Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. Gail Honeyman
nad ei soovi tegelikult mu surma. Ma vähemalt ei usu seda.
Käisin eile arsti juures. Tundub, nagu oleks sellest möödas terve igavik. Seekord tegeles minuga noor arst, kahvatu punaste juustega tüüp, mille üle mul oli hea meel. Mida nooremad nad on, seda värskem on nende väljaõpe ja see saab vaid kasuks tulla. Ma ei salli, kui mulle juhtub doktor Wilson; see naine on kuuekümnene ja ma ei suuda endale ette kujutada, et ta teaks just palju viimase aja ravimite ja läbimurrete kohta arstiteaduses. Ta saab vaevu arvutiga toime.
Arst käitus nii, nagu tema ameti esindajatel kombeks, rääkides küll minuga, ent vaatamata minu poole, lugedes ekraanil mu andmeid ja vajutades teksti allapoole kerides üha raevukamalt enterit.
„Mida saan teie heaks seekord teha, preili Oliphant?“
„Seljavalu, härra tohter,“ ütlesin talle. „Ma olen kohutavas piinas.“ Ta ei vaadanud ikka veel minu poole.
„Kui kaua see teil kestnud on?“ küsis ta.
„Paar nädalat,“ ütlesin talle.
Arst noogutas.
„Ma arvan, et tean, mis seda põhjustab,“ ütlesin, „aga tahaksin kuulda teie arvamust.“
Arst lõpetas lugemise, vaadates lõpuks minu poole.
„Mida arvate siis oma seljavalu põhjuseks olevat, preili Oliphant?“
„Ma arvan, et asi on mu rindades, härra tohter,“ ütlesin talle.
„Teie rindades?“
„Jah,“ ütlesin. „Vaadake, olen nad ära kaalunud ja nad on üle kolme kilo – ma mõtlen mõlemad koos, mitte eraldi.“ Hakkasin naerma. Arst vahtis mind ega naernud. „See on ju suur raskus, mida ringi tassida, kas pole?“ küsisin ta käest. „Kui ma näiteks kleebiksin teie rinnale kolme kilo jagu liha ja sunniksin teid terve päev niimoodi ringi kõndima, siis hakkaks ka teie selg valutama, või ei hakkaks?“
Arst vahtis mind ja köhatas kurgu puhtaks.
„Kuidas...Kuidas te...?“
„Köögikaaluga,“ ütlesin noogutades. „Ma lihtsalt... panin ühe kaalule. Mõlemat ma ei hakanud kaaluma, eeldasin, et nad on umbes sama rasked. Pole just päris teaduslik lähenemine, aga...“
„Kirjutan teile välja täiendavad valuvaigistid, preili Oliphant,“ ütles arst mind katkestades ja trükkima asudes.
„Palun seekord tugevaid,“ laususin rangelt, „ja suures koguses.“ Nad on varem püüdnud mind väikeste aspiriinikogustega nöökida. Mul on vaja oma varudesse tõeliselt tõhusaid ravimeid.
„Kas te saaksite, palun, anda mulle ka ekseemiravimi kordusretsepti? Ekseem kipub mind eriti vaevama stressi- või erutushetkedel.“
Arst ei austanud seda viisakat palvet omapoolse vastusega, vaid lihtsalt noogutas. Kumbki meist ei öelnud sõnagi, kui printer sülitas välja paberid, mille mees mulle ulatas. Ta vahtis uuesti ekraani ja hakkas trükkima. Valitses piinlik vaikus. Tohtri suhtlemisoskus oli masendavalt kehv, eriti arvestades, et ta töötas inimestega.
„Nägemiseni siis, tohtrihärra,“ ütlesin ma. „Tänan väga, et minu peale aega kulutasite.“ Minu pöördumine läks temast täiesti mööda. Arst tundus rahulik ja oma märkmetesse süvenenud. See ongi noorte arstide peamine viga – kombeid pole neil ollagi.
Kirjeldatud vahejuhtum toimus eile hommikul, teises elus. Täna, hilisemas elus, sõitis buss päris kiiresti, olin teel tööle. Vihma sadas ja kõik nägid välja masendatud, üleriietesse mässitud, hapukas hommikune hingeõhk oli aknad uduseks ajanud. Elu sädeles mulle vastu läbi aknaklaasil olevate vihmapiiskade, märgadest riietest ja läbivettinud jalgadest läppunud ruumis hõrgult võbeledes.
