Tappev külm. Louise Penny

      1

      Kui CC de Poitiers oleks teadnud, et ta tapetakse, oleks ta ehk oma abikaasale Richardile jõulukingi valmis ostnud. Võib-olla oleks ta isegi läinud preili Edwardsi tütarlastekooli – või „tündritekooli”, nagu CC sageli oma kiiresti laienevat tütart narris – tütre semestrilõpu näidendit vaatama. Kui CC de Poitiers oleks teadnud, et lõpp on lähedal, oleks ta võib-olla olnud tööl, mitte aga Montréali Ritzi kõige odavamas numbritoas. Aga ainus talle teadaolev lõpp oli seotud mehega, kelle nimi oli Saul.

      „Noh, mis sa arvad? Meeldib see sulle?” Ta seadis raamatu oma kaamele kõhule püsti seisma.

      Saul vaatas seda, ja mitte esimest korda. Viimastel päevadel oli CC selle oma tohutust käekotist iga viie minuti järel välja tirinud. Ärikohtumistel, õhtusöökidel või taksoga mööda Montréali lumiseid tänavaid sõites oli CC järsku kummardunud ning siis end oma loometeost käes hoides võidukalt püsti ajanud, nagu oleks tegemist äsja neitsist sündinud lapsukesega.

      „Foto mulle meeldib,” ütles Saul teades, et see mõjub solvanguna. Foto oli ta ise teinud. Ta sai aru küll, mida CC küsib, lausa lunib, ent teadis ka, et ei hooli sellest enam. Ning kaalus, kui kaua võib ta veel CC de Poitiers’ lähedal viibida, enne kui samasuguseks muutub. Mitte füüsiliselt, muidugi mõista. Neljakümne kaheksane naine oli temast mõned aastad noorem. Sale ja sooniline ja heas vormis, võimatult valgete hammaste ja võimatult blondide juustega. Tema puudutamine oli nagu jäise pinna silitamine. Selles oli oma ilu ja haprus, mis Saulile meeldis. Kuid see kätkes ka ohtu. Kui naine peaks kunagi purunema, kildudeks pudenema, rebiks ta seeläbi tükkideks ka Sauli.

      Aga asi polnud tema välimuses. Vaadates, kuidas ta hellitab oma raamatut õrnusega, mida ta polnud Sauli hellitades kunagi üles näidanud, mõtles mees nüüd, kas naises voolav jäävesi polnud kuidagi – võib-olla seksi ajal – temasse imbunud ja hakanud nüüd vaikselt teda külmutama. Ta juba ei tundnudki end iseendana.

      Viiekümne kaheselt oli Saul Petrov hakanud just märkama, et ta sõbrad polnud enam nii säravad, nii nutikad, nii saledad, kui nad kunagi olid olnud. Ausalt öeldes oli suurem osa neist hakanud talle närvidele käima. Ja ta oli märganud ka nende üksikuid reetlikke haigutusi. Nad läksid järjest paksemaks ja kiilamaks ja igavamaks ning ta kahtlustas, et tema endaga on sama lugu. Asi polnud selles, et naised teda enam eriti ei vaadanud või et ta oli hakanud mõtlema mäesuuskade vahetamisele murdmaasuuskade vastu, ega isegi selles, et esimest korda oli perearst pannud talle kinni aja eesnäärmeuuringutele. Kõige sellega võis ta leppida. Mis aga Saul Petrovi öösel kell kaks talle kõrva sosistades üles ajas, oli sama hääl, mis lapsepõlves oli hoiatanud, et voodi all elavad lõvid, nüüd aga kinnitas, et inimesed peavad teda igavaks. Siis hingas ta pikalt ja süngelt ööõhku ning püüdis endale kinnitada, et õhtusöögikaaslase allasurutud haigutuse põhjuseks oli vein või magret de canard1 või Montréali restoranis valitsev palavus, sest kandsid nad ju arukal moel oma talvesviitreid.

      Kuid öised hääled urisesid endiselt, hoiatades eelseisvate ohtude eest. Ähvardavate katastroofide eest. Liiga pikkade lugude jutustamise eest, liiga lühiajalise keskendumisvõime eest, liiga paljude silmavalgete nägemise eest. Vargsi kellale heidetud kiirete pilkude eest. Millal saaks juba viisakalt tema seltskonnast lahkuda? Ruumis ringi vaatavate, meeleheitlikult huvitavamat seltskonda otsivate pilkude eest.

      Ning nii oli ta lasknud CC-l end ära võrgutada. Võrgutada ja nahka panna, nii et lõvist voodi all oli saanud lõvi voodis. Ta oli hakanud kahtlustama, et see endassesüvenenud naine on juba nahka pannud iseenda, oma abikaasa ja isegi selle tütreäparduse ning tegeleb nüüd tema nahkapanemisega.

