahil käima. Paaril neist polnud paremat teha ja nad kolisid siia. Tõesti, me püüame omade eest hoolitseda. Kõik ühe eest,“ lisas ta.
Marcie sulges rahakoti ja naeratas talle, kiindunult, tänulikult. Ta oli õppinud, et pakutav abi tuleb vastu võtta. „Sel juhul võtan kooki,“ ütles ta.
„Ja kohvi?“ küsis Jack.
„Oh jumal, jah, kohvi,“ vastas Marcie tänulikkusest peaaegu ohates. Külm õlu, tass head kuuma kohvi – kaks tema suurimat nõrkust.
„Parim kohv, mida sa maitsnud oled,“ ütles Jack kruusi täis valades. Kui Marcie ette oli pandud suur tükk kooki, küsis Jack: „Mis plaanid sul on, kui sa ta leiad?“
„Ta oli Bobby vastu hirmus hea – ma tahaksin teda lihtsalt tänada. Temaga rääkida. Teda uuesti tundma õppida nagu varem. Mul on talle midagi Bobby asjade hulgast anda. Ma kavatsen küsida, mis juhtus, vaadata, kas ma saan teda praegu kuidagi aidata. Ehk oleme mõlemad õnnelikumad, kui selle kõik ära teeme. Ta pole ilmselgelt edasi liikunud ja minul on vaja pisut enamat, et see lugu lõppenuks lugeda. Kas poleks tore, kui me mõlemad seda teha saaksime? Ahh, ma ei tea, Jack. Vabadus? Vabadus minevik seljataha jätta?“
Jacki kulmud kerkisid. „Ja kui ta ei taha rääkida?“
Marcie pani suure kahvlitäie sametist rikkalikku šokolaadikooki suhu, tõmmates hammaste ja huultega kahvlilt kreemi. Ta sulges põgusaks luksuslikuks hetkeks silmad. Seejärel naeratas ta Jack Sheridanile ja ütles: „Siis olen ta suurim painaja, kuni ta aru pähe võtab. Ma ei anna alla.“
Enne kui Marcie kohvi lõpuni jõudis juua, astus kõrvaluksest baari nägus latiino. Mehe ilme oli pahur ja tal oli käes kataloog. „Su naine pani mind täiuslikku kuuse tipukaunistust otsima,“ ütles ta Jackile. „Kelle mõte see õieti oli?“
„Ma usun, et sinu,“ vastas Jack. „Ja ära mulle kurda – seda puud pole võimalik ilma tõstukita kaunistada. Ma pean selle rentima enne, kui Mel tippu ronimiseks köisi ja rihmarattaid kasutab. Mike, saa tuttavaks Marciega – Marcie, ütle tere Mike Valenzuelale.“
„Rõõm tutvuda,“ ütles Marcie kätt välja sirutades.
Mike võttis selle naeratades vastu ja ütles: „Rõõm on minupoolne. See oli tema mõte – suur puu. Tahtis naisele muljet avaldada. Mel küsis suurt puud – Jack lasi meil terve päeva mägedes seigelda, kuni ta leidis kõige suurema puu, mille saime ühes tükis maha võtta.“
Jack, kes tundis õige pisut piinlikkust, katkestas Mike’i jutu. „Marcie otsib merejalaväelast, kes pärast Iraaki teenistusest lahkus. Näita talle pilti, Marcie.“
Marcie tõmbas selle uuesti välja ja selgitas jällegi võimalikke muutusi mehe välimuses pärast selle pildi tegemist.
„Ma ei tunne teda,“ ütles Mike.
„Aga ta võib nii erinev olla…“
„Ma ei tunne neid silmi,“ ütles Mike.
Marcie ohkas raskelt. „On sul soovitusi, kust ma otsida võiksin?“
„Noh,“ hakkas Mike lõuga kratsima. „Ma pole teda näinud, aga see ei tähenda, et keegi poleks teda näinud. Mägedes on palju inimesi, kes on seal aastaid olnud, ja nad pole eriti seltsivad – ehk on keegi neist teda näinud.“
„Kas sa oskad mulle öelda, kuhu minna?“ küsis Marcie.
