Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Lauri Vahtre
Asutava Kogu idee sünd ja areng
Asutava Kogu valimised aprillis 1919
Radikaalne maaseadus
Kasutatud allikad ja kirjandus
SAATEKS
Hea lugeja!
Oled avanud raamatu, mis räägib Eesti riigi ajaloo ühest kõige olulisemast ja keerulisemast ajajärgust – Vabadussõjast. Selles sõjas said eestlased esimest korda võidelda Eesti riigi eest ja Eesti lipu all. Vabadussõja võit tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise. On tõenäoline, et kaotuse korral poleks meid täna olemas riigina, võib-olla isegi mitte rahvana.
Suurte ajalooliste sündmuste kulgu mõjutab alati hulk väliseid sündmusi, mis ühest väikesest riigist ja rahvast vähe sõltuvad. Küll aga sõltub esmajoones meist endist, kas teeme ise esimese ja kõige raskema sammu vastupanu alustamiseks. Ise vastu hakates kinnitame nii vaenlastele kui sõpradele, et tõesti väärime ja soovime olla vabad ja iseseisvad. Ise vastu hakates aitavad meid ka liitlased, kelleta pole Eesti-suguse väikeriigi edukas ja pikaajaline kaitsmine võimalik.
Just julgus oma riigi eest seista tagas meile võidu Vabadussõjas. Seevastu 20 aastat hiljem lõppes vastupanust loobumine ja liitlaste puudumine Eesti riigi ja rahva jaoks katastroofiga.
Vabaduse kättevõitmine ja sellest kaks kümnendit hiljem ilmajäämine on õppetunnid, mis hoiavad meid tänagi õigel teel. Me ei tohi kunagi loobuda oma vabadusest ja iseseisvusest ilma võitluseta. Meie põhiline kaitseliin on demokraatlikud väärtused, mille eest tuleb pidevalt võidelda nii kodus kui võõrsil. Neil väärtustel seisab reeglitel põhinev maailmakord, meie julgeolek ja meie liitlaste valmisolek meid kaitsta.
See raamat on enesekindlust sisendav lugu sellest, kuidas väike riik ja rahvas saab keerulises maailmas edukalt manööverdada – kui tal on moraalne ja tehniline valmisolek sõdida, leiab ta endale liitlased ja suudab ennast kehtestada ka rahvusvahelistes diplomaatilistes suhetes. Neid õppetunde järgides tagame, et jääme alati seisma vaba ja iseseisva Eesti lipu alla – Eesti Vabariigi lipu alla.
Kersti Kaljulaid
Vabariigi President,
riigikaitse kõrgeim juht
EESSÕNA
Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam lehekülg. Ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis meile jõudu taastada oma riik. Ka tänane eesti rahvas on Vabadussõja võitjate tänuvõlglane. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks.
Esimene põhjalik Vabadussõja ajalugu „Eesti Vabadussõda” ilmus kahes köites aastail 1937 ja 1939. Tegemist oli hästi loetava, laiahaardelise ja inforikka tööga, kokkuvõttes õnnestumisega. Ehkki peatselt järgnenud pikk Nõukogude okupatsiooniaeg püüdis Vabadussõja mälestust kustutada ja hävitamisele oli määratud ka „Eesti Vabadussõda”, jäi inimeste kätte piisavalt eksemplare, nii et igaüks, kes tõesti soovis, võis salaja selle raamatuga tutvuda.
Nüüdseks lahutab meid Vabadussõjast juba terve sajand ja „Eesti Vabadussõjast” vaid mõnikümmend aastat vähem. Kõik sellest sõjast osa võtnud inimesed on surnud. Kuid ühtaegu on meie teadmised Vabadussõjast laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu – lugu sellest, kuidas eesti rahva ajalugu mõjutas ja kujundas Vabadussõja mälestus. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud senitundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Lõpuks on muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele.
Seda silmas pidades alustas Eesti Sõjamuuseum Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva lainel 2009. aastal ettevalmistusi uue teose koostamiseks. Margus Laidre, Toomas Hiio, Kristjan Lutsu ja Madis Mikko eestvedamisel said paika käesoleva raamatu üldised piirid. „Eesti Vabadussõja ajaloo” kirjutamine ja koostamine algas 2015. aastal, et uus koguteos võiks lugeja kätte jõuda Tartu rahu 100. aastapäeval ja olla sobivaks lõpetuseks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisele.
„Eesti Vabadussõja ajaloo” on kirjutanud autorite kollektiiv koosseisus Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik. Nimede järjekord kajastab ligikaudselt igaühe panust lehekülgedes mõõdetuna. Põhiautorid, kes kokku andsid umbes kolmveerandi tekstist, on kolm esimest.
Tervikteksti koostaja, toimetaja ja kogu projekti juht oli Lauri Vahtre.
Töö alguses lepiti kokku, et peatükkidele ja alapeatükkidele konkreetseid autoreid ei märgita. See võimaldas tegevtoimetajal esitatud käsikirju vajaduse korral omavahel põimida ja julgelt toimetada, et saavutada hädavajalik ühtsus ning vältida liigseid kordusi. Valminud tekst on kollektiivne looming ja mingi konkreetse lause või lõigu puhul on algse autorsuse väljaselgitamine enamasti võimatu.
Sellegipoolest võib öelda, et otseselt lahingutegevust kirjeldavate lehekülgede põhiautorid on U. Salo, P. Kaasik ja L. Vahtre, tagala organiseerimisest ja sõja majandamisest ning relvadest on kirjutanud peamiselt P. Kaasik ja T. Nõmm, Tartu rahuläbirääkimistest P. Kaasik, Vabadussõja kaugemast ja lähemast eelloost A. Pajur, T. Tannberg ja L. Vahtre, Vabadussõja järelloost H. Lill ja L. Vahtre, punasest terrorist ja välikohtutest T. Minnik, Vabadussõja historiograafiast T. Hiio.
Eri teemade proportsioonide, rõhuasetuste, kokkuvõtete ja järelduste eest vastutab toimetaja.
Fotod valisid ja varustasid allkirjadega Peeter Kaasik ja Siim Õismaa. Kaardid koostas Regio aluskaartidele Reigo Rosenthal. Käsikirja retsenseerisid Reigo Rosenthal, Toomas Hiio, Urmas Salo, Jaak Pihlak, Kaarel Piirimäe, Ago Pajur, Arto Oll ja Aare Hõrn1, kõige põhjalikumalt kolm esimest.
Nii nagu 1930. aastail ilmunu, jääb ka käesolev käsitlus oma laadilt populaarse ja teadusliku vahepeale. Teaduslikust käsitlusest jääb puudu vaid viiteaparaat. Selline lahendus valiti teadlikult, eeldades, et ilma viideteta on koguteos ajaloohuvilise tavalugeja tarbeks sõbralikum. Kuid kirjutamisel lisasid kõik autorid käsikirjale siiski ka viited. Nende toimetamine ja kättesaadavaks tegemine kõigile huvilistele, eelkõige aga kitsamale spetsialistide ringile seisab ees.
„Eesti Vabadussõja ajalugu” on samuti kaheköiteline nagu selle eelkäijagi. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teine köide kirjeldab Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti läbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Sõjakirjeldused vahelduvad ülevaadetega tagalas, vaenlase poolel, mujal Ida-Euroopas ja rahvusvahelises elus toimuvast. Teose lõppu on lisatud peatükk Vabadussõja