Mõrv šokolaadiste muffinitega. Joanne Fluke
kokaraamatusse jõuaks. Kas sa arvad, et ma peaksin…”
„Ei,” ütles Lisa pearaputuse saatel vahele, „ta ei anna sulle kunagi andeks, kui sa teda sellesse raamatusse ei pane.”
„Sul on õigus. Vähendan pisut suhkrukogust, aga ma ei saa seda liiga palju muuta. Kui ema oma retsepti ära ei tunne, satun kogu ülejäänud eluks tema musta nimekirja.”
Teine peatükk
Viimane klient oli lahkunud, Cookie Jari küpsisekohviku esiuks oli lukus ning Hannah ja Lisa olid suundunud pagaritöökotta, et segada valmis järgmise päeva küpsisetainas. Lisa rebis rullilt tüki toidukilet, et katta sellega šokolaadiglasuuriga kirsiküpsiste tainakauss, ja heitis pilgu kella poole. „Hannah?”
„Jah?” Hannah tõstis pliidilt šokolaadi, mille oli mustvalgete küpsiste jaoks ära sulatanud, ja lisas selle kaussi.
„Aeg on juba hiline ja sa pead täna veel tundi andma. Ehk peaksid juba koju minema?”
Hannah tõstis pilgu ning vaatas muigega oma väikesekasvulist partnerit. „Ise oled veel teismeline, aga üritad mind kamandada?”
„Ma ei püüa sind kamandada. Ja ma pole enam teismeline, saan kuu aja pärast kakskümmend.” Lisa ajas selja sirgu, et endast võimalikult pikka muljet jätta, tema trotsliku ilme rikkus ära üks lopsakas pruun kihar, mis oli kohustusliku juuksevõrgu alt põgenema pääsenud.
Hannah segas tainast veel ühe hetke ja sirutas siis käe toidukilerulli poole. „Võib-olla lähengi. Aga tulen hommikul varem ja küpsetan kõik enne sinu tulekut valmis.”
„Oleme kokku leppinud!” Lisa sirutas käe välja ja nad surusid kätt. „Kas tahad, et ma tuleksin täna sulle tunni andmisel appi? Herb on kuni kella üheksani tööl, aga Marge ütles, et võin talle iga kell helistada ja ta tuleb isa juurde, et tal silma peal hoida.”
„Pole vaja, Lisa. Saan hakkama.” Hannah teadis, et Lisale meeldis võimalusel alati koos isaga kodus olla. Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli pidanud loobuma kolledžisse minekuks saadud stipendiumist, et isa eest hoolitseda. Õnneks oli elu muutunud Lisa jaoks natuke lihtsamaks, kui ta oli kihlunud Herb Beesemaniga, Lake Edeni korrakaitse ja liiklusjärelevalve ametnikuga. Herbi lesestunud ema Marge ja Lisa isa olid mõnda aega koos keskkoolis käinud ja näis, et Marge’ile meeldis koos Jackiga aega veeta, et „lapsed” saaksid väljas käia.
Hannah viis tainakausid külmruumi ja kuulis sealt välja astudes tagaukselt kostvat koputamist. Kui ta ukse avas, nägi ta ukselävel seismas külmast lõdisevat Beatrice Koesterit. „Tere, Beatrice. Tule sisse.”
„Tere, Hannah. Lisa.” Beatrice astus sooja kööki ja naeratas. „Ma saan ainult hetkeks jääda, Ted ootab mind autos.”
Hannah lehvitas Tedile, Lake Edeni vanametalli kokkuostupunkti ja romula omanikule ja juhatajale. Ted lehvitas vastu, kuid ta näol oli rahulolematu ilme. Arvatavasti tahtis ta tööle tagasi minna. Hannah sulges ukse ja pöördus Beatrice’i poole. „Oleme põhimõtteliselt suletud, aga kui sa tahad küpsiseid, siis võid neid saada.”
„Pole vaja, aga aitäh pakkumast, Hannah. Tulin lihtsalt sulle retsepti tooma. Ma tean, et olen sellega hiljaks jäänud, aga ma sortisin Tedi ema asju ja leidsin selle alles nüüd.”
„Lake Edeni kokaraamatu jaoks?” küsis Lisa.
„Jah. See on tema kreemimuffinite retsept. Ted jumaldab neid ja need on tõesti head. Ma küsisin seda retsepti Tedi emalt lugematuid kordi, aga ta „unustas” selle mulle alati anda.”
„Mul on hea meel, et sa selle lõpuks ikka kätte said,” ütles Hannah kaastundliku naeratuse saatel. „Mõned inimesed ei taha sugugi oma retsepte teistega jagada ja olen kindel, et Tedi ema oli just üks sellistest.”