„Ma võin sulle paar teejuhist anda,“ arvas Mike. „Mis veelgi tähtsam, ma tahaksin sulle rääkida kohtadest, kust eemale tuleb hoida – mägedes on illegaalseid kasvatajaid, kes muutuvad oma territooriumi suhtes väga kaitsvaks. Väga ebasõbralikud. Mõnikord on neil oma valdusesse varjatud lõksud üles pandud.“ Ta võttis leti alt välja suure salvräti ja tõmbas sellele kriipsu. „Siin on maantee 36…“ Kümne minutiga oli ta joonistanud kaardi umbes poole tosina metsamajaga mägedes, kus inimesed elasid – inimesed, kes võivad ehk olla Ian Buchananit näinud. Lisaks pani ta kirja kolm asukohta, mida vältida.
Metsamajad, mis Mike kaardil X-iga märgistas, asusid mahajäetud palgiveoteedel, mõned neist aia taga, puude ja põõsaste vahel peidus, nii et neid oli võimatu maanteelt näha. Suure osa mägedes asuvatest valdustest oli valitsus kasutusse andnud metsaraie tegemiseks. Kui valduses oli raie tehtud, pidi omanik ootama kolmkümmend kuni viiskümmend aastat, et uut raiet teha. See muutus alaks, mis oli täis tammesid, maasikapuid, noori kuuski ja mände, mis olid viisteist kuni kaheksateist meetrit kõrged – tõeliselt kaunid, ent raie jaoks liiga noored.
„Ma olen seal ringi sõitnud, lihtsalt piirkonnaga tutvumiseks, et teada, kes seal elavad. Seal on paar vana meest, kes elavad üksi keset metsa, ja paar vana lesknaist. On üks või kaks paari, isegi viieliikmeline perekond. Aga ühtegi kolmekümne viie aastast vallalist meest mitte.“
„Võib-olla ta pole enam vallaline.“
Mike raputas pead. „Ma olen üsna kindel, et selles vanuserühmas pole seal kedagi; mitte selliste silmadega. Isegi habemega mitte.“
„Usu teda,“ ütles Jack. „Ta oli varem päris politseinik Los Angelese politseijaoskonnas, enne kui temast sai külavõmm linnas, kus pole peaaegu üldse kuritegusid.“
„Kena,“ arvas Marcie. „Ei mingeid kuritegusid ja suur puu. Kas ma saan õigesti aru, et teil pole varem nii suurt jõulupuud olnud?“
Mõlemad mehed hakkasid naerma. „Kaheksa meetrit,“ ütles Jack. „Me pidasime ennast nii mehelikeks, et sellise suure leidsime, kuni olime selle maha võtnud ja oleksime peaaegu pidanud suure veoki rentima, et see linna tuua. Me sidusime oksad kõvasti kinni ja lohistasime seda auto järel. Ja see polnud keeruline osa. Selle püsti panemine võttis terve päeva.“
„Kaks päeva,“ parandas teda Mike. „Me ärkasime järgmisel päeval ja see oli tänaval pikali. Pagana ime, et see baari peale ei kukkunud ja katust ei lömastanud.“
Marcie naeris. „Miks nüüd? Kas püüad naisele muljet avaldada?“
„Ei. Nüüd oli õige aeg. Me kaotasime just ühe oma kaaslase Iraagis ja üks kohalikest poistest – väga tähtis – läks korpusesse. Me mõtlesime, et oleks tore püstitada sümbol, monument meestele ja naistele, kes teenistuses on. Ma usun, et järgmisel aastal otsime pisut väiksema sümboli. Odavama, mis nii palju närve ei riku. Aga ma sõidan Eurekasse ja rendin sealt tõstuki ja teen selle ära. Melinda ja teised naised on palju vaeva näinud, et sellest täiuslik puu teha.“
„See on päris vägev puu,“ sõnas Marcie pisut melanhoolseks muutudes. Ta tahtis väga Iani enne jõule leida. Mingil põhjusel tundus see äärmiselt oluline.
Kui ta lahkus, oli päike madalale vajunud ja baar hakkas kohalikest täituma. Oli juba liiga pime, et metsa seiklema minna ja vaadata üle metsamajad, millest Mike talle rääkinud