Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
kummardus sõdurile veelgi ligemale ja sosistas talle kõrva sisse:
“Isegi vorsti ei võta.”
“Aga praetud vorsti?” küsis sõdur.
“Isegi praetud vorsti ei võta.”
Mõlemad sülitasid.
“Mida see reo siis sööb?”
“Jumal seda teab! Mõni koer on ju nii peen ja ära hellitatud nagu peapiiskop ise.”
Sõdur ja eraisik lõid kannud kokku ning eraisik rääkis sosinal edasi:
“Üks must špits, keda oli vaja Klamovka* koerakasvanduse jaoks, ei tahtnud ükskord samuti mu käest vorsti vastu võtta. Käisin kolm tundi ta kannul, siis ei pidanud ma enam vastu ja küsisin proualt endalt, kes koeraga jalutas, et mida tema koer õieti sööb, et ta on nii ilus. Proua oli sellest meelitatud ja ütles, et kõige parema meelega kotletti. Ma ostsin talle siis šnitsli. Arvasin, et see on veelgi parem. Ja tead, see koeranäru ei nuusutanudki šnitslit, sest šnitsel oli vasikalihast. Koer aga oli harjunud sealihaga. Siis pidin talle sealihakotleti ostma. Andsin talle korraks nuusutada ja panin lõikama, koer mulle järele. Proua karjub: “Puntík! Puntík!” Aga mis Puntíkul enam prouast. Ta jooksis kotleti järel nurga taha, seal panin talle keti kaela, ja juba järgmisel päeval oli ta Klamovka koerakasvanduses. Tal oli kurgu all paar valget karvatutti, need värvisin mustaks, ja mitte ükski hing ei tundnud teda ära. Kõik muud koerad, ja neid on palju olnud, on hobuselihavorsti peale tulnud. Sa teeksid kõige targemini, kui küsiksid teenijalt, mida see koer kõige parema meelega sööb, sest sa oled sõdur, sul on figuuri ja sulle ütleb ta kergemini. Mina küsisin juba kord, aga tema vaatas mind sihukese pilguga, nagu tahaks ta mind läbi torgata, ja ütles: “Mis teil sellega pistmist?” See teenija pole just kuigi ilus, üks igavene pärdik, kuid sõjamees saaks temaga jutule.”
“On see tõesti ehtne pinšer? Minu oberleitnant muud ei taha.”
“Kõige ehtsam pinšer. Pipar ja sool*, tõejutt, niisama puhast tõugu nagu sina oled Švejk ja mina Blahník. Mul on vaja ainult teada, mida ta sööb, siis pistan selle talle nina alla ja toon ta sinu kätte.”
Mõlemad sõbrad lõid jälle kannud kokku. Kui Švejk enne sõda veel koertega äritses, oli Blahník see, kes talle neid hankis. Ta oli osav sell ja temast räägiti, et ta ostis koeratapjalt altkäe marutaudikahtlasi koeri ja müüs neid edasi. Ta olevat koguni ise kord marutaudi jäänud ja Viinis Pasteuri instituudis oli ta nagu oma kodus. Nüüd pidas ta oma kohuseks sõdur Švejkile omakasupüüdmatut abi anda. Ta tundis kõiki koeri terves Prahas ja selle ümbruses. Ta kõneles nõnda tasa ainult kartusest, et kõrtsmik võib teda ära tunda, sest ta oli poole aasta eest kõrtsi peremehe taksikutsika hõlma all välja viinud. Ta oli kutsikale lutist piima andnud, nii et rumal koerapoeg oli lutti ilmselt emaks pidanud ja ei niitsatanudki hõlma all olles.
Blahník varastas põhimõtteliselt ainult puhast tõugu koeri ja oleks võinud koerte alal kohtuekspert olla. Ta hankis koeri kõikidele koerakasvandustele ja ka üksikisikutele, nii kuidas nõuti. Kui ta tänaval käis, urisesid ta peale koerad, keda ta kunagi oli varastanud, ja kui ta mõne vaateakna ees seisatas, juhtus tihti, et mõni kättemaksuhimuline peni tõstis ta selja taga jalga ja niisutas tema püksisäärt.
Järgmisel hommikul kella kaheksa paiku võis vahvat sõdurit Švejki näha Havlíčeki platsi nurgal pargi juures. Ta ootas pinšeriga teenijat. Viimaks teenija tuligi ja Švejkist sörkis mööda habetunud koonuga, kareda turris karvaga ja mustade tarkade silmadega koer. Ta oli ülemeelik nagu kõik koerad, kui nad oma asjad ära on õiendanud, ja ajas taga varblasi, kes nokkisid tänaval hobusesõnnikut.
