Koolihoovi miljonäri saladused. Nat Amoore
„Kas keegi teab, kuidas lahutatakse erinimelisi murde?” küsis härra Deery.
Ma teadsin, et Toby teab, aga ta ei tõsta tunnis kunagi kätt.
„Näiteks sünnipäevapoiss?” Näis, et härra Deery teadis samuti, et Toby seda teab.
Enne kui Toby jõudis vastata, hakkas terve klass teist korda sünnipäevalaulu laulma.
Järgmisena tuli ujumistund. Kolmapäev sobib Toby sünnipäevaks väga hästi. Ta armastab ujuda.
„Kas tohin katsuda?” küsