Jutte loomadest. Richard Roht
kui haliseda ja vinguda.
Viimaks, kui vesi lirtsus juba Uraski jalgade all, ajas häda talle vahvuse ja leidlikkuse pähe.
Ta nägi eemal veest välja paistvat kõrgemat kraavi äärt, kuhu kunagi kraavi kaevamise ajal olid mättad ja muld laotud. See polnud veest päris väljas, ainult vahest kohati, aga seda mööda paistis siiski võimalik olevat kuidagi metsa pääseda, osalt ujudes, osalt vees madistades. Ja sedagi teed oli metsa oma hea kilomeeter või rohkemgi. Kahtlane tee! Kardetav ja külm! Prr! Vaesel Uraskil oli niikuinii juba vihma käes külm. Mis tunne pidi veel siis tulema, kui ta lausa vette läks! Ja kuigi suur ujuja ta just ei olnud.
Aga tuli riskida. Elu oli ohus. Seal ei aidanud miski. Künkalt kraavini oli ka veel oma paarsada meetrit. Ning sellel vahemaal oli päriselt sügav, sulisev vesi. See tuli ületada lausa ujudes.
Ikka veel kahtles ja kartis Urask. Aga kui vesi üha tõusis ja ähvardas teda künkal oma valdusse haarata, võttis Urask julguse rindu, vaatas paar korda meeleheitlikult paremale ja vasakule – ja hüppas voogudesse.
Otsekui külm jää võttis ta vastu. Puristades ja ähkides vehkis Urask oma lühikeste jalgadega, et vees edasi jõuda. Pikkamisi see läks. Ja külm ähvardas hinge kinni matta. Aga viimaksjõudis ta kraavi ääreni. Siingi oli vett küllalt ja mätaste vahel sügavaid kohti ning külm oli vesi siin nagu mujalgi, aga siin oli ikkagi aeg-ajalt ka kõrgemaid kohti – ja need andsid julgust.
Ühelt mättalt teisele, ühest sügavast kohast teise läks teekond. Uraski kasukas oli vett täis nagu käsn. Ja see tegi astumise veelgi raskemaks. Kuid lõpuks hakkas selles madinas veidi nagu soojem – ja metsaäär ligines üha.
Viimaks jõudis Urask päästvale kõvale pinnasele, suurte puude alla. Ega siingi vihmaga kuigi kuiv olnud, pealegi kevadisel ajal, kus mets oli täis märga lund. Aga uppumist polnud siin enam karta. Lõdisedes hakkas Urask otsima kohta, kus veidigi ulualust leida. Külm oli tal hirmsasti ja nälg oli ujudes veelgi suuremaks läinud. Ta kartis, et surm on varsti ligidal – nii viletsalt tundis ta end.
Lõpuks leidis ta ühe mahalangenud puu juurte all vihma eest varju. Siingi oli märg ja külm, aga vähemalt pilvedest langev märjuke ei pääsenud siia ligi. Urask keeras enda kägarasse selles viletsas urkas ning lõdises ja värises kogu öö. Ega surm temast tõesti kaugel ei olnudki, sest tühja kõhuga ja kurnatult pärast külma suplust varakevadel veeta selline öö pole naljaasi.
Aga hommikuks vihm lakkas ning kevadine soe päike hakkas paistma. Loodus oli kui uuesti sündinud. Metsas häälitsesid esimesed kevadlinnud, eemal põldudel kuuldus juba lõokese sirinat ja lumi sulas kui vaht lembes õhus.
Peagi kuivas säravas päiksepaistes Uraski kasukas ja tal hakkas soe ning mõnus. Ainult ta kõht oli endiselt tühi ja nälg piinas teda ikka veel. Aga metsas ringi nuuskides leidis ta ühelt mättalt suure ussi, kelle kevadine soe päike oli oma urust välja meelitanud. Uss oli mättal rõngas kui vorst ja Urask ei olnud seda vorsti nähes mitte laisk. Lühikese võitluse järel tappis Urask ussi ja sõi ta viimase raasuni ära. See oli tubli kehakinnitus mägrale ja maitses talle niisama hästi kui inimesele tõeline vorst.
Pärast seda einet tundis Urask, et jõud taas tagasi on tulnud ja ka tervis jälle hea. Nii veendus noor mäger, et kunagi ei tohi heita meelt, vaid tuleb ikka midagi ette võtta, et raskustest ja kitsikustest üle saada. Kui mäger poleks oma elu eest külmas vees vapralt võidelnud, siis oleks ta mannetult uppunud.
Nüüd oli kõht täis, ta jõud kosunud ja ka ilm ilus ning ümbrus üsna teine kui seal veesse uppuva künka otsas. See kõik sai võimalikuks julge ettevõtlikkuse tõttu, vapra otsuse tõttu oma elu eest hädaohuga võidelda.
Ja Urask asus nüüd agarasti endale uut korterit otsima, sest puujuure all oli elamine temasugusel, ikkagi kaunis suurel loomal, üsna nigel. Ta oli ligikaudu 75 sentimeetrit pikk ja ta saba ka oma paarkümmend sentimeetrit, nii et seda kõike puujuure alla mahutada ja sealjuures end mugavasti tunda polnud päris hästi võimalik.