Siis möödus Švejkist see, kelle hoolde koer oli usaldatud. See oli vanapiiga, juuksed korralikult pea ümber pärjaks punutud. Ta vilistas koerale, viibutades ketti ja uhket koerapiitsa.
Švejk tegi vanapiigaga juttu:
“Vabandage, preili, kuidas pääseb siit Žižkovisse?”
Teenija seisatas ja vaatas Švejkile otsa, kas küsijal on ka ausad mõtted, kuid Švejki heasüdamlik nägu ütles talle, et see sõdur tahab tõepoolest Žižkovisse minna. Vanapiiga näolt kadus rangus ja ta seletas Švejkile vastutulelikult, kuidas Žižkovisse minna.
“Mind toodi alles hiljuti Prahasse üle,” ütles Švejk, “ma pole siit inimene, ma olen külast. Ega teiegi ole vist Prahast pärit?”
“Ma olen Vodňanyst.”
“Siis oleme peaaegu et ühest kandist,” kostis seepeale Švejk. “Mina olen Protivínist.”
Säärane Lõuna-TŠehhimaa geograafia tundmine, mille Švejk oli omandanud sealkandis manöövritel olles, täitis vanapiiga südame koduarmastuse soojusega.
“Te peaksite siis tundma ka lihunik Pejcharit Protivíni platsilt?”
“Miks ma siis teda ei tunne! See on mu vend. Temast peavad meil kõik lugu,” ütles Švejk. “Ta on laadna ja lahke mees, tal on alati hea liha ja ta ei tüssa kedagi.”
“Ega te ei ole üks Jarešitest?” päris vanapiiga, kellele võõras sõdur meeldima hakkas.
“Olen.”
“Aga kumma Jareši poeg, selle, kes elab Krčis Protivíni lähedal, või selle, kes elab Ražices?”
“Selle, kes elab Ražices.”
“On ta ikka veel õllevedaja?”
“Ikka.”
“No ta on kõvasti üle kuuekümne?”
“Kevadel sai kuuskümmend kaheksa,” vastas Švejk rahulikult. “Nüüd muretses endale koera ja muudkui sõidab. Koer istub tal vankri peal, just samasugune koer, nagu see seal, kes ajab varblasi taga. Kena koer, väga ilus koer.”
“See on meie koer,” teatas tema uus tuttav Švejkile. “Ma teenin siin härra obersti juures. Te ei tunne meie oberstit?”
“Tunnen küll. Ta on tore mees,” ütles Švejk. “Meil Budějovices oli ka üks sihuke oberst.”
“Meie härra on kuri, ja kui viimati tuli teade, et me Serbias vastu pükse saime, siis tuli ta nagu marus koju, pildus köögis kõik taldrikud puruks ja tahtis minugi minema kihutada.”
“Ah see on siis teie koer,” katkestas Švejk tema jutuvoolu. “Kahju, et minu oberleitnant ei või koeri silma otsaski sallida, mulle aga meeldivad koerad väga.”
Ta vaikis pisut aega ja pahvatas korraga:
“Iga koer ei söö kah kõike.”
“Meie Fox on ka hirmus pirtsakas, üksvahe ei läinud talle isegi liha alla, aga nüüd sööb jälle.”
“Aga mida ta sööb kõige parema meelega?”
“Maksa, keedetud maksa.”
“Kas vasika- või seamaksa?”
“See on talle ükskõik,” naeris Švejkiga “samast kandist” pärit vanapiiga, kes pidas viimast küsimust äpardunud katseks teravmeelset nalja heita.
Nad kõndisid veel pisut aega, siis tuli nende juurde ka pinšer, kellele pandi kett kaela.
Koer käitus Švejkiga väga sõbralikult, proovis talle igast küljest kallale karata ja kas või läbi suukorvi ta pükse puruks rebida. Kuid äkki, otsekui haistes, mis Švejk temaga teha mõtleb, jättis koer kargamise ning kõndis oma teed kurvalt ning löödult. Ta põrnitses altkulmu Švejki poole, tahtes nagu öelda: “Kas see saatus ootab ka mind?”
Vanapiiga rääkis Švejkile veel, et ta käib siin koeraga igal õhtul kella kuue ajal, et ta ei usalda Prahas ainsatki meest, sest andnud kord ajalehte kuulutuse ja selle peale tulnudki üks lukussepp kosjaplaanidega, meelitanud tema käest välja kaheksasada krooni mingisuguse leiutuse jaoks ja kadunud jäljetult. Maal on inimesed kindlasti palju ausamad. Kui ta peaks mehele minema, võtaks ta endale ainult maalt pärit kaasa ja pealegi alles pärast sõda. Sõjaaegseid abielusid peab ta rumaluseks, sest harilikult jääb säärane