Kallis Carolina. Kristy Woodson Harvey
nagu küps tomat.
„Ma kardan, et meil ei pruugi peekonit olla, aga ma tean teatavaid vanavanemaid, kellel sealiha kunagi otsa ei saa.“ Ma näpistasin teda pihast ja ütlesin: „Mine pese hambad ära ja me läheme nende juurde.“
Graham ajas end istukile, masseeris sportlikku kõhtu ja lausus: „Mulle läheks praegu hästi üks vana hea korralik Pauline’i hommikusöök.“
Pauline oli töötanud kogu mu elu farmis ema ja isa juures ning ta valmistas maailma parimaid koduseid pirukaid lihasoustiga. Ma raputasin pead. „Ma viin Alexi ema ja isa juurde. Seejärel, kui ma koju jõuan ja sa mu rasedaks teed, võid saada preemiaks Pauline’i hommikusöögi.“
Ta vilistas ja libistas käe mööda mu siidist öösärki allapoole. „Oh, kallis, mulle meeldib nii väga, kui sa minuga nii romantiline oled.“
Laksasin ta reie pihta ja osutasin talle sõrmega. „Ma ei õrrita sind. Ma sätin Alexi valmis, aga sina keskendu sellele, et toota paras ports seda kvaliteetset Jacobsite lapsetegemise spermat.“
Kui me ema ja isa maja juures peatusime, nautisin mõne hetke vaatepilti hiiglaslikest tammepuudest, mis kõik olid seal kasvanud sajandeid enne maja valmimist – kuidas nad moodustasid rohelise kardina, täiusliku raami valgele maahäärberile, mis kaunistas puuderivi lõppu. Nüüd olid mul selle maja ja tema Panteoni mõõtu, lõunaosariikidele nii iseloomulike valgete sammaste vastu täiesti uued tunded.
Kui ma noorem olin, võrdus kojutulek mu ema halvasti valitud sõnade ja haiget tegevate märkustega. Võib-olla oli asi vanaemaks saamises või vanusega kaasas käivas üldises temperamendileegi vaibumises, aga mu ema, kellele kunagi näis täiesti võimatu meele järele olla – ehkki ta oli endiselt jõud, kellega tuli arvestada –, oli muutunud palju, palju meeldivamaks inimeseks.
Alex klõpsatas oma lapseistme rihma lahti, hüppas autost välja ja lendas peauksest sisse, nii et ma ei jõudnud talle isegi „Kuule, oota nüüd“ hõigata või teda jopesse mässida.
Kui me vanavanemate juurde jõudsime, läks ta alati sama elevile kui ehtekollektsionäär Christie oksjonil. Mina tundsin sama, kui ma isa nägin – see oli segu armastusest ja uhkusest, mis pöörleb nagu mingi arusaamatu teaduslik leiutis. Ema astus peauksele, juuksed uhkes soengus, mis arvestas sobivust sama Chaneli kostüümiga, mida ta oli kandnud aastakümneid. Tundsin, kuidas tahtmatult silmi pööritasin. Ta kummardus, et emmata mu poega. Me polnud ka nüüd kogu aeg samal meelel, aga ema oleks võinud määrida Alexile võid ja ta ära süüa nagu ühe Pauline’i koduse piruka.
Ma ei läinud Alexi järel peauksest sisse, vaid kõndisin ümber nurga ja naeratasin, kui nägin Pauline’i muljet avaldavat kogu siniste ja valgete põrandaplaatidega köögi tagumise seina ääres praeplaadil küpseva peekoni külge pööramas ja ümisemas lugu „Meie jumal on võimas kindlus“. Kui Pauline kuulis, kuidas uks kinni langes, pühkis ta oma karamellikarva käed – mis olid peaaegu sama suured kui vana pliidi spiraalid – toekat taljet katva kortsus põlle sisse puhtaks. Ta kallistas mind ja küsis: „Mis mu kullakesel mureks on?“
Mu näol oli naeratus ja ma kallistasin teda vastu nii tugevasti kui jaksasin, aga Pauline sai ikkagi aru, et mul on mingi mure. „Ma lihtsalt mõtlesin, miks oled sa siin tagasi ja praed peekonit, samas kui mina pingutasin hullupööra, et sind vabadusse lasta?“
Ta naeris südamest ja kehitas õlgu. „Ma pidin tagasi tulema. Lõppude lõpuks olid sina see, kes mind Bennyga tutvustas.“
Pauline oli kohtunud oma teise abikaasa ja hilise armastusega siis, kui tema, ema ja isa olid tulnud New Yorki, et pärast Alexi sündi abiks olla. Nad olid alustanud kooselu seal, aga nagu ma liigagi hästi teadsin, pole lihtsalt võimalik lõunat tüdruku seest välja võtta. Ma võisin ju kujutleda, et ükskõik kes võiks tahta mu ema küünte vahelt pääseda, ent Pauline oli vähem kui aasta pärast tagasi nagu kodustatud tuvi, Benny tema sabas. Kui ma talt otsesõnu küsisin, miks ta polnud põgenenud kaugele-kaugele, vastas ta lihtsalt: „Sa tead küll, pisike – sina ja provva Mason ja papa Mason on minu perekond.“