Pika otsimise järel leidis Urask ühel kõrgemal heinamaaserval heinakuhja, mis eelmisest suvest sinna seisma oli jäänud ja mida inimesed talvel millegipärast polnud ära vedanud.
Arvatavasti segas seda tegemast äkiline kevadetuleku sula. Ega heinakuhjaski Uraskile väga meeldinud, sest ta oli harjunud suure koopa mugavustega; koopas võis end pöörata nii ja naa, selles võis isegi kõndida ja ringi rännata ühest käigust teise. Aga maa oli veel külmunud ja märg ja uue koopa kaevamist ei saanud niipea ette võtta. Seepärast tuli esialgu läbi ajada heinakuhjaga, selles oli vähemalt kuiv ja soe.
Sellesse heinakuhja Urask pugeski, uuristas sinna paraja augu, et sisse mahtuda, maapinnast veidi kõrgemale, et mitte külma ja niiskust enda all tunda, ning uinus pärast raskeid vintsutusi ja unetut ööd magusasti magama.
Magamises oli ta ju meister. Aga ega siingi kõik nii hästi läinud, kui Urask oli lootnud.
Olles tükk aega maganud, tundis Urask, et hirmus paha hais hakkas teda piinama. Nii paha hais, et ajas Uraski südame pööritama ja pani pea valutama.
Mis see küll ometi oli?
Urask pöörles ja keerles oma asemel ja katsus haisust mitte hoolida, et uuesti magama jääda, aga see oli võimatu. Jusikui uimastavat mürki imbus Uraski ninna ja võttis temalt viimsegi uneraasu.
Tuli midagi ette võtta!
Urask väljus august ja hakkas kuhja ümber nuuskima, et aru saada, kust kohast seda hirmsat lehka ometi tuli. Lõpuks jäi ta ühele kohale seisma, sest tundis, et seal oli hais eriti tugev ja terav. Urask sirutas oma koonu sinna kohta kuhja sisse, aga korraga sähvas kui välk must vurruline nina kuhjast välja ja rida teravaid hambaid laksutas Uraski koonu ees, et kohe jälle kaduda. Ainult sentimeeter puudus, et hambad oleks Uraskit ninast haaranud.
Urask oli veel noor ja maailmas vähe näinud, seepärast ei teadnud ta, et see must vurrudega nina ja samuti see hirmus hais kuulus tõhule, keda kutsutakse ka tuhkruks. Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest suure kassi mõõtu, aga tal on teravad ja pikad hambad ja ta on kurjust ja verejanu täis, pealegi haiseb ta nii hirmsasti, et igaüks, olgu see loom või inimene, kes tema lähedusse satub, katsub, et rutem minema saab.
Urask seda ei teadnud. Ta oli kaunis kohkunud. Rünnak oli toimunud äkki ja julgelt ja ühtlasi see paha hais… Ei tea, mis veel tulla võis! Urask kartis, et kuhjas istub ei tea milline suur elukas, kes võib tema, Uraski, isegi nahka panna. Pigem siis juba katsuda tasakesi taanduda. Loomult on ju mäger kaunis kartlik loomake.
Aga siis meenusid Uraskile eelmise päeva ja öö sündmused ja ka käesoleva päeva sündmused. Eile pidi ta peaaegu uppuma, öösel peaaegu külmuma. Kuid täna läks kõik hästi. Urask tappis ussi, sõi selle ära ja leidis siis siin kuhjas hea sooja korteri. Ent kas pidi ta siis nüüd jälle oma korterist loobuma ja uuesti öö veetma ei tea millises külmas kolkas? Kõik oli täna nii kena ja ilus – ja nüüd selline pahandus ja häda! Ei, Urask otsustas, et saagu mis saab, ta tahab oma korterit kaitsta ja tundmatu elukaga selle eest võidelda, haisegu see siis nii hirmsasti kui tahes.
Urask tõmbas karvad turri ja urises ähvardavalt. Seda oli kuhjas justkui oodatud, sest uuesti nähvatas sealt rida hambaid Uraski poole ja kuri, vihane turtsumine väljendas äärmist tigedust ja sallimatust.
Urask otsustas oodata ja heitis käpuli kuhja ette maha. Ta tundis, et see seal kuhjas oli väga närviline ja jonnakas. Küllap ta ise midagi ette võtab, et oma viha ja jonni rahuldada. Ja tõesti, vaevalt oli möödunud mõni minut, kui ta vastane kuhjast Uraski kallale hüppas. Selle iseloom ei talunud rahulikku ootamist. Ja oma ülbuses pidas ta end Uraskist palju kangemaks, kuigi ise Uraskist poole väiksem oli. Urask nägi teda nüüd selgesti. Ta pea oli lühike, koon ümmargune, karv seljapoolel tume, kastanpruun, kõhualusel veelgi tumedam, mustjaspruun. Piki kõhualust käis segane punakaspruun vööt. Lõuaalune, kõrvaotsad ja koonuots olid kollakasvalged, aga nina must. Ja mustas ninas välkusid valged hambad kui teravad puurid ning silmad sätendasid ülbes häbematus julguses.
„Kasi minema minu korteri ukse eest!” susises ta Uraski ette karates. „Va laisk, rumal mägravolask! Tunnen sinusugusejd! Ei