Arutu õhin. Robert J. Shiller
tähelepanuväärselt kergitada, on väljavaade järgmiseks kümneks või kahekümneks aastaks nendes tingimustes tõenäoliselt üsna vilets – võib-olla koguni ohtlik.
Ma ei ürita esitada täiesti uut finantsturgude käitumise kontseptsiooni. See raamat pole majandusteooriast ega ökonomeetriast, kuigi puudutab neid mõlemat. Pigem on see katse iseloomustada meie reaalturgude keerulist olemust, vaadeldes, kas need sobituvad või ei sobitu meie ootuste ja mudelitega. Kogudes turuolukorra kohta kokku kõige asjakohasemad majandusteaduslikud ja muud tõendusmaterjalid, loodan korrigeerida minu arvates ohtlikke poliitilisi kursse, mida seadusandjad ja majanduselu korraldajad praegu järgivad. Samuti loodan esitada väljakutse rahandusteadlastele, et täiendada nende teooriaid, testides neid muljetavaldava tõendusmaterjali vastu, mis näitab, et hind pole pelgalt olemasoleva majandusliku info summa, nagu praegu üldiselt arvatakse.
Eelmise põlvkonna ajal sai finantsteooria sellest harust, mis lähtub eeldusest, et kõik inimesed on läbi ja lõhki ratsionaalsed ja kalkuleerivad, kõige mõjukam analüütiline vahend, millega turgu lahata. Need finantsteoreetikud, kes peavad turuhinda kavalalt efektiivseks finantsinfo töötlejaks, on avaldanud sügavat mõju maailma rikkuste süstemaatilisele juhtimisele tänavanurgal asuvast börsimaakleri kontorist föderaalreservini. Kuid enamik neid rahandus- ja majandusõpetlasi väldib avalikke kommentaare aktsiaturu hinnataseme kohta (kuigi nad avaldavad oma seisukohti vabamalt lõunalauas või õlleklaasi taga), sest nad ei taha rahva ees öelda asju, mida nad ei saa tõestada. Varjates end teadusliku erapooletuse mantliga, taganevad finantsspetsialistid lihtsa, kuid elegantse hinnaefektiivsuse mudeli juurde, mis õigustab nende professionaalset positsiooni.
Ent kui arutelud poliitilise kursi üle toetuvad liialt sellistele neitsilikele mudelitele, kaasnevad sellega tõsised riskid, sest need mudelid käsitlevad üksnes probleeme, millele saab vastata teadusliku täpsusega. Kui keegi püüab iga hinna eest täpne olla, tekib tal risk jääda nii kitsasse raami, et probleem muutub asjakohatuks. Järgmistes peatükkides esitan näiteid, mis annavad aimu, et tänapäeva tegelik aktsiaturg on kõike muud kui mikromeetriga mõõdetav. Kui finantsteooria tahab olla laiemalt kasulik, siis peavad kõik majandusteadlased lõpuks aktsepteerima ka turu tegelikkuse hägusemaid aspekte. Samal ajal peavad avaliku debati osalised ja majanduspoliitika kujundajad nüüd ja kohe seda turutegurite sasipundart lahti harutama hakkama, enne kui on liiga hilja.
Tänapäeva investeerimiskultuuri üks ootamatu tulem on see, et paljud neist kümnetest miljonitest täiskasvanutest, kes on praegu aktsiaturule investeerinud, käituvad, nagu tõuseks hinnad praeguses tempos lihtsalt edasi. Kuigi aktsiaturg paistab mõne mõõdupuu järgi kõrgemal kui kunagi varem, käituvad investorid nii, nagu see ei saaks ealeski olla liiga kõrge ega mitte kunagi pikalt langeda. Miks nad niiviisi käituvad? Nende loogika klapib ilmselt tasuta kaasareisija argumendiga. See tähendab, et kui miljonid teadlased ja investorid uurivad aktsiahindu ja kinnitavad nende näilist väärtust, siis milleks aega raisata, püüdes välja mõelda mingit mõistlikku hinnataset? Samahästi võib ju nende teiste usinate investoritega, kes on aktsiahindu uurinud, lihtsalt tasuta kaasa reisida ning teha sedasama mis nemad – osta aktsiaid!
Kuid enamik investoreid ei adu aktsiaturu kohta tehtavate analüüside kvaliteedi murettekitavalt madalat usutavust, rääkimata nende analüüside avalikkusele vahendamise selgusest ja täpsusest. Osa neist nõndanimetatud analüüsidest ei paista tõsiseltvõetavamad kui kohvipaksult ennustamine. Väited, et Dow tõuseb 36 000, 40 000 või 100 000 punktini, ei ärata just erilist usaldust. Muidugi mõned analüütikud vaevad turu väljavaateid realistlikumalt ja jõuavad selle tuleviku osas paremini põhjendatud seisukohani, kuid need nimed ei jõua esiküljeuudistesse ega mõjuta seeläbi rahva hoiakuid.
