Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat. Sherryl Woods
tundnud. Mick O’Brien oli endale juba arhitekti ja linnaplaneerijana nime teinud, kui ta ehitas Chesapeake’i kaldaid, mis oli nüüdseks saanud tuntud mereäärseks asumiks Chesapeake’i lahe ääres. Ta ehitas seda, loonud ühisettevõtte oma vendadega, kellest üks oli ehitaja ja teine keskkonnaspetsialist. Linn rajati ümber maatüki, kus oli kunagi põldu pidanud vanavanaonu Colin O’Brien, kes oli esimene Iirimaalt 19. sajandi lõpus siia saabunud O’Brienitest. See maatükk oli mõeldud kui Micki projekti kroonijuveel ja idülliline koht, mida ta perekond võiks nimetada koduks. Asjad aga ei tulnud niimoodi välja.
Mick ja ta vennad tülitsesid ehituse, keskkonnaasjade ja lõpuks isegi maatüki ühel osal olevate lagunevate ajalooliste ehitiste säilitamise üle. Lõpuks saatsid nad ettevõtte laiali. Nüüd elasid nad küll kõik Chesapeake’i kallastel, aga rääkisid üksteisega harva, ehk ainult pühade ajal, kui mamma käis peale näilise pereharmoonia loomisega.
Abby ema Megan oli elanud New Yorgis alates sellest, kui Mick ja tema olid viisteist aastat tagasi lahutanud. Kuigi algne plaan oli näinud ette, et kõik viis last kolivad emaga New Yorki, ei olnud see kunagi teoks saanud põhjustel, mida Abby ei mõistnud. Nad olid jäänud Chesapeake’i kallastele enamasti eemal viibiva isa ja mammaga. Viimastel aastatel olid nad kõik üksteise järel eemale triivinud, välja arvatud Jess, kes tundus seda linna ja Micki ühtaegu armastavat ja vihkavat.
Pärast seda, kui Abby oli ülikooli lõpetamise järel New Yorki kolinud, oli ta emaga uuesti tihedad sidemed loonud, aga ükski teistest lastest ei olnud samuti toiminud. Isaga olid keerulised suhted mitte ainult Jessil, vaid kõigil viiel neist. Just mamma, kes oli olnud vaid väike tüdruk, kui tema vanemad olid oma O’Brienitest eelkäijate järel Marylandi tulnud, oli oma halliseguse punapea, sätendavate siniste silmade, varma naeratuse ja üles-alla võnkuva maheda iiri aktsendiga see, kes hoidis neid koos ja muutis nad perekonnaks.
„Kas sa helistasid, et isa üle kurta, või oli sul ka midagi muud mõttes?“ küsis Abby õe käest.
„Oh, ma leian alati midagi, mille üle isaga seoses kurta,“ tunnistas Jess, „aga tegelikult helistasin ma seepärast, et mul on sinu abi tarvis.“
„Aitan meeleldi,“ ütles Abby kohe. „Ütle mulle lihtsalt, mida sul tarvis läheb.“ Ta oli kõigi oma õdede-vendadega lähedane, aga Jessil oli ta südames eriline koht nende suure vanusevahe ja selle tõttu, et Abby oli teadlik, kuidas ema lahkumine ja isa sagedane äraolek olid õele mõjunud. Abby oli püüdnud seda lünka õe elus täita alates päevast, mil Megan oli ära läinud.
„Saaksid sa koju tulla?“ palus Jess. „Asi on veidi liiga keeruline, et seda telefoni teel selgitada.“
„Oh, kullake, ma ei tea,“ alustas Abby kõhklevalt. „Tööl on hullumeelsed ajad.“
„Tööl on alati hullumeelsed ajad – just seepärast sul tulebki koju tulla. Sa ei ole nii ammu siin käinud. Enne tütarde sündi kasutasid sa tööd vabandusena. Siis kaksikuid. Nüüd tööd ja kaksikuid.“
Abby krimpsutas nägu. See vastas tõele. Ta oli aastaid vabandusi otsinud. Ta leevendas oma süümepiinu kinnitusega, et kõigile ta pereliikmetele meeldis New Yorki külastada ja nad tegid seda sageli. Kuniks ta neid kõiki sageli nägi, ei tundunud tähtsust omavat, et see toimus alati tema katuse all, mitte niivõrd Chesapeake’i kallastel. Ta ei olnud kunagi peatunud analüüsimaks, miks tal oli nii lihtne eemal püsida. Võib-olla oli see nii seetõttu, et ta ei olnud seal end enam pärast ema lahkumist koduselt tundnud.
Enne kui ta jõudis vastata, lisas Jess: „No kuule, Abby. Millal sa viimati päris puhkuse võtsid? Vean kihla, et see oli mesinädalate jaoks. Sa tead isegi, et sulle kuluks puhkus ära ja tüdrukutele meeldiks siin väga. Nad peaksid veetma veidi kvaliteetaega linnas, mille ehitas nende vanaisa ja kus sina üles kasvasid. Mamma võiks nad paari nädala jooksul ära hellitada. Palun. Ma ei paluks, kui see poleks oluline.“
„Nii oluline, et see on elu ja surma küsimus?“ päris Abby. See oli neil vana harjunud võte, et hinnata, kas kriis oli tõesti suur või üksnes nende elus ette tulnud mööduv viperus.
