Teaduse ajalugu. John Gribbin
rikas mees, tundis ta, et see oli viimane piisk, ning hakkas kohe lahkumisplaane sepitsema. 1597. aasta aprillis lahkus ta saarelt, veetis paar kuud Kopenhaagenis ja suundus siis välismaale, kõigepealt Rostocki, koos paarikümne saatja (õpilased, abilised ja teised), tähtsaimate kantavate instrumentide ning trükipressiga.
Seal, nagu paistab, mõtles Tycho järele ja läkitas kuningas Christianile kirja, mida ise pidas ilmselt lepitavaks ning kus ta muuhulgas kirjutas, et kui ta saaks oma tööd Taanis jätkata, siis ta ei keelduks seda tegemast. Aga kiri tegi olukorra veel hullemaks. Tycho kõrk toon ja pöördumine kuninga kui omasuguse poole solvas Christianit, samuti Tycho uhke fraas, millest jäi mulje, et ta võib kuninga soovile ka ära öelda. Oma vastuses kirjutas kuningas: „Meil on väga ebameeldiv teada saada, et pidite koos naise ja lastega teiste valitsejate juurde abi paluma minema, nagu oleks meie kuningriik liiga vaene, et teie soove ja vajadusi rahuldada. Ent kui asjad on juba nii tehtud, siis peame nad ka nii jätma ega tohi lasta ennast häirida sellel, kas lahkute maalt või jääte.” Pean tunnistama, et mul jagub Christianile rohkem sümpaatiat, kui seda talle tavaliselt antakse, ja kui Tycho poleks nii ülbe olnud, oleks ta ilmselt kuningaga kokkuleppele jõudnud ega oleks pidanud Hveenilt lahkuma. Samas, kui Tycho poleks nii ülbe olnud, oleks tema nina terveks jäänud ja – mis kõige tähtsam – temast poleks kunagi saanud nii head astronoomi.
Sillad enda järelt täielikult põletanud, suundus Tycho Hamburgi lähedal asuvasse Wandsbekki, kus hakkas taas vaatlusi tegema (taevas oli tõesti igal pool pea kohal), otsides samal ajal omale püsivat asukohta. See viis kutseni Püha Rooma keisrilt Rudolf II-lt – keisrilt, keda huvitasid teadus ja kunst rohkem kui poliitika. Tycho jaoks oli see hea, kuid suurele osale Kesk-Euroopast halb, sest tema kehv valitsemine (mõned ajaloolased arvavad, et ta oli hull) juhtis Euroopat Kolmekümneaastase sõja poole. 1599. aasta juunis saabus Tycho impeeriumi pealinna Prahasse (pere jäi Dresdenisse maha). Pärast keisri audientsi määrati ta keiserlikuks matemaatikuks, talle lubati head sissetulekut ning paluti kolme kindluse hulgast observatooriumi jaoks sobivaim välja valida. Tycho valis Prahast 35 kilomeetrit kirdesse jääva Benatky ja läks mõningase kergendusega linna, mida kaasaegne kirjeldas nii:
… linnamüürid pole eriti tugevad, ja tegelikult on jäle hais ainus, mis võiks anda lootust türklasi tagasi peletada… tänavad on räpased, on mõned suured turuplatsid ja kivimajad, kuid enamasti on linnas ilma igasuguse ilumeele ja maitseta püstitatud puidust ja savist hooned. Müürid on tehtud nii tahumata palkidest, nagu oleks puud otse metsast toodud, koort on mõlemalt poolt näha…
See oli midagi muud kui rahulik ja mugav Uraniborg. Pole üllatav, et 1599. aasta lõpus veetis Tycho mõne nädala keisri eraldatud maaresidentsis, et katkupuhangut vältida. Kui oht möödus ja pere Dresdenist saabus, hakkas Tycho end kindluses sisse seadma ning saatis vanima poja Taani, et neli suurt vaatlusaparaati Hveenilt ära tuua. Nende saabumine võttis aega ning Benatky kindlust tuli ümber ehitada, et seda saaks observatooriumina kasutada. Pole üllatav, et selle lühikese ajaga, mis Tychol veel elada jäi, ei teinud viiekümnendates astronoom siin ühtegi olulisemat vaatlust. Kuid juba enne Prahasse jõudmist astus ta kirjavahetusse, mille tulemusena jätkas tema elutööd järgmise põlvkonna võimekaim astronoom Johannes Kepler.
Johannes Kepler: Tycho abiline ja mantlipärija
Kepleril polnud ühtegi säärast eelist, mis Tycho elule kiire stardi andsid. Kuigi ta pere oli kunagi aadliseisusesse kuulunud, nii et neil oli isegi oma vapp, töötas Johannese vanaisa Sebald Kepler köösnerina, kes rändas kodulinnast Nürnbergist 1520. aasta paiku Stuttgardi lähedale Weil der Stadti. Sebald oli edukas käsitööline ja tõusis oma kogukonnas heale järjele, teenides korra isegi linnapeana (bürgermeister). See oli juba saavutus, sest ta oli luterlane, linn ise aga valdavalt katoliiklik; Sebald oli kindlasti tõsine töömees ja kogukonna tugisammas. Seda ei saanud aga kuidagi öelda tema vanima poja Heinrich Kepleri kohta, kes oli päevavaras ja joodik. Tema ainus püsiv elukutse oli palgasõduriamet, mis iganes vürsti teenistuses, kes neid parajasti vajas. Ta abiellus noorelt Katherine’i-nimelise naisega ning nad elasid Heinrichi nooremate vendadega ühes majas. Abielu ei olnud õnnelik. Peale Heinrichi enda puuduste oli ta naine vaidlushimuline ning keerulise iseloomuga. Lisaks sellele uskus Katherine rahvameditsiini, sealhulgas taimede ja muu säärase heasse toimesse, mis polnud tollel ajal küll haruldane, kuid oli siiski üks põhjus, miks ta hiljem Johannese meelehärmiks nõidumissüüdistusega vangistati.
