Pariisi arabeskid. Andrei Ivanov

      Nädala pärast korraldasid nad Nepalinoga enda juures juba pidevalt vastuvõtte. Meie juures käisid puhtad korralikud taanlased, jälgisin neid ülemiselt narilt haigutades, kuulasin, kuidas nad palvetasid, arutasid Hiiobit ja Magdaleenat, sahistasid raamatutega, jõid teed. Mind tegid need helid mõnusalt uniseks. Krabistamine, palved ja lugemine laulval häälel mõjus nagu unerohi. Pruukis mul vaid üksi jääda, kui uni kadus kohe, hakkas kurb, tekkis tahtmine üles tõusta ja kuhugi minna; kuigi minna polnud kuhugi – kõikjal oli vihm, tuul, pori, videvik… Seepärast istusin ma üksi ja ootasin järjekordset ilmutust.

      Ilmuda võis nüüd kes tahes; kes iganes… Ja ma ootasin.

      Peamiselt saabusid pühakud. Ka mind tervitati, kutsuti ligi; ka mulle kallati, minulegi pakuti kooki; kui minuga juttu alustati, teesklesin opakat, naeratasin nürilt, tegin näo, et ei saa millestki aru. Neile see sobis ja mulle seda enam! Hanuman mängis minuga kaasa; viipab minu suunas, ütleb midagi sellist nagu „ärge pöörake talle tähelepanu, ta on täielik ohmu, ei saa millestki aru, ta on Siberist, Siberist, taigast!” ja nad istusid minust kaugemale, heitsid minu poole ehmunud pilke, nagu oleksin kodustatud ahv, aga pärast ei teinud enam väljagi. Harjusid ära. Istusid toolidele, lugesid ajakirju, küsisid Hanumanilt ja Nepalinolt, mida nood arvavad ühest jа teisest, kuidas käituksid ühel või teisel puhul, mis tundus neile õige, mis mitte… Nepalino tõi alandlikult kuuldavale ilmetuid monotoonseid lauseid, mis olid hingetuseni pähe õpitud. Ta ütles neid kui palvet. Keegi ei pööranud tähelepanu, kui ta ütles neid huupi ja asjakohatult. Keegi ei pööranud tähelepanu, kui ta tõi igas palvetunnis kuuldavale ühtesid ja samu fraase. Kõik olid temaga väga rahul. Neil oli hea meel, et ta üldse midagi räägib, et ta istub nendega koos ja naeratab. Neil oli nii vähe vaja: konnapoeg sekti meelitada!