Persse, ei!. Sarah Knight
kausitäis süsivesikuid enne alkoholi tarvitamist, laob alla põhja teooriast, strateegiast ja tehnikatest, mis sind edasise praktilise töö juures aitavad. Siia kuuluvad:
∙ Miks, kurat, ma kogu aeg jah ütlen? (küsitlus)
∙ „Miks jah / kuigi ei“ meetod
∙ Erinevad inimesed nõuavad erinevaid ei-sid
∙ Kindel ei
∙ Piiride seadmine
∙ Süütunne: mõned tähelepanekud
∙ Kas ma pean? (vooskeem)
∙ Kuidas kedagi salvamata ausaks jääda
∙ Iseseisev töö, mis sisaldab naabreid, müügimehi ja inimesi, kes sulle juba keskkoolis ei meeldinud
∙ Ei-ga kaasnev rõõm
∙ Ja palju ei-nõuandeid kõigiks elujuhtumiteks!
Teises osas võtame kasutusele kõik, mida just ülalpool mainisin. Peatükk peatüki järel toon sadu konkreetseid näiteid asjadest, millele sa tahaksid või peaksid ei ütlema, kuidas seda teha ja mida sellest võita.
PEA MEELES – SADU!
„P*rsse, ei!“ ei ole vaid erinevatest nipsakate äraütlemiste ning mahlakate vägisõnade koondaruanne. (Kuigi ka seda.) Tahan, et seda raamatut käest pannes oleks sul sügavam arusaamine sellest, kui palju parem võib su elu olla, kui suudad öelda enesekindlalt EI ilma, et sellega kaasneksid süütunne, hirm ja kahetsus.
Tahan muuta seda, kuidas me kutseid näeme – et neist saaksid teretulnud pakkumised, mitte hirmutavad kohustused. Tahan, et tunneksime end hästi, kui saame kellelegi teene osutada ega tunneks end halvasti, kui seda teha ei saa. Tahan aidata sul saada lahti asjadest, mida sa tegema ei peaks, et jääks rohkem ruumi sellele, mida naudid ja milles oled edukas. Soovin, et pereliikmete vaheline suhtlus toimiks paremini ja et kõik oskaksid üksteist kuulata, eriti just neid, kelle soov ei ole igal ajal ja igal üritusel osalemine.
Käsitlusele tulevad järgmised teemad:
Ei kui võimalus. Ning mitte ainult vastusena pulmakutsetele, kus margiga vastuseümbrik on juba kaasas. Ei on mõeldud ka töökaaslastele, kes sel nädalal juba kolmandat korda paluvad, et sa neid asendaksid. See on kaugetele sugulastele, kes intressita laenu paluvad. See on ülemustele, kes tahavad, et sa töötaksid liiga palju, ja klientidele, kes ei soovi piisavalt palju maksta. See on mõeldud lastele ja toakaaslastele ja sideteenuse pakkujatele ja kolmandatele tekiilapitsidele.
Ei on kauplemise koht. Ei ütlemisega pääsed kohustustest ja tüütutest tegevustest, kuid võid võita ka palgatõusu või edutamise. Sõltuvalt sellest, kuidas seda kasutad. Näitan sulle mitmeid erinevaid kaardikombinatsioone, millega mängu minna.
Ei on muutuste algatamise tööriist. Mõlemapoolne vabatahtlik nõusolek on praeguse aja üks kõige olulisemaid teemasid ning kõigile kulub ära õppetund, kuidas seda anda, mitte anda ja ära tunda. Võtan luubi alla piiride (nii intiimsete kui ka teiste) seadmise ja hoidmise ning ülistan sinu õigust ja privileegi seda teha.
Kokkuvõtteks aitan sul ümber mõtestada, mida keeldumine tähendab, ja saadan su välja laia ilma, et sa läheksid ja keelduksid ning et teised inimesed peaksid ümber mõtestama selle, mida eitav vastus tähendab.
See puudutab meid kõiki, sõbrad. Meil on vaja harjuda ütlema ei selleks, et säilitada oma tervis ja eluterved suhted sõprade, pere, partnerite, ülemuste, kolleegide, klientide, korteriomanike, toakaaslaste, õpilaste, õpetajate, meeskonnakaaslaste, treenerite ja kõigi teistega, kellele peame ei ütlema.
Ei on võimalik vastusevariant. On aeg seda kasutama hakata.
I
Kas jah või ei: kuidas otsustada, kumb sulle sobib
Alustuseks võtame luubi alla kõik põhjused, miks inimesed vastavad jaatavalt isegi siis, kui tahavad keelduda ning veelgi täpsemalt – pöörame tähelepanu põhjustele, miks sina seda teed.