Johannesel oli üksik ja raske lapsepõlv (ainus vend Christoph oli palju noorem). Ta sündis 27. detsembril 1571. aastal, kuid jäi juba kaheaastasena vanaisa hooldada, sest isa läks Madalmaadesse sõdima ning Katherine järgnes talle. Vanemad tulid tagasi 1576. aastal ja pere kolis Württembergi hertsogiriigis asuvasse Leonbergi. 1577. aastal läks Heinrich taas sõtta. Tagasi tulnud, proovis ta kätt mitmes ametis, sealhulgas tegeles ta 1580. aastal Ellmendingenis joodiku lemmikala ehk kõrtsipidamisega. Pole üllatav, et ta kaotas kogu oma raha. Lõpuks pöördus Heinrich tagasi palgasõduriameti juurde ja kadus perekonnal silmist. Tema saatus pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt osales ta Itaalias merelahingutes. Oli kuidas oli, aga perekond ei näinud teda enam kunagi.
Ja nende segaste aegade ja olude sunnil tõugati Johannest majapidamisest majapidamisse ja koolist kooli – vähemalt oli perekond sotsiaalsel redelil nii kõrgel pulgal, et ta sai üldse koolis käia (Württembergi hertsogite loodud fondi stipendiumite toel). Nagu poleks see piisavalt halb, jäi ta vanaisa juures olles rõugetesse ning tema nägemine sai pöördumatult kahjustada. Temast ei võinud kunagi saada Tycho-sugust taevavaatlejat. Kuid aju kannatada ei saanud ning hoolimata sellest, et sageda kolimise pärast tuli koole vahetada, lubati tal seitsmeaastasena astuda Leonbergi uude ladinakooli. Niisugused koolid loodi pärast reformatsiooni, et ette valmistada kiriku- ja riigiametnikke; neis koolides räägiti ainult ladina keelt, et tolle aja haritud inimeste keelt õpilastele pähe taguda. Kolimiste tõttu kulus Johannesel kolmeaastase kursuse läbimiseks viis aastat, kuid ladinakooli lõpetamine andis talle õiguse minna vaimuliku seminari sisseastumiseksamitele ja valmistuda preestriks saamiseks, mis oli intelligentse nooruki tavapärane ja loomulik pääsetee vaesusest ja raskest tööst. Ehkki kaks lapseeas nähtud taevast sündmust (kuuvarjutus ja hele komeet – seesama, mida Tycho 1577. aastal uuris) olid Kepleris astronoomia vastu huvi tekitanud, paistis 1584. aastal pärast Adelbergi kooli sisseastumiseksamit, et tema tulevik on siiski kindalt kirikuga seotud. Ka selle kooli keeleks oli ladina keel, aga seda rääkis Kepler juba soravalt.
Kuigi koolis valitses karm distsipliin ja nõrk Kepler oli sagedasti haige, näitas ta end akadeemiliselt nii võimekana, et ta saadeti paremasse kooli – Maulbronni – ning õpetajad valmistasid teda ette sisseastumiseks Tübingeni ülikooli, et ta saaks seal oma teoloogiaõpingud lõpetada. 1588. aastal sooritas Kepler edukalt ülikooli sisseastumiseksamid, aga pidi siiski ühe aasta veel Maulbronni koolis käima, et see lõpetada ja seitsmeteistaastaselt ülikoolis oma õpinguid jätkata. Kuigi Kepler õppis preestriks, pidi ta kahel esimesel aastal õppima ka matemaatikat, füüsikat ja astronoomiat. Kõigis neis oli ta väljapaistvalt edukas. Ta lõpetas need ained 1591. aastal, olles neljateistkümne õpilase hulgas paremuselt teine, ning jätkas teoloogiaga, kui oli saanud õpetajatelt hea iseloomustuse: teda kirjeldati erakordselt võimeka üliõpilasena.
Sama ajal õppis ta juurde ainet, mida ametlikus tunniplaanis polnud. Ülikooli matemaatikaprofessor Michael Mästlin õpetas oma avalikes loengutes kohusetundlikult Ptolemaiose süsteemi, mille kirik oli heaks kiitnud, eratundides aga seletas väljavalitud õpilastele, sealhulgas ka Keplerile, Koperniku süsteemi. Sellel oli noorele mehele suur mõju, sest ta nägi otsekohe Päikese-keskse universumi jõudu ja lihtsust. Valmidus Koperniku süsteem omaks võtta polnud ainus asi, millega Kepler tolleaegsest jäigast luterlikust õpetusest eristus. Ta kahtles tõsiselt mõne kirikliku rituaali religioosses tähenduses, ja kuigi ta uskus kindlalt jumala olemasolusse, ei leidnud ta mitte kunagi kirikut, mille õpetus ja talitused oleksid talle sobinud, ning Kepler jäi alati jumalat kummardama omaenda viisil – see oli neil keerulistel aegadel selgelt ohtlik seisukoht.
Me ei saa kunagi teada, kuidas ta oleks suutnud oma tõekspidamisi luterliku vaimuliku rolliga lepitada, sest 1594. aastal, kui ta oleks pidanud oma õpingud lõpetama, toimus tema elus pööre ühe inimese surma tõttu kaugel