Ma olen alati olnud väga uhke, et haldan kogu oma elu ise. Ma olen üksildane ellujääja – ma olen Eleanor Oliphant. Mul ei ole kedagi tarvis – mu elus ei ole mingeid suuri lünki, mu isiklikust puslest ei ole ühtki tükki puudu. Olen iseseisev üksus. Vähemalt nii olen endale alati kinnitanud. Aga eile õhtul leidsin oma elu armastuse. Kui nägin teda lavale jalutamas, siis ma lihtsalt teadsin seda. Mees kandis väga stiilset mütsi, aga mitte see ei tõmmanud mu tähelepanu. Ei – nii kerglane ma ei ole. Ta kandis kolmeosalist ülikonda, pintsaku alumine nööp lahti. Emps on alati öelnud, et tõeline härrasmees jätab pintsaku alumise nööbi lahti – see oli üks märkidest, mida silmas pidada, sest see tähendas, et tegemist on haritud elegantse mehega, kelle klassikuuluvus ja sotsiaalne taust on sobivad. Ta kena nägu, hääl... lõppude lõpuks ilmus välja mees, keda võis üsna kindlalt kirjeldada kui „abikaasa materjali“.
Emps satub vaimustusse.
2
Tööl valitses tajutav rõõm reedest, kõik mängisid kaasa valega, et kuidagiviisi kujuneb nädalavahetus suurepäraseks ja et uus nädal tuleb teistsugune, parem. Nad ei õpi ka kunagi. Minu jaoks aga olidki asjad muutunud. Ma ei olnud hästi magada saanud, aga sellele vaatamata tundsin end hästi, paremini, kõige paremini. Räägitakse, et kui „härra õigega“ kohtud, siis lihtsalt tunned ta ära. Kõik vastaski tõele, isegi tõik, et saatus oli ta neljapäeva õhtul mu teele juhatanud ja nüüd laius nädalavahetus mu ees kutsuvalt, aega ja lubadusi täis. Ühel disaineril oli täna viimane tööpäev. Nagu tavaliselt, tähistame seda odava veini ja kalli õllega ja maisihelbekaussidesse poetatud krõpsudega. Kui vähegi veab, siis algab üritus vara pihta, nii et saan näo ära näidata ja ikkagi õigel ajal ära minna. Ma lihtsalt pidin jõudma poodi, enne kui need kinni pannakse. Lükkasin ukse lahti ja kliimaseadmest tulev jahedus pani mu värisema, mis sest, et mul oli paks vest seljas. Billy oli tähelepanu keskpunktis. Ta seisis minu poole seljaga ja teised olid liiga hõivatud, et tähele panna, kuidas ma sisse lipsasin.
„Ta on napakas,“ ütles mees.
„Nojah, me kõik teame, et ta on napakas,“ ütles Janey, „selles ei olnud kunagi mingit kahtlust. Küsimus on, millega ta seekord hakkama sai?“
Billy norsatas. „Te teate, et ta võitis kaks piletit ja kutsus mu endaga sellele tobedale kontserdile kaasa?“
Janey naeratas. „Bobi iga-aastane loterii, mõttetu tasuta pudi-padi klientidelt. Esimene auhind kaks piletit. Teine auhind neli tasuta piletit...“
Billy ohkas. „Täpselt nii. Selline neljapäeva õhtu väljas, et vaju või maa alla: heategevuslik kontsert pubis, esinejateks meie suurima kliendi turundusosakonna tiim, lisaks mitmesugused piinlikkust tekitavad etteasted kõigilt nende sõpradelt ja sugulastelt! Ja mis tagatipuks kõige jubedam, koos selle naisega?“
Kõik naersid. Ma ei saanud ta hinnanguga mitte nõustuda; gätšbiliku glamuuri ja liialdusi täis õhtuga just tegemist ei olnud.
„Esimeses setis oli mingi bänd – Johnnie midagi-midagi ja Pilgrim Pioneers, kes ei olnudki eriti halb,“ märkis Billy. „Nad mängisid peaasjalikult omaenda kraami, sekka mõned kaverid, vana hea klassika.“
„Ma tean teda – Johnnie Lomond!“ ütles Bernadette. „Ta on mu vennaga ühevanune. Tuli mingil õhtul meie majja peole, kui ema ja isa olid Tenerifel, tegelikult tulid tema ja veel mõned mu venna sõbrad keskkooli viimasest klassist. Asi lõppes vannitoa kraanikausi ummistusega, kui ma õigesti mäletan...“
Pöörasin ringi, soovimata kuulda mehe noorpõlverumalustest.
„Igal juhul,“ ütles Billy – olin märganud, et Billyle ei meeldinud, kui ta jutu vahele segati – „talle ei läinud see bänd absoluutselt peale. Naine lihtsalt istus seal tardunult; ta ei liigatanud, ei plaksutanud, ei teinud midagi. Kohe, kui nad olid lõpetanud, ütles ta, et peab koju minema. Nii et ta ei jäänud isegi vaheajani ja ma pidin ülejäänud kontserdi seal üksi istuma, nagu mingi Sõpradeta Billy.“
„Sellest on kahju, Billy; ma tean, sa tahtsid hiljem temaga koos klaasikese võtta, võib-olla ka koos tantsima minna,“ ütles Loretta meest tögades.
„Loretta,