Klaastiib. Katrine Engberg

      Klaarid klaasampullid seisid lukustatud kapis kõrvuti ühekordsete süstalde ja kanüülianumatega. Morfiin ja oksükontiin tugevate valude vastu, propafenoon kodade virvendusarütmia puhuks ja verd vedeldav Pradaxa, hoolikalt pitseeritud pappkarpides ja läbipaistvas kiles. Standardravimid riigihaigla südameosakonnas, tee vaevuste leevenemise ja parema elukvaliteedi poole, mõnikord koguni tervenemiseni.

      Meditsiiniõde heitis kiire pilgu ravimitele ja arvutas peast. Kui raske võiks ta olla? Patsiendi kaal oli kirjas voodijalutsi infotahvlil, aga ta ei viitsinud minna järele vaatama.

      Öö oli kestnud terve igaviku. Kohe pärast valvekorra vahetust oli tiksunud sisse üks haigusleht ja ta oli pidanud võtma topeltvalve. Selle asemel et veeta õhtu perekonnaga, oli ta tööl olnud ligi kuusteist tundi. Ajus kajasid kõlisevad häirekellad, ärevil patsientide nõudmised ja küsimused. Jalad ergonoomilistes kingades tuikasid ja kukal oli kange nagu mehe riist.

      Ta haigutas, hõõrus silmi ja tabas kapi läikival metalluksel oma peegelpildi. Mitte ühelgi kahekümne kolme aastasel ei tohiks olla kroonilisi kotte silme all, töö hakkas teda juba ära kurnama. Vaid üks tund veel, siis on tema valve lõppenud ja ta võib minna koju magama, sellal kui muu pere teleka ees krõbinaid pugib.

      Ta valis välja kolm ampulli, pistis kitlitaskusse ja keeras kapi lukku. Kolm korda 10 ml 50 mg/ml aimaliini, seda peaks küll olema. Patsient ei saanud kaaluda rohkem kui viiskümmend kilo, mis tähendas, et 30 ml südamerütmi aeglustavat preparaati oli kaks korda rohkem kui soovitatud maksimumdoos. Küllalt, et esile kutsuda südame seiskumine ja vabastada mees tema kannatustest. Ja vabastada kõik teisedki, mõtles ta, ja astus mööda hommikutühja koridor kaheksanda palati poole.

      Vana mees oli nõudlik, ropu suuga ja porises peaaegu kõige üle, viletsast haiglakohvist kuni arstide ülbuseni. Kogu osakond oli tema turtsakast olekust väsinud.

      Tema oli olnud alati see, kes oma arvamuse kõva häälega välja ütleb ja midagi asjadega ette võtab. Sellise rolliga populaarseks ei saa, aga mida peaks siis tegema? Pealt vaatama ja porisema kehvade normide ja puuduvate voodikohtade üle, nagu tegid tema kolleegid? Ei tule kõne allagi! Ta ei hakanud meditsiiniõeks selleks, et kohvi keeta ja kriimustusi siduda. Tema tahtis midagi ära teha.

      Rätipäine koristaja lükkas oma pangede ja kaltsudega käru mööda koridori edasi pilku linoleumilt tõstmata. Medõde tõttas mööda, ampull pihku pigistatud. Süda hakkas kiiremini lööma. Veidi aja pärast peab ta tegutsema, oma potentsiaali ära kasutama ja püüdma elu päästa. Ootus hakkas temas tukslema nagu pulss, mille elavus kaalus üles tühjusetunde, mis teda tavaliselt täitis. Sel silmapilgul oli ta asendamatu. Palju oli mängus, nii palju lasus tema õlgadel. Sellel silmapilgul oli ta jumal.

      Ta keeras personali tualeti ukse lukust lahti, desinfitseeris käed ja valamu ning pani aimaliiniampullid korralikult üksteise kõrvale. Vilunud sõrmedega vabastas ta ühekordse süstla pakendist ning tõmbas ravimi sellesse, tegi rutiinse nipsuga kindlaks, et õhku sisse jäänud ei ole. Pakendi kortsutas väikseks kuuliks, mille torkas prügikasti põhja, siis avas ukse, süstal kitlitaskus.

      Kaheksanda palati ees heitis ta diskreetse pilgu koridori. Ei ühtegi kolleegi ega pissihädaga patsienti. Ta lükkas ukse lahti ja astus pimedusse. Kerge norin andis teada, et patsient magab. Töörahu.

