Liivakella sanatoorium. Bruno Schulz

      See oli olemas ja miski ei võta meilt seda kindlust, seda valgusküllast maitset, mis on meil veel keeleotsal, seda külma tuld suulaes, seda hingamist, avarat kui taevas ja värsket kui sõõm puhast ultramariini.

      Kas me valmistasime lugejat piisavalt ette asjadeks, mis hakkavad sündima, kas võime riskida rännuga geniaalsesse epohhi? Meie lugejaidki haarab sama erutusvärin. Me tunneme tema ärevust. Oleme küll energilised, aga tunneme meiegi südamel koormat ja meid täidab kartus. Jumala nimel siis – astugem pardale ja heisakem purjed!