Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat. Debbie Macomber
kergesti alla. Ta jälitab teda, saadab kingitusi, anub teda, kuni Phoebe leebub. Ja see võib vabalt juhtuda. Oli varemgi juhtunud.
Oli raske jätta armastatud mees, raske võidelda sooviga tema vabandused vastu võtta. See oli tuttav ala ja ta oli endale vandunud, et ei tõsta enam kunagi oma jalga sinna, ja ometi… siin ta nüüd oli.
Ei, ta ei või järele anda. Ta ei või vankuma lüüa.
Möödudes telefonipoest, samast poest, millest ta möödus viiel päeval nädalas, märkas Phoebe seda tõeliselt esimest korda. Pärast lühikest kõhklust pöördus ta tagasi. Vaateakent põrnitsedes nägi ta uusimaid mobiilitarvikuid.
Oli ütlematagi selge, et Clark jätkab talle helistamist, kuni on tema meelekindlusse augu uuristanud. Ta teadis mehe plaani ja oli sellega kord varem kaasa läinud. Kui ta Clarki tõepoolest vältida kavatseb, tuleb tal mehele õigeid signaale saata.
Poodi sisse astudes vaatas Phoebe ringi.
„Teil on vaja number võtta,“ juhendas teda tülpinud näoga müüjanna.
„Mul on üks küsimus.“
„Teil on sellegipoolest vaja number võtta.“
„Hea küll.“ Phoebe võttis paberitüki, millel oli kirjas 57, ja nõjatus lõdvalt vastu seina. Ei olnud mingit põhjust kojuminekuga kiirustada. Teda on seal ees ootamas vaid tühi korter, noh, kui tema kass Printsess välja arvata.
Sel kassil oli rohkem tervet mõistust kui Phoebel. Printsess ei olnud Clarkist kunagi hoolinud ja see tunne oli vastastikune. Clark oli öelnud, et kui nad abielluvad, tahab ta, et Phoebe Printsessi oma leseks jäänud emale annab. Olles iseendalegi vastik, oli Phoebe sellega arglikult nõustunud.
Müüjanna hüüdis kaks korda „Viiskümmend seitse!“, enne kui Phoebe mõistis, et on tema kord. Mobiilinumbri vahetamise protsess oli suhteliselt lihtne, ehkki perekonna ja sõprade teavitamine sellest saab olema tõeliselt tüütu.
Perekond.
Üks inimene, keda ta ei olnud veel asjade käiguga kurssi viinud, oli tema ema, kes armastas Clarki ja oli pärast mehe esimest… mõtlematut tegu tema eest seisnud. Phoebe sai ainult palvetada, et ema sel korral tema poolele asuks.
Koju jõudes tundis Phoebe end vähem haavatavana. Printsess tervitas teda korteriuksel, nurrudes ja hõõrudes end perenaise pahkluude vastu.
Kummardunud ja Printsessi sülle haaranud, peitis Phoebe näo kassi pehmesse halli kasukasse. „Sul oli kogu aeg õigus,“ sosistas ta. „Oleksin pidanud sinu antud iseloomustust usaldama. Nii oleksin pidanud vähem südamevalu tundma.“
Telefoni tuluke vilkus pööraselt; Phoebe võis arvata, kes oli enamiku kõnedest teinud. Seega oli ta üllatunud avastades, et esimene teade oli tema emalt.
„Helista mulle kohe, kui kodus oled,“ palus Leanne Rylander. „Asi on tähtis, Phoebe. Ma pean sinuga rääkima.“
Phoebe toetas lauba vastu kapiust. Varem või hiljem tuleb tal sellest emale rääkida, ehkki Leanne’i hääletooni järgi otsustades kahtlustas Phoebe, et ema oli juba toimunust kuulnud.
Hetke end kogunud, sirutas ta käe telefoni järele.
„Oled see sina, Phoebe?“ küsis Leanne tungivalt.
„Oletan, et Clark on sinuga ühendust võtnud?“ küsis Phoebe alistunult.
„On jah. Oh, Phoebe, ta on täiesti endast väljas.“
„Peabki olema,“ nähvas Phoebe. „Ema, palun ära ütle, et sa oled tema poolt.“ Oli piisavalt raske Clarki palvetele vastu panna ja peaaegu võimatu neid eirata siis, kui ema hääl mehe omaga ühineb.
„Noh, ei… Tema tegu on andestamatu.“
„Tänan,“ sosistas Phoebe.
„Sul on täiesti õigus endast väljas olla,“ jätkas ema rahustavalt.