„Arvasin sama, aga Ted ütleb, et ma eksin, ja väidab, et ema unustas selle tõepoolest iga kord maha, kui meile külla tuli. Tedi ema ei saanud muidugi midagi valesti teha.”
Hannah hammustas naeratuse varjamiseks huulde. Ta polnud Tedi emaga kohtunud, kuid kuuldust võis järeldada, et tema ainetel oleks saanud luua üsnagi mitu maitsetut ämmanalja.
„Kas seda jõuab veel kokaraamatusse panna või on juba liiga hilja? Ted arvab, et see oleks kõige sobivam austusavaldus tema ema mälestusele.”
Hannah sirutas käe ja võttis retsepti vastu. Ta ei saanud keelduda, Beatrice näis olevat ääretult mures. „Ei ole liiga hilja. Ma kannan hoolt, et see raamatusse jõuaks.”
„Oh aitäh, Hannah! Sellega on aga üks väike probleem.”
„Retseptiga?” Hannah suunas pilgu käsitsi kirjutatud retseptikaardile.
„Jah. Vaata koostisaineid.”
Hannah luges koostisained valjult ette: „Mõrušokolaad, suhkur, või, jahu, piim ja … oih.”
„Mis on?” küsis Lisa.
„Siin on kirjas, et lisada tuleb pool tassi salajast koostisainet.”
„Oi, mulle meeldivad sellised retseptid!” lõi Lisa käsi kokku. „Tegu on alati mõne sellise koostisosaga, mida mitte keegi ei oska ära arvata. Mis see seekord siis on?”
Hannah kehitas õlgu ja sama tegi ka Beatrice. Lisa vaatas esiti kaardi ühele, siis teisele poole ning taipas alles siis, mis lahti. „Siin polegi seda kirjas?”
„Pihtas-põhjas.” Hannah pöördus Beatriceʼi poole. „Kas sa oled neid kreemimuffineid kunagi maitsnud?”
„Jah ja need olid imelised! Alma tegi neid Tedile igal aastal sünnipäevaks, aga ta ei lubanud mul nende valmistamist kunagi pealt vaadata.”
„Kuidas need maitsesid? Kirjelda meile.”
Beatrice hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. „Need olid tõeliselt hea tumeda šokolaadi maitsega ja rasked, mitte sellised kerged, nagu valmissegudest küpsetatud muffinid. Nad ei kerkinud niimoodi, nagu need ilusad ümmargused muffinid, mille pilte võib ajakirjadest leida, kuid sellest polnud midagi, sest Alma kuhjas neile otsa šokolaadikreemi, mida saigi niimoodi rohkem. Ta ütles, et muffinitel peavad kreemi jaoks lohukesed sees olema.”
Hannah puhkes naerma. See oli suurepärane viis kirjeldamaks muffineid, mis polnud soovitud määral kerkinud – ja enamikul inimestel, Hannah’ kaasa arvatud, polnud selle vastu midagi, kui kreem oli tõeliselt hea. „Kas sa oskad ka kreemi kirjeldada?”
„Jah, ikka. See oli šokolaadine ja õige veidi nätske ja lausa sulas suus. Mõtlesin alati, et kui seda soojendada, siis saaks sellest täiusliku šokolaadikastme jäätise jaoks.”
„Kõlab hästi. Mõtle nüüd uuesti nende muffinite peale. Kas neil oli sinu arvates mingisugune varjatud või vaevu tajutav kõrvalmaitse?”
„Mitte eriti, aga …” Beatrice vakatas ja kortsutas kergelt kulmu.
„Aga mis?” julgustas Lisa teda tagant.
„Neil oli … mingisugune saksa maitse.”
„Saksa maitse?” Hannah mõtles kõigi šokolaadikookide peale, mida ta oli söönud. „Kas see oli nagu saksa šokolaaditort?”
Beatrice raputas pead. „Ei, mitte selline.”
„Kas sa arvad, et tainale oli lisatud hapukapsast?” küsis Lisa. „Minu ema tegi šokolaadikooki hapukapsaga.”
„Ei, see ei olnud hapukapsas. Teen ka ise seda kooki.” Beatrice ohkas vaikselt. „Muffinid olid korraga nii magusad kui ka pikantsed, täpselt nagu mõni hea saksa tort. Tead ju küll, mida ma mõtlen. Need on nii rammusad ja maitsvad, et isegi kui sul on kõht lõhkemiseni täis, siis ei suuda sa söömist enne lõpetada, kui need otsa saavad.”
„Pole ime, et sa seda retsepti tahtsid!” naeratas Hannah, et Beatrice’i rahustada. „Mis sa arvad, Lisa? Kas suudame Alma salajase koostisosa välja nuputada?”
„Me igatahes üritame! Need tunduvad olevat teistmoodi, kui mu ema tavalised šokolaadi-kreemimuffinid,