„Võib olla küll,“ nentis Jess tõsiselt. „Vähemalt selles mõttes, et kogu mu tulevik on kaalul. Arvan, et sa oled ainus, kes suudab asjad korda ajada, või vähemasti ainus, kellelt ma soovin abi paluda.“
Abby kuulis õe hääles murelikku nooti ja ütles: „Äkki oleks parem, kui sa kohe mulle ütleksid, milles asi.“
„Sa pead siin kohal olema, et sellest aru saada. Kui sa ei saa tulla paariks nädalaks, siis tule palun paariks päevakski. Palun.“
Õe häälest kõlas miski, mida Abby ei olnud kunagi kuulnud, mure, mis viitas sellele, et Jess ei liialdanud väitega, et ta tulevik oli kaalul. Kuna Jess oli viiest õest-vennast ainus, kel oli täiskasvanuks saades oma tegevusala leidmine visalt läinud, siis teadis Abby, et ta ei saa õele selga pöörata. Ja muidugi teinuks puhkus Abbyle endale tõesti head. Kas ei olnud ta just ennist halanud oma töönarkomaanlike kalduvuste üle?
Abby naeratas, mõeldes, kuivõrd suurepärane saab olema jälle Chesapeake’i lahe õhku hingata. Parem veel, tal avaneb võimalus veeta katkestamatult aega koos oma tütardega, kohas, kus nad saavad kiikuda mänguväljakul, mille tema isa linna jaoks ehitas, ja meisterdada rannas liivalosse ja joosta paljajalu lahe jahedas vees.
„Ma mõtlen homme midagi välja ja olen nädalavahetuseks seal,“ lubas Abby alla andes. Ta heitis pilgu oma ülitihedale ajakavale ja krimpsutas nägu. „Ma saan tulla ainult paariks päevaks, kas see sobib?“
„Nädalaks,“ palus Jess. „Ma ei usu, et selle asja paari päevaga korda saaks.“
Abby ohkas. „Ma vaatan, mida mul korraldada õnnestub.“
„Mida iganes sa suudad ära korraldada,“ leppis Jess kohe kompromissiga. „Anna mulle teada, millal su lennuk saabub, ja ma tulen sulle vastu.“
„Ma rendin auto,“ ütles Abby.
„Kas sa pärast kõiki neid aastaid New Yorgis ka mäletad, kuidas autoga sõita?“ noris Jess. „Või isegi seda, kuidas koju jõuda?“
„Ega mu mälu nüüd nii halb ka ei ole,“ vastas Abby. „Varsti näeme, kullapai.“
„Ma helistan mammale ja ütlen, et sa tuled.“
„Ütle talle palun, et ta end liigsete ettevalmistustega ei vaevaks, eks,“ palus Abby, teades hästi, et seda ei panda miskiks. „Me läheme välja sööma. Olen ammu tahtnud Marylandi krabisid süüa.“
„Kindlasti ei lähe me välja sööma,“ vastas õde. „Hooaeg on küll krabide jaoks natuke varajane, aga kui sina soovid aurutatud krabisid, siis leian mina need kusagilt ja toon reedeseks õhtusöögiks kohale. Me võime süüa terrassil, aga ma ei kavatse takistada mammat pidusööki valmistamast. Ma pigem ütleks, et küpsetamine alaku.“
Abby naeris õe entusiasmi üle. Mamma küpsetised – pirukad, tordid, küpsised, koogid – olid lihtsalt võrratud. Mingil ajahetkel oma elus oli Abby tahtnud kõik need perekonna retseptid selgeks õppida ja avada pagariäri, aga see oli olnud enne, kui tal tekkis huvi finantsmaailma vastu ja ta oma sellealase võimekuse avastas. See oli olnud tema õlekõrs Chesapeake’i kallastelt lahkumiseks.
Nüüd, pärast seda, kui ta oli viibinud kümme hektilist aastat eemal – aastad, mis olid täis reetlikku karjääriredelil turnimist ning mille jooksul ta oli jõudnud abielluda, sünnitada kaksikud ja lahutada –, oli ta siirdumas koju päris külaskäigule, jäädes pikemaks kui lihtsalt kiire nädalavahetus, mil tal ei olnud isegi mahti lõõgastuda, enne kui oli aeg tagasi New Yorki lennata. Abby ei saanud jätta mõtlemata, Jessi häälest kostnud hädalist nooti arvestades, kas pikemaks jäämine oli hea mõte või mitte.
„Kas sa ei võiks vähemalt lipsu ette panna?“ torises Lawrence Riley, kortsutades poega piieldes kulmu. „Kui sa kavatsed selle panga juhtohjad enda kätte võtta, pead töötajatele head eeskuju näitama. Sa ei saa ilmuda kohale, nähes välja, nagu oleksid just