„Täiesti õigus!“ Phoebe mõtles hetkeks, et Clark oli kasutanud samu sõnu. Teda huvitas, kas Leanne teab kogu lugu. „Ema, kas sa saad aru, et Clark arreteeriti kõlvatusele ahvatlemise eest?“
„Jah, ta rääkis mulle. See ei ole mingi vabandus, aga ta ütles, et ta lihtsalt ei mõelnud, et prostituudiga olemine tegelikult petmine on.“
Tõsiasi, et Clark oli tema emale tõtt rääkinud, või siis igatahes osa sellest, rabas Phoebet. „Aga… ta üritas tänavaprostituuti palgata!“
Ta kuulis ema hääles kaastunnet. „Jah, ma tean.“
„See ei ole ka tema esimene vahistamine.“
Ema tõi kuuldavale pika ohke. „Ma suudan ainult ette kujutada, kui endast väljas sa oled.“
„Ei, ei suuda!“ hüüatas Phoebe. „Sa ei suuda ette kujutama hakatagi, kui endast väljas ja alandatud ma olen.“
„Aga Phoebe, kullake, sa ei saa aru. Selle loo juures on pehmendavaid asjaolusid. Clark lavastati süüdlaseks. See on ilmne lõksupüüdmise juhtum. Ta kinnitas mulle, et see ei lähe iial kohtusse. Tegelikult kaalub Clark kohtuasja Seattle’i politseiameti vastu, et talle säärane piinlikkus põhjustati.“
Phoebe sulges silmad. „Ema. Palun kuula, mida sa räägid. Sel pole tähtsust, kas see oli lõksupüüdmine või ei. Sel pole tähtsust, et tüdruk, keda ta palgata üritas, oli salajast ülesannet täitev naispolitseinik. Sel pole tähtsust, kas ta läheb kohtusse või mitte. Mis on tähtis, on see, et mehel, kellega ma olin abiellumas, on see… see nõrkus. See vajadus teiste naiste järele. Isegi mitte suhte järele. Üksnes seksi. Kui alandav on see? Ma ei tea, kas teda erutab kellegi tänavalt üles korjamise oht või mis. Tean vaid seda, et ma ei saa ega kavatsegi abielluda mehega, kes mind sellisel moel reetnud on.“
Ema ohkas taas. „Phoebe, kuula mind. Sa oled minu tütar ja ma tahan, et sa õnnelik oleksid – aga sa peaksid asjaolusid kaaluma.“
See vestlus oli valusaks muutumas. „Asja tuum on selles, et Clark oli valmis teisele naisele seksi eest maksma. Kas seda saab enam lihtsamalt väljendada?“
„Oh, Phoebe, aitab nüüd sedasorti jutust. Ei ole mingit vajadust jäme olla.“
„Kuidas sa soovid, et ma seda siis ilustaksin?“ hüüdis Phoebe. „Clark tahtis teise naisega magada? Naisega, kellele ta maksis! Kas see muudab asja sinu jaoks vähem solvavaks?“
„Oh heldus. Sa oledki vihane, mis?“
„Vihane? Vihane?“ Jah, Phoebe oli vihane ning hetkel oli raev hea ravi. „Ma olen maruvihane, ema. Ma olen ka haiget saanud, pettekujutlusest vabanenud, alandatud, muserdatud ja murest murtud – ja see on kõigest asja pealispind.“
Ema ei vastanud kohe. „Sa peaksid endale otsustamiseks aega andma, enne kui midagi drastilist teed,“ ütles ta lõpuks.
„Mille otsustamiseks? Seda, et mees, keda ma armastan, on petis? Ema, kas sa tõesti usud, et see käitumine meie abielludes lõpeb?“
„Mehed…“
„Ema,“ halises Phoebe teda katkestades. „Ära otsi Clarkile vabandusi.“
„Aga kullake, ta selgitas seda mulle. Ma tean, et asi on halb, aga ta tõesti ei tunne, et selle… tead küll, tänavatüdrukuga olemine petmine oleks.“
„Nii et kõik on siis seega hästi? Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!“
Ema tegi pausi. „Asi on lihtsalt selles, et Clarkil on nii kasulikke sidemeid, ning et tema ema ja mina…“
„Tema ema kutsus sind maaklubisse ja sa kohtusid kõikide nende inimestega, kellest ajalehes loed.“ Neid sõnu oli isegi raske öelda, kuid see oli tõsi. Leanne nautis tutvust Snowdenitega. See oli jõukas, tuntud perekond.
„Kas sa ei mäleta, kui erutatud ma olin, kui sa oma uut patsienti mainisid?“ ütles ema, kõlades nüüd samamoodi