Kui mu õde magab. Barbara Delinsky
Erin. „Robin?“
„Nii Molly ütles. Võib-olla ta pingutab üle. Ta on mõnikord kärsitu.“
„Sest on emotsionaalne?“ nähvas Erin vastu, ent leebus siis. „Kus teie vanemad on?“
„Lendavad Atlantast koju. Ma parem lähen.“
Ta sasis Chloe pead ja puudutas lepituseks Erinit. Kui ta minema asutas, oli just naine ta mõtteis. Nad olid abielus olnud vaid kaks aastat, viimase kolmandiku sellest ajast elanud koos lapsega ning ta püüdis aru saada, kui dramaatiliselt oli naise elu selle ajaga muutunud. Aga tema ise? Erin oli küsinud, kas ta tunneb midagi. Ta tundis vastutust. Praegu tundis ta hirmu. Vaikimine oli osa tema loomusest. Ta isa oli samasugune ning tema puhul see toimis. Molly, vastupidiselt, kaldus jälle äärmiselt elava kujutlusvõimega olema. Robinil võis küll mingi tervisehäda olla, aga südamerabandus on liialdus. Ta oleks suutnud õe telefonitsi maha rahustada, kui ta poleks nii väga tahtnud kodust välja saada. Erinil oli vaja aega, et maha rahuneda.
Kas ta tundis midagi? Muidugi tundis. Ta ei muutunud lihtsalt sellepärast hüsteeriliseks. Ta lülitas suunatule sisse ja pööras haigla ette. Ta oli vaevu jõudnud EMO ukse juurde parkida, kui Molly tema poole jooksis, juuksed lehvimas ja silmades paanika.
„Mis toimub?“ küsis Chris, kui auto juurest eemale astus.
„Mitte midagi. Mitte midagi. Ta ei ole ikka teadvusele tulnud!“
Ta jäi seisma. „Päriselt?“
„Tal oli südamerabandus, Chris. Nad arvavad, et tal on ka ajukahjustus.“
Molly vedas ta sisse, läbi ooteruumi väikese boksi juurde… ja seal oli Robin, liikumatu, nagu ta polnud teda kunagi näinud. Ta seisis pikalt uksel, vaadates õe kehalt masinate ja neilt arstide poole.
Lõpuks astus Chris sisse. „Ma olen tema vend,“ ütles ta ja seisatas. Ta ei teadnud, kust alustada.
Arst alustas tema asemel, korrates osaliselt seda, mida oli juba Mollyle rääkinud, ja liikus edasi. Chris kuulas, üritades sellest aru saada. Arsti kehutusel rääkis ta Robiniga, aga õde ei vastanud. Ta jälgis arsti selgitusi erinevate masinate kohta ning seisis koos temaga valgustatud röntgenitahvli ees. Jah, ta nägi, millele arst osutas, aga see oli liiga absurdne. Ta pidi näima kahtlevana, sest arst ütles: „Ta on sportlane. Hüpertroofiline kardiomüopaatia – südamelihase põletik – on sportlaste äkksurma peamisi põhjuseid. Seda ei juhtu sageli ning seda esineb naistel harvemini kui meestel. Aga siiski juhtub.“
„Ilma igasuguse hoiatuseta?“
„Tavaliselt küll. Kui seda on perekonnas esinenud, võib ennetav ehhokardiogramm (EKG) aidata seda diagnoosida, ent enamasti sümptomeid ei ole. Kui ta kord intensiivravi osakonda jõuab, tegeleb intensiivraviarst temaga edasi. Ta teeb koostööd kardioloogi ja neuroloogiga.“
Chris teadis, et tema vanemad tahaksid parimat arsti, aga kuidas tema teab, kes see on? End ebakindlalt tundes vaatas ta kella. „Mis kell nende lennuk maandub?“ küsis ta Mollylt.
„Iga hetk.“
„Kas sa helistad neile?“
„Sina helistad. Ma olen liiga endast väljas.“
Ja Chris ei olnud? Kas ta peaks selleks nähtavalt värisema? Arstile otsa vaadates ütles ta: „Kas see… mis tal on… kooma?“
„Jah, aga on olemas erinevad koomatasemed.“ Ta lükkas käeseljaga prille ninal ülespoole. „Suuremal osal tasemetel liigutavad patsiendid end spontaanselt. Tõsiasi, et teie õde ei ole seda teinud, viitab kõige raskemale koomatasemele.“
„Kuidas te seda mõõdate?“ küsis Chris. Ta ei teadnud, mida ta lootis kuulda, ent teadis, et Molly seisab tema kõrval ja neelab iga sõna, ning teadis, et nende vanemad esitaksid samu küsimusi. Numbrid on olulised. See annaks koha, kust alustada.