      Ta oli hakanud selle naise seltskonnas juba õelaks muutuma. Ning ennast põlgama. Mitte küll nii palju, kui ta põlgas seda naist. ”See on suurepärane raamat,” ütles CC mehest mitte välja tehes. „Päris tõsiselt. Kellel seda vaja ei oleks?” Ta vehkis sellega Sauli näo ees. „Inimesed neelavad seda. Ümberringi on nii palju muredesse uppunud inimesi.” Ta pööras ennast ja vaatas hotellitoa aknast välja vastasmaja poole, justnagu neidsamu „inimesi” otsides. „Ma kirjutasin selle nende jaoks.” Nüüd pöördus ta uuesti Sauli poole, silmad suured ja siirad.

      „Kas ta ise usub seda?” mõtles Saul.

      Loomulikult oli ta raamatut lugenud. „Ole rahulik” oli selle pealkiri, nagu ka tolle ettevõtte nimi, mille CC oli mõne aasta eest loonud – naljakas, kui arvestada, milline närvipundar ta ise tegelikult oli. Püsimatud, närvilised käed, mis pidevalt midagi silusid ja sikutasid. Ninakad vastused, kärsitus, mis kees kiiresti vihaks.

      Hoolimata tema tüünest, jäisest välimusest poleks keegi nimetanud CC de Poitiers’d rahulikuks.

      Ta oli pakkunud raamatut kõigile kirjastajatele alates New Yorgi mainekatest kirjastustest ja lõpetades Publicationes Réjean et Maison des cartes’iga, mis asus Saint-Polycarpe’is, Montréali ja Toronto vahelise kiirtee ääres paiknevas ühe-lehma-külas.

      Kõik nad olid keeldunud, tundes käsikirjas kohe ära jõuetu segu naeruväärsetest eneseabiteooriatest, mis olid pakitud pooltooretesse budistlikesse ja hinduistlikesse õpetussõnadesse ning mille kaanefotol oli naine, kes nägi välja nii, nagu sööks ta oma lapsi.

      „Puudub igasugune neetud valgustatus,” oli ta öelnud Saulile oma Montréali kontoris päeval, kui saabus pakk äraütlemisi; ta rebis need puruks ja lasi tükkidel põrandale kukkuda, jättes prahi palgalise koristaja hooleks. „See maailm on paigast ära, ütlen ma sulle. Inimesed on julmad ja tundetud, püüavad üksteisele ära teha. Pole armastust ega kaastunnet. See,” ta vibutas oma raamatut õhus nagu iidset mütoloogilist vasarat järeleandmatu alasi suunas, „õpetab inimestele, kuidas õnne leida.”

      Hääl oli madal, sõnad tuikusid mürgikoorma all. Seejärel oli ta raamatu oma kulul välja andnud, et see ikka enne jõule trükist tuleks. Sauli meelest oli huvitav ja isegi kuidagi pilklik, et pikalt valgustatusest rääkiv raamat tuli välja talvisel pööripäeval. Aasta kõige pimedamal päeval.

      „Kes selle nüüd välja andiski?” Saul ei saanud kuidagi pidama. CC vaikis. „Oh, mulle tuleb nüüd meelde. Keegi ei tahtnud seda. See pidi olema õudne.” Saul vaikis hetke, kaaludes, kas keerata nuga haavas veel natuke. Ah, kuradile. Miks mitte. „Mis tunne sul seepeale oli?” Kas ta kujutas võpatust ainult ette?

      Kuid CC vaikis endise paljutähenduslikkusega, liikumatu näoga. Asju, mis talle ei meeldinud, lihtsalt ei eksisteerinud. Sealhulgas tema abikaasat ja tütart. Sealhulgas kõiki ebameeldivusi, igasugust kriitikat, kõiki karme sõnu, mida ta ise välja ei öelnud, igasuguseid tundeid. Saul teadis, et CC elas omaenese maailmas, kus ta oli täiuslik ning kus ta võis peita oma tundeid ja läbikukkumisi.

      Saul kaalus, kui palju on jäänud aega selle maailma plahvatamiseni. Ta lootis, et näeb seda pealt. Aga mitte liiga lähedalt.

      Inimesed on julmad ja tundetud, oli CC öelnud. Julmad ja tundetud. Polnudki nii väga ammu, lihtsalt enne seda, kui temast oli saanud CC vabakutseline fotograaf ja armuke, mil maailm oli tundunud talle imekauni paigana. Igal hommikul ärkas ta vara, valmis astuma uude päeva, mil maailm oli noor ja kõik oli võimalik, ning nägi, kui armas on Montréal. Nägi inimesi üksteisele