Esiküljed peegeldavad hoopiski uudismeedia pidevat tähelepanu triviaalsetele faktidele ja „kuulsuste” arvamusele turu hinnatasemest. Uudislugude autorid peavad paratamatult konkureerima lugejate, kuulajate ja vaatajate pärast, mistõttu kalduvad analüüsid pealiskaudsusele ja soodustavad üldist väärarusaama turuolukorrast. Neist meedialugudest on võrsunud teatavat sorti tavaarusaam, mis rõhutab aktsiate näiliselt igavest kestvust. Avalikkus on õppinud aktsepteerima seda arusaama – mis minu arvates on pinnapealne. Et olla õiglane Wall Streeti professionaalide vastu, kelle seisukohad meedias ilmuvad, tuleb möönda, et neil on keeruline seda tavaarusaama muuta, kuna nad saavad sõna vaid mõne lühilause võrra. Vaja oleks kirjutada terveid raamatuid, et asju õigesse rööpasse tagasi juhtida. See siin ongi niisugune raamat.
Nagu varem mainitud, ütleb tavaarusaam, et aktsiaturg tervikuna on alati olnud ja jääb alati olema kõige parem investeering, isegi kui aktsiad on ajaloolise mõõdupuu põhjal ülehinnatud. Väikeinvestorid nihutavad oma investeeringuid pensionifondides üha rohkem aktsiate suunas ning 100% aktsiatesse investeerivad pensionifondid muutuvad järjest populaarsemaks. Nad paigutavad raha oma mantra järgi. Seda suhtumist kasutavad ära ettevõtted, kellel on müügiks pakkuda piiramatuid aktsiavarusid. „Tahate aktsiaid? Me anname teile aktsiaid.”
Enamik investoreid vaatleb aktsiaturgu justkui omaette loodusjõudu. Nad ei saa päriselt aru, et nad ise rühmana määravadki turu hinnataseme. Ja nad alahindavad seda, kui sarnane on teiste investorite mõtteviis nende endi omaga. Paljud üksikinvestorid arvavad, et turul domineerivad institutsionaalsed investorid ja et see „tark raha” kasutab hindade lahkamiseks erilisi mudeleid – paremaid teadmisi. Neil ei tule pähegi mõtet, et laias laastus on institutsionaalsetel investoritel turu hinnatasemest täpselt sama vähe aimu kui neil. Lühidalt öeldes juhivad hinnataset teatud määral need isetäituvad ettekuulutused, mis põhinevad valdava enamiku suurte ja väikeste investorite kõhutundel ning võimenduvad uudismeedia kaudu, mis sageli rahuldub investoritest endist lähtuvate tavaarusaamade kinnistamisega.
Kui Dow Jonesi tööstuskeskmine ületas 1999. aasta märtsis esmakordselt 10 000 piiri, tellis Merrill Lynch ajalehtesse küljesuurused reklaamid, mis ütlesid: „Isegi sellised distsiplineeritud pikaajalised investorid nagu meie peavad imetlusega lausuma „Ohhoo!”” Lehekülje vasakus alanurgas, 10 000 punktiga lõppeva graafiku kõrval ilutses kiri „Inimkonna saavutus”. Kui see on mingi saavutus, mille puhul õnne soovida, siis peaksime õnnitlema töö juures kõiki alluvaid, kes on andnud oma tööle enesekiitusest nõretava hinnangu.
Praegu on õhus tunda ülepaisutatud ootusi, kui mitte just arutut õhinat. Inimesed on aktsiaturu suhtes optimistlikud. Puudus on kainest arutelust miinuspoolte ja nende võimalike tagajärgede üle. Kui Dow peaks kukkuma 6000 punktile, oleks kahjumi ulatus võrreldav kogu Ameerika Ühendriikide elukondliku kinnisvaraga. Üksikinvestoritele, pensionifondidele, ülikoolide fondidele ja heategevusorganisatsioonidele oleks sellel ränk ja destabiliseeriv mõju.
Meil on vaja teada, kas aktsiaturu hinnatase täna, homme või ükskõik millisel päeval peegeldab adekvaatselt majanduse tegelikku seisu – samamoodi nagu meil on vaja eraisikutena teada, mis on meie pangakonto seis. Sellest hinnangust sõltub meie tulevane leib ja kehakate ning see mõjutab peaaegu kõiki rahalisi kulutusi puudutavaid otsuseid. Me peame paremini mõistma, millised jõud kujundavad turu pikaajalist väljavaadet – ja seda arusaamist püüabki tekitada see raamat.
Tänuavaldused
Jeremy Siegel, kes kõiges küll ilmselgelt minuga ei nõustu, veenis mind, et ma oma mõtted sellesse raamatusse kirja paneksin. Tema ongi selle raamatu ellukutsuja. Ta on minu elupõline sõber. Meie pered käivad sageli ühistel puhkusereisidel ja ma õppisin temalt erilist lähenemist rahandusele, kui üheskoos rannas jalutasime või vaatasime omi lapsi kalastamas. Päras selle raamatu esmatrüki ilmumist on meid sageli kujutatud teineteise vastandina, teda pulli ja mind karuna. Kuid tegelikult jagame suuresti sama maailmavaadet ja tema uus raamat „Tulevik investoritele” täiendab paljuski seda raamatut.
Minu endine õpilane John Campbell, tosina finantsturge käsitleva teadusartikli toonane kaasautor ja aastatepikkune lähedane sõber, on olnud mu intellektuaalne mõttekaaslane paljude selle raamatu valmimiseni viinud ideede formuleerimisel. Tema kaasabil sain märkimisväärselt viimistleda ja arendada oma algset tööd finantsturgude volatiilsusest. Samuti on ta pakkunud palju kasulikke näpunäiteid selle raamatu jaoks ja jaganud kommentaare teose käsikirja kohta.
Peter Dougherty, minu toimetaja Princeton