Kas oled klassikaline sariabistaja? Kas teiste heaolu on sulle enesevigastamiseni olulisem sinu enda omast? Kas kardad millestki ilma jääda: lõbust, võimalustest või Instagrami südametest? Kas su eesmärk on saavutada veel enamat? Või oled lõpuks vaid seesmise tahteta sabassörkija, kes kõigega kaasa läheb? (Jäi vist mainimata, et kui lootsid selle raamatu abil endaga tööd teha peeglisse vaatamata, siis ei tunne sa mind eriti hästi.)
Järgmiseks kohtume su vaenlaste, jaatajatega, ning ma näitan ette neli kindlat ja turvalist viisi eitustsooni jõudmiseks, boonusena veel mõned tehnikad, mis aitavad sul keeldumise kesktasemest edasi jõuda. Seda kõike seetõttu, et elame reaalses maailmas reaalsete probleemide ja takistustega, millega peab tegelema isegi siis, kui me ei viitsi. Annan ka juhtnööre selleks, kuidas ära tunda olukordi, kus on vaja öelda jah.
Haistad vooskeemi? SEST SEE OOTAB EES!
Võtame põhjalikult ette piiride seadmise, räägime süütundest, mõtteviisi muutmisest ja tutvustan strateegiat, mis hakkas idanema mu eelnevast uurimusest raamatus „Pohhuismi elumuutev vägi“ ning mis on ühtlasi ei ütlemise peene kunsti kullastandard. Siis näitan, kuidas seda mudida, et see sobituks just sinu unikaalsete asjaoludega, sest kulla puudumisel ei tee hõbeda või pronksiga arveldamine paha.
Pärast seda praktilised harjutused, et ei-d su kehas kenasti voolama saaksid ning esimese osa lõpetuseks lasen sul vihjamisi aimu saada, mille nimel me siin tegutseme, ehk siis: kuidas parandab ei-ütlemine lisaks sinu elukvaliteedile ka teiste elusid. (Teeskle rahulikult, et just sellepärast sa seda raamatut loedki. Ma ei räägi kellelegi.)
Ja nüüd ongi käes aeg, et vabastada oma meeled ja teritada ära keel. Siit leheküljest edasi on EI ainus võimalus.
Tunne oma vaenlast
Kui kogu aeg ainult jaatavalt vastad, siis koormad end üle, broneerid end üle, nõuad endalt liiga palju ning lõpuks põled läbi. Kuid sa tead juba seda kõike, sest muidu poleks sa siin. Seega saame mõjude asemel hoopis põhjustele keskenduda.
Mis on see põhjus, miks asud käänulisele teele Läbipõlemislinna poole selle asemel, et hüpata Eimaale viivale ekspressrongile?
Ehk tahad sa kõigile meeldida, mis iseenesest pole sugugi halb. No küll sa oled usaldusväärne, abivalmis ja vau, milline meeskonnamängija! Kui aga veedad kõik oma päevad tehes asju vaid seetõttu, et tunned end selleks kohustatuna, või siis seetõttu, et soovid inimestele meeldida isegi siis, kui see su tapma peaks… ehk ei ole olukord just kõige roosilisem?
Nimetagem asju õigete nimedega.
Ka mina olen olnud samas olukorras ja kui juba rääkida oma vigade tunnistamisest, siis on mul ei ütlemisega raskusi olnud ka teistel põhjustel. Näiteks olen ma võistlushimuline: ma ei suuda kaotamisega leppida ning mõnikord tundub, et millestki keeldumine on allaandmine. Ühtlasi olen ma tuntud selle poolest, et võrdsustan pideva töörabamise tõhususega ja olen uhke selle üle, kui saan olla seda tüüpi plika, kelle peale võib alati kindel olla. (Kas see uhke olemine on väärt kogu seda lisatööd ja jama, mis selle saavutamisega kaasneb – selles on küsimus, nagu nad ütlevad.)
Nii, ja kuidas on lood sinuga?
Või siis alustame kollektiivse „sinuga“, millest ma selle raamatu kirjutamise ajal inspiratsiooni ja ainest sain.5 Raamatut „P*rsse, ei!“ kirjutades viisin läbi anonüümse küsitluse, kus uurisin inimestelt, mis põhjustel nad millegagi nõustuvad isegi siis, kui tegelikult tahaksid keelduda. (Jah, ma olen teadlik, et tagasiside pärineb kambalt, kes olid nõus vastama. Olen teile selgrootutele äärmiselt tänulik.)
Populaarsete vastuste seas olid näiteks:
Mul on tunne, et mul pole valikut.
Tunnen
Raamatu, mida ei või mingil juhul pidada akadeemiliselt põhjalikuks või teaduslikult täpseks – lihtsalt, et sa teaksid. Mu kirjastajale meeldib, kui ma selle väikese fakti kohe alguses ära märgin.