„Röntgeniülesvõte või magnetresonantstomograafia (MRT) näitaks, kas koed on surnud, ent need testid peavad ootama, kuni ta olukord on stabiilsem.“
Chris vaatas Mollyle otsa. „Püüa emale ja isale helistada.“
„Ma ei saa,“ sosistas ta, näides hirmunud. „Ma oleksin pidanud koos temaga olema. See on minu süü.“
„Et seda poleks juhtunud, kui sa oleksid teda viie miili kaugusel tee ääres oodanud? Ole mõistlik, Molly. Helista emale ja isale.“
„Nad ei usuks mind. Sina ei uskunud.“
Mollyl oli õigus. Aga tema ei tahtnud helistada. „Sa saad emaga paremini hakkama. Sa tead, mida talle öelda.“
„Sina oled vanem, Chris. Sa oled mees.“
Chris võttis taskust telefoni. „Mehed ei oska selliseid asju ajada. Piisab sellest, kui nad mu numbrit näevad.“ Terava pilgu saatel ulatas ta telefoni Mollyle.
Kathryn Snow lülitas oma BlackBerry telefoni sisse kohe, kui lennuk oli maandunud. Talle ei meeldinud, kui temaga ei saanud ühendust võtta. Jah, puukool oli pereprojekt, aga see oli ikkagi tema lapsuke. Kui sellega oli probleeme, tahab ta neist teada.
Kui lennuk ruleeris läbi pimeduse terminali, laadis ta uued sõnumid alla ja keris nimekirja läbi.
„Midagi huvitavat?“ küsis ta abikaasa.
„Sõnum Chrisilt – tema koosolek läks hästi. Tänukiri Collinsite pulmaeelse peo kohta. Meeldetuletus ajalehelt, kelle lillkapsaartikli tähtaeg on nädala lõpus.“
„See on valmis ja võib ära saata.“
Kathryn naeratas heakskiitvalt. Charlie on tema turundusjuht, taustajõud, kellel on annet turundustekstide, pressiteadete ja artiklite kirjutamiseks. Oma vaiksel moel äratas ta usaldust. Kui ta soovitas teleprodutsentidele, et just Kathryn on see, kellega peaks rääkima sügisvanikutest, uskusid nad teda. Ta oli üsna kergesti saanud kindla eetriaja kohalikes uudistes ning kirjutas kolumni koduajakirja.
Sellest rääkides: „Grow How ajakirja tähtaeg on nädala lõpus,“ märkis Kathryn. „See on jaanuarinumbri jaoks, mis on alati kõige raskem. Molly teab kasvuhoonest palju rohkem kui mina. Ma lasen selle temal kirjutada.“ Ta vaatas uuesti mobiiltelefoni. „Robin ei ole kirja saatnud. Ma mõtlen, kuidas tal jooksmine läks. Põlv tegi talle muret.“ Lülitades sisse häälsõnumid, ta naeratas, kortsutas kulmu ja naeratas uuesti. Ta lõpetas sõnumite kuulamise just siis, kui lennuk jõudis maabumiskoridori juurde. Teinud turvavöö lahti, pani ta telefoni taskusse ja järgnes Charliele vahekäiku. „Häälsõnum Robinilt. Ta pidi ise kohale sõitma, sest Molly oli keeldunud aitamast. Mis selle lapsega küll lahti on?“
„Lihtsalt keeldus? Ilma igasuguse vabanduseta?“
„Kes teab,“ pomises Kathryn, aga naeratas. „Sellegipoolest head uudised. Robin sai veel ühe kõne asjameestelt, kes tahtsid kindlad olla, et ta on New Yorgi jooksuks valmis. Nad loodavad kevadistel võistlustel tema peale. Olümpiamängudel, Charlie,“ ütles ta sosinal, kartes valjusti rääkides asja ära sõnuda. „Kas sa suudad seda ette kujutada?“
Charlie tõstis istme kohalt pagasiriiulist naise kohvri alla. Kathryn tõmbas selle käepidet üles, kui telefon taskus värises. Ekraanil oli Christopheri number, ent kõlas hoopis Molly hääl, mis ütles: „See olen mina, ema. Kus te olete?“
„Me just maandusime. Molly, miks sa ei võinud Robinit aidata? See oli oluline jooks. Ja kas sa kaotasid jälle oma telefoni ära?“
„Ei, ma olen koos Chrisiga Dickenson-May haiglas. Robiniga juhtus õnnetus.“
„Oh, tead küll, jooksmine. Kuna teid ei olnud siin, siis nad helistasid meile, aga ta kindlasti tahaks teid siia. Kas te saaksite koduteel siit läbi tulla.“
„Mis õnnetus?“ kordas Kathryn. Molly tajus sunnitud viisakust. Emale ei meeldinud, et Chris ka haiglas on. Tavaliselt jättis Chris kriisiolukordade lahendamise teistele.
„Ta kukkus. Ma