Koolihoovi miljonäri saladused. Nat Amoore

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Cathiele – sest kui inimesel on sinusuguseid sõpru, kellel on üldse vaja naeratavaid nägusid?

      1. peatükk

      LÕPP

      Mõnikord sulle antakse õppetund … ja mõnikord pead selle endale ise andma.

      Aprillikuu esimesel esmaspäeval olid asjalood umbes nii. Olukord võib meenutada mõnda filmistseeni, aga seda sellepärast, et see oligi nagu mingi filmistseen.

Ma kõnnin mööda kooli koridori – olen üsna kindel, et aegluubis –, näol otsusekindel ilme. Ma olen alati otsusekindla näoga. Teised lapsed seisavad kappide ees ja jõllitavad, kui ma neist möödun. Ma ei tee neist välja, vaid vaatan otse ette. Mu peas mängib tunnusmuusika – Pink Floydi „Money”1. Ei tea seda lugu? Guugeldage. Suurepärane laul. Mamps ja paps kuulavad kodus ainult retrojaama. Nad ütlevad, et enne minu sündi tehti palju paremat muusikat. Olen nendega täiesti nõus.

      Niisiis: ma kõnnin mööda koridori – aegluubis – ning minust ühel pool on mu õpetaja, härra Deery, ja teisel pool direktor, proua Keiren. Nad ei ole just rõõmsa näoga – aga proua Keiren ei ole seda kunagi.

      Aina rohkem lapsi pöördub meid vaatama. Neil vajuvad suud lahti. Nad on nagu rivis seisvad sini-valges vormiriietuses kuldkalad. Mida vahtimisväärset on selles, et üks viiendik kõnnib koos õpetaja ja direktoriga mööda koridori? Eriti ei midagi. Nii et tõenäoliselt saavad kogu tähelepanu osaliseks teised inimesed meie taga.

      Kummalgi pool õpetajaid on kaks mundris politseinikku. Nemad ei ole ka eriti rõõmsa näoga.

      Ja mitte eriti rõõmsad on nad kõik minu pärast.

      Taban Tobyst möödudes tema pilgu. Ta tundub kabuhirmul olevat. Ta meenutab chihuahua’t – ta pea on keha kohta liiga suur ja silmad pea kohta liiga suured –, aga kui ta kardab, siis ta väriseb ka nagu chihuahua. Püüan vaadata teda pilguga, mis ütleb: „Kõik saab korda”, aga mulle tundub, et ta tahab koos õpikutega kappi pugeda. Tõenäoliselt mahuks ta sinna ära ka.

      Ma peatun oma kapi ees. Kooli koridor on peaaegu vait – olen üsna kindel, et kuulen siiamaani, kuidas Toby väriseb.

      „Kas see on teie kapp, preili Heckleston?” küsib suurt kasvu politseinik.

      „Nii siin seisab,” ütlen ma, osutades ülekullatud, graveeritud nimesildile, mille endale ostsin. See on samasugune nagu firmajuhtide kontorilaual. Arvasin, et see jätab professionaalsema mulje kui paberist sildid, mis pistetakse klaasi taha. Kõik teised lapsed kirjutavad sildile oma nime käsitsi ja katavad sildi kleepsudega. Aga mina mitte. Rachel Zoe (Ei tea, kes ta on? Guugeldage.) ütles kord: „Inimene on stiilne siis, kui ta ütleb, kes ta on, ilma et peaks sõnagi lausuma.” Minu kapp ütleb palju.

      „Aitab, Tess,” sõnab proua Keiren. „Lihtsalt vasta politseile.”

      Hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte silmi pööritada. Mamps ütleb, et ma pööritan liiga palju silmi.

      „Jah, härra,” ütlen ma. „See on minu kapp.”

      „Tee lahti,” sõnab suuremat kasvu politseinik. Politseinikke on nähtavasti ainult kahes mõõdus: suur ja suurem.

      Pööran end härra Deery poole. Ta vaatab mulle otsa pettunult ja kaastundlikult. See pilk ei meeldi mulle eriti. Ta osutab peaga kapi poole.

      Ma ohkan ja pööran end aeglaselt näoga kapi poole. Olen lawstuff.org.au lehelt lugenud oma õiguste kohta, mis puudutavad läbiotsimisi koolis ja asjade konfiskeerimist (oma õigusi peab alati teadma), seega tean, et mu kapp on kooli omand ja ma ei saa sellele nõudmisele vastu vaielda. Igatahes, ise ma selle jama endale kaela tõmbasin ja nüüd on aeg kõik omaks võtta.

      Sirutan käe välja ja valin tabalukul õige numbrikombinatsiooni.

      Kõike pealt vaatavad lapsed on liialt hirmul, et lähemale tulla, aga ma tajun, kuidas nad ajavad kaela õieli nagu uudishimulikud emud, püüdes midagi vilksamisi näha. Kaks õpetajat ja politseinikku astuvad lähemale.

      Ma tõmban tabaluku rauast aasa seest välja ja peatun hetkeks. Vaadake, ma ju tean, mis edasi juhtub. Ja tean, et seda on ammu oodata olnud. Aga ma vajan veel ainult ühte minutit, enne kui kõik muutub.

      „Tee lahti!” ütleb politseinik mu selja taga.

      Ma hingan sisse ja tõmban metallist ukse lahti.

      Kuulen, kuidas terve kool mu selja taga ahhetab, kui välja kukub … miljon dollarit.

      * * *

      Ma olen sedasorti tüdruk, kellele meeldib otse asja kallale asuda. Nii lugu lõppebki.

      Ei mingeid üllatusi.

      Ma jään täiega vahele.

      Ärge lugege edasi lootuses, et ma ratsutan päikeseloojangu poole, kotid sularaha täis. Seda ei juhtu. Selliseid asju päris maailmas ei juhtu. Elu pole alati nagu kingitus, mille ümber on seotud kena lehv. Aga paar viimast kuud on olnud tõeline … kogemus. Ja millegi kogemine on põhimõtteliselt ainuke asi, mida pole võimalik guugeldada.

      Mul on rääkida pöörane lugu. Olen teinud hunnikute viisi vigu, aga olen palju õppinud. Nii et jääge minuga ja ehk õpite teiegi.

      1 Raha (ingl). – Tlk.

      2. PEATÜKK

      ESIMESE OSA ALGUS

      Tavaliselt alustatakse lausega „olin täiesti normaalne ja tavaline kümneaastane” – noh, seekord mitte. Ma olen ja olen alati olnud kõike muud kui normaalne ja/või tavaline. Ma ei suuda välja mõelda midagi hullemat kui see, et ollakse tavaline. Ole veider, ole kummaline, ole ebatavaline, ole erakordne – ära MITTE KUNAGI ole tavaline.

      Minu nimi on Tess Heckleston. Käin Wattersoni algkooli viiendas klassis. Minu parim sõber on Toby Baker (tema on ka kõike muud kui tavaline – ta on üks veidramaid inimesi, keda tean). Ma elan koos ema, isa ja nelja venna-õega ning mina olen neist täpselt keskmine.

      Nii! Igav jutt on aetud.

      Nüüd aga sellest, mida te tegelikult teada tahate. Kuidas saab juhtuda nii, et ühel kümneaastasel on koolikapis ämbrite viisi raha?

      Minusuguse kohta ütlevad inimesed „ettevõtja”. Teate, mis see tähendab? Ei? Guugeldage. Muide, siin on minu esimene nõuanne.

      1. nõuanne