      Ta astus ligemale ja silmitses vana meest, kes lamas selili, suu veidi paokil. Hall, kondine ja kuivetunud. Väike süljemull oli suunurgas ja silmalaud värelesid kergelt. Kas selles maailmas on midagi ülearusemat kui pahur vanamees?

      Ta keeras veenikateetri korki, mis mehe õhukese nahaga käeselga ehtis, ja võttis taskust süstla. Otsetee verre, mis jookseb südame poole, avatud värav jumala käepikenduse ees.

      Aimaliini hea omadus oli, et see mõjus kiiresti, süda seiskub peaaegu silmapilkselt. Ta ühendas süstla veenikateetriga, teades väga hästi, et jõuab napilt süstla ära peita, enne kui valvealarm aktiveerub.

      Patsient liigatas unes kergelt. Õde silitas õrnalt ta kätt. Siis vajutas ta süstla põhja.

      ESMASPÄEV, 9. OKTOOBER

      KUUS PÄEVA VAREM

      Esimene peatükk

      „Tüüpiline!“

      Frederik pühkis laubalt vett ja pani nokkmütsi uuesti pähe. Tõmbas vihmakeebi kapuutsi üles, tegi kindlaks, et sadulatasku on kinni, ja lükkas jalgratta liikvele. Alati oli raske voodist välja saada, kui äratuskell helises kell 5.15, aga mõni hommik oli hullem kui teine. Tänase paduvihmaga oli raske meelde tuletada, miks ta üldse kunagi oli ajalehti laiali kandma nõustunud. Kuus päeva nädalas, viisteist majapidamist Kopenhaageni südalinnas, 620 trepiastet üles ja alla. Kahjuks oli see ainus moodus, kuidas klassiekskursiooniks raha saada. Ja sellest ei tahtnud ta ilma jääda.

      Kogumiskeskus tema selja taga kadus pimedusse, kui ta üle tänavakivide veeres. Telefon taskus pumpas kõrvadesse muusikat ja andis talle uut energiat. I got my black shirt on, I got my black gloves on. Ikkagi oli omamoodi äge, kui linna kõige rahvarohkem kaubandustänav ainult enda päralt on. Ta tõusis pedaalidele püsti ja sõtkus mööda Strøgetit, kuni tema ees avanesid Gammeltorv ja Nytorv. Siivsaks nühitud korrusmajad oma väikeste ruutudega akende ja vasest vihmaveerennidega, mis parajasti sügisvihmast tulvasid, poogitud puud ja Kopenhaageni stiilis pingid, prügijäänused tumeroheliste pingilaudade vahele topitud. Hommikuhämaruses helendasid Kopenhaageni linnakohtu liivakarva sambad otsekui ülev moraal väljaku igivanade keldrilokaalide kohal. Päeval oli turg jalgrattakullerite, turistide ja niklit täis ehete müüjate sõlmpunkt. Praegu oli see täiesti inimtühi.

      Frederik hüppas rattalt maha ja pani selle keset väljakut purskkaevu najale. Tõmbas kõrvaklapid peast ja kontrollis, et sooja kaneelisaia jaoks oleksid jakitaskus mündid alles. Heitis pilgu purskkaevu veepinnale, mis pimeduses piiskadest väreles.

      Midagi oli vees.

      Midagi oli tihti vees. Hooldustöötajad eemaldasid iga päev sealt õllepurke, kilekotte ja seletamatul kombel üksikuid kingi.

      Aga see siin ei olnud king.

      Frederik vaarus. Temast kolme meetri kaugusel, Kopenhaageni kõige vanemas purskkaevus ulpis inimene, käed laiali ja nägu vees. Vihm langes alasti seljale süütute sulpsatustega, mis pritsisid tilgad tagasi õhku, otsekui oleks need sajad väikesed iseseisvad purskkaevud.

      Silmapilguks ei suutnud Frederik liigutada. Ta oli halvatud nagu nendes unenägudes, millest ta vahetevahel ärkas kurvastusega, et emalt tröösti otsimiseks on ta liiga suureks kasvanud.

      Siis hõikas ta kähedalt ja seosetult:

      „Appi! Halloo, keegi on siin vees.“

      Ta teadis, et peaks purskkaevu hüppama ja keha ümber pöörama, esmaabi andma, midagi tegema. Aga soe uriin, mis mööda reit alla voolas, andis teada, kui vähe ta oli praegu suuteline midagi tegema.

      Frederik heitis