Ja seda me olime, mis oli veelgi ilmsem, kui Pauline ütles: „Lase nüüd tulla, kullake. Pauline’ile võid alati rääkida.“
Ma istusin pliidi kõrvale pukile, oma eluaegsele Pauline’iga kõnelemise õrrele ja ütlesin: „Ma ei jää rasedaks.“
Ta silmitses mind pealaest varbaotsteni. „Loomulikult ei jää.“
Panin käed rinnale risti. „Miks siis, taeva pärast?“
„Sinusugune tüdruk ei saa rasedaks jääda. Sa oled ainult luu ja nahk.“
Ma vaatasin ennast. Ma olin loomupäraselt kõhn. Aga võib-olla oli pidev reisimine New Yorki ja tagasi hakanud mulle mõju avaldama. Või siis olid veganidieet ja joogatrenn mulle liig. Hormoonide tasakaalustamisest rääkivas raamatus, mida olin lugenud, oli öeldud, et need aitavad viljastumisele kaasa. Aga ma olin igal kuul rahulolematum kui eelmisel, kui rasedustestile ilmus jälle miinusmärk. „Ja sa arvad, et see ongi kogu põhjus?“
„Muidugist,“ sõnas tema. „Sa olid palju tervema väljanägemisega, kui sa väikemehega sedapsi jäid.“
Ma noogutasin, mõeldes, et kes teab, võib-olla ma olengi liiga kõhn. Pauline ei pruukinud olla arst, aga tal oli alati õigus. Jättes kahjutundega hüvasti kolme kuuga rooskapsa, linaseemnete ja lehtsalati seltsis, haarasin Pauline’i pannilt kaks krõbedat peekoniviilu ja lõin hambad sisse. Ma olin lõppude lõpuks seakasvataja tütar. Peekon oli minu sünnipärane õigus.
„Tubli tüdruk.“ Ta noogutas. „Nüüd aga lase siit jalga ja tule hommikust sööma, kui oled korras ja lapseootel.“
Ma naersin ja ta lisas: „Ma hoian väikemehel silma peal.“
Lebades tund aega hiljem voodis, jalad ülespidi otsapaneelil – ma olin kusagilt lugenud, et jalgade kõrgemal hoidmine aitab spermal sihtmärgini jõuda –, suudles Graham mind ja ütles: „Ma lihtsalt tunnen, et see sel korral õnnestus, musike.“
Ma naeratasin nõrgalt. „Ma kahtlemata loodan seda.“
Ta noogutas. „Ma sätin nüüd end kirikuks valmis, kuni sina siin…“ Ta vaikis hetkeks, näidates sõrmega ringikujuliselt kohta, kus ma lamasin, ja jätkas: „Kui sina teed siin seda, ükskõik kuidas seda nimetatakse.“
Istudes tund aega hiljem kiriku vitraažaknast imbuvas valguses, Grahami käsi mu piha ümber, isa minu kõrval ja Alex mängimas tumedast puidust pinkide vahel, tundsin ma kõige tugevamat sõnumit taevast, millist polnud ei varem ega ole ka hiljem kogenud: minust saab taas ema. Loomulikult, mõtlesin ma, on täiesti loomulik, et ma olen rase. Selgus, et jumalal on teistsugused plaanid.
Jodi
PÕHJAHOOVUS
Terved viinamarjad on sissetegemiseks üks raskemaid asju. Neid tuleb seemnetest ja vartest puhastada ning isegi kui sul on nobedad sõrmed, määrdunud ja rakkus ja kipitavad, ei ole lõpptulemus üldse seda vaeva väärt. Aga proovi rääkida seda turuplatsil stammkundele, kes on viinamarjadest nii sisse võetud, et silmanägemine hägune. Ta krimpsutab nina ja ütleb: „Noh, ma tean, et need ei tule kõige paremini välja, aga pagan võtaks, kas ma ei või kõike seda lihtsalt vahele jätta ja neid ikkagi tervetena sisse teha?“ Kui sa pole kunagi sisse teinud, siis sa ei saagi aru.
Sama asi on joomisega: inimesed, kellel pole kunagi tina panemisega probleemi olnud, ei tea, mida see tähendab. Nad kissitavad silmi, vaatavad sind, nagu oleks sa neile ette lugenud mingi matemaatilise valemi ja küsivad: „Kas sa ei võiks lihtsalt joomist maha jätta?“ Nad raputavad pead, et sa tunneksid ilmatumat häbi, ja ütlevad: „Kas sa ei saa siis aru, et see, mida sa teed, hävitab su perekonna?“
Aga sa ei saa.
Ükskord lapsepõlves viis isa mu Atlantic Beachi ja kui ma parajasti ookeanis ujusin, haaras see nähtamatu põhjahoovus