Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl Woods
ja taevalik paik, kus uuesti alustada.
Teisest küljest, võib-olla on aeg nendele unistustele taas silma vaadata ja mõelda, kas need üldse ongi enam unistamist väärt. O’Brienite kangekaelsus on Breel küll veres, aga võib-olla tuleks kasuks üks kord elus alla anda. Ta tahab edasi minna. Uusi unistusi ellu viia.
Kui tal oleks ainult aimu, mis need uued unistused olla võiksid.
MICK O’BRIEN SEISAB telefoni peos hoides New Yorgi tänavanurgal ning üritab leida julgust, et helistada naisele, keda ta on kogu oma täiskasvanuelu tundnud. Megan on tema eksnaine, tule taevas appi! Tema numbri valimine ei tohiks tunduda raskem kui mõne tema linna arenduse planeerimine ja positsioneerimine. Ometi on ta silma pilgutamata mitme linna rajamisega hakkama saanud, kuid paljas mõte sellest telefonikõnest paneb ta peopesad higistama.
Mick läks närvi, vajutas telefoni kolmandat korda kinni ja pöördus teise suunda. Ta peatus ühes Upper East Side’i kohvikus, ainult mõne tänava kaugusel Megani korterist. Mees kirus oma argpükslikkust ning enda üleüldist otsust peale kõiki neid aastaid New Yorki sõita.
Megani nägemine Jessi külalismaja avamisel vallandas temas mingid tunded. Järsku ta mäletas jälle, mis tunne on seda naist armastada, kuidas ta end alati kolme meetri pikkusena tundis, kui naine talle otsa vaatas. Kõik see aastatega mehe sisse kogunenud viha ja pahameel nende lahutuse pärast lahtus sekundi jooksul, kui ta märkas Meganit rannal enda suunas liikumas. Ta figuur on endiselt nõtke nagu tüdrukul, punakaspruunid juuksed lehvisid tuules.
Ühiselt planeeritud kingitus Jessile külalismaja avamise puhul tekitas nende vahel lausa haruldaselt harmoonilise tunde. Kui nad oma noorimale tütrele teatasid, et röögatult kallis küpsetusahi on ema-isa kingitus talle, siis oli nendevaheline pinge paari kraadi võrra alanenud. Lähedus, mida Mick üle pikkade aastate ema ja tütre vahel nägi, tekitas temas suurt rahulolu. Vähemalt seni, kuni ta sai kätte Megani tšeki, mis kattis poole kuludest. See näris mehel hinge.
Kuigi nad kohtusid Meganiga Chesapeake’i kallastel väga harva, siis sellest piisas, et Mick mõistaks, kuidas ta rumal uhkus on talle elu suurima karuteene teinud. Aastaid tagasi ei lasknud see uhkus tal anuda Meganit, et naine jääks. Nüüd mees mõistis, et neile võib olla olemas teine võimalus ning ta ei kavatsenud jätta seda kasutamata.
Kui ainult hirm teda ei takistaks. Ta rüüpas kohvi ja vahtis kriibitud, Formica kattega laual lebavat telefoni. Kohvik oli kärarikas ja rahvarohke.
Võib-olla on lihtsam, kui ta lihtsalt tema ukse taha ilmub. Megan on liiga daamilik selleks, et uks tema nina all kinni lüüa, aga telefonitoru hargile panna on oluliselt lihtsam.
Mees koostas tegutsemisplaani sellise keskendumisega, et hüppas toolil nagu teolt tabatud teismeline, kui telefon laual helises.
„Jah, halloo,” pomises ta telefoni. Mick tundis piinlikkust, kuigi inimene teisel pool toru ei saanud kuidagi teada, kui idiootselt ta end sel hetkel tundis.
„Kas sa oled temaga juba kohtunud?” küsis ta ema nõudlikul toonil.
Mick ohkas. Kuidas saab nii olla, et Nell O’Brien teab alati täpselt, mida ta plaanib? Eriti kui ta on teinud kõik selleks, et keegi perekonnast ei teaks tema reisist New Yorki mitte midagi. Mickil polnud aimugi, kuidas asjad tema ja Megani vahel võivad minna, seega pole mõtet keerutada üles spekulatsioone ja vastuväidete tormi kõigilt lähedastelt.
Mees saabus ärireisilt Seattle’ist ja Minneapolisest ning organiseeris oma kojusõidu läbi New Yorgi. Kui ta kohtumisel Meganiga väga rumalasse olukorda jääb, siis ei pea keegi sellest teada saama. Ja nüüd helistab tema ema ning oma kuuenda meele abil teab ta väga täpselt, mida poeg planeerib.
„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles Mick kaitsvalt. Ta lootis, et ema proovis lihtsalt arvata ja sellega täppi panna.
„Sa oled ju New Yorgis, et Meganiga kohtuda, eks?” kuulutas vanadaam veenvalt.
„Miks sa nii arvad?” Isegi läbi telefonitoru kuulates kujutas mees elavalt ette, kuidas ta ema vastuse peale silmi pööritab. Naisele ei meeldinud ilmselgete asjade üle vaidlemise peale aega raisata.
„Su kontorist öeldi, et lendasid täna hommikul pärast oma Minnesota kohtumisi New Yorki. Kuna sa ei ole alates Megani ärakolimisest oma jalgagi sinna linna tõstnud ning pärast tema lahkumist külalismaja avamise nädalavahetusel sa ainult unelesid ringi, siis ma panin need kaks asja omavahel kokku.”
„Su matemaatilised oskused on sellisel juhul veidi rooste läinud,” esitas poeg vastulause. „Ma pole teda näinud.”
Naine naeris selle peale. „See saab tähendada ainult seda, et oled sinna jõudes araks löönud. Ilmselt istud mõnes baaris ja üritad julgust koguda, et temaga kohtumiseks valmis olla.”
„Ma pole mingis paganama baaris,” pomises mees. Pühakud kaitsku teda ema eest, kes on alati osanud ta mõtteid nagu avatud raamatut lugeda. „Ja ma pole araks löönud. Kas sa uurisid välja, kus ma olen, ainult selleks, et minuga näägutada, või oli sul veel midagi mureks?”
„Mul on veel üks mure, aga praegu tundub, et me peaksime rääkima sellest, kas sul on üldse aimu, mida sa teed. Te olete Meganiga juba aastaid lahutatud. Ta lahkus, sest sa jätsid tema ja teie perekonna unarusse ning ei muutnud ennast ka siis, kui ta sellele korduvalt tähelepanu juhtis. Sa tead, et ma armastan sind, aga olenemata sellest ei arva ma, et midagi oleks selle aja jooksul muutunud. Sa veedad endiselt rohkem aega kodust eemal kui oma perekonnaga.“
„Kui sa pole märganud, siis enamik meie perest on laiali lennanud.”
„Ja juhuks, kui sina pole märganud, siis ükshaaval on nad kõik hakanud taas koju tagasi ilmuma,” andis mamma tabava vastuse. „Siiski jooksed sina endiselt ühelt töökohalt teisele.”
„Võib-olla olen ma valmis aja maha võtma,” ütles mees, kontrollides seda ideed kõva häälega välja öeldes nii enda kui oma ema peal.
„Pensionile? Sina?” küsis naine uskmatu häälega. „Ma ei usu seda minutikski.”
„Ma ei maininud sõnagagi pensionile jäämist,” andis Mick vastulöögi. „Ütlesin, et võib-olla olen valmis töökoormust vähendama.”
„Võib-olla? Ehk? Mulle tundub, et sa pead endas täiesti kindel olema, enne kui lähed ja sellele naisele lootust annad, aga siis ümber mõtled ning need lootused pihuks ja põrmuks teed.”
Peataolekus suutis mees endale siiski tunnistada, et ema jutus oli tõetera sees. Küll aga ei kavatsenud Mick seda kõva häälega välja öelda. „Ema, mul on asju ajada. Lihtsalt ütle, miks sa helistasid.”
Naine mõistis, et on oma poja kannatuse katkema pannud. Ta ei esitanud enam rohkem küsimusi ning otsustas poja omale otsekoheselt vastata.
„Ma helistasin, sest olen Bree pärast mures,” lausus mamma.
„Bree?” küsis Mick ehmunult. „Mis temaga on?”
„Mehed!” pahandas Nell pettumusega hääles. „Mick, ta on sinu tütar. Kas sa tõesti ei ole märganud, kui vaikne ta on siiajõudmisest saadik olnud? Või kas sa oled mõelnud, miks ta ikka veel siin on?”
„Bree on alati vaikne olnud,” ütles mees, olles siiralt hämmingus, et ema teda üle kuulab. Bree on alati kõige õnnelikum, kui saab olla omaette enda toas koos märkmiku või raamatuga. Kõigist oma lastest mõistis Mick teda kõige vähem. Ta polnud ekstravertse loomuga nagu tema õed-vennad. Samuti polnud tal teismeea tõuse ja mõõnu. Või kui oligi, siis elas ta need välja oma kirjutistes, mida ta terve pere eest kiivalt saladuses hoidis.
„Praegu on asjad teistmoodi,” jätkas mehe ema kindlal toonil. „Ta pole Chicagosse tagasi minekut poole sõnagagi maininud. Midagi on juhtunud, Mick. Ma lihtsalt tean seda. Üritasin temaga enne rääkida, aga ta vastas, et kõik on korras.”
„Aga võib-olla siis ongi kõik korras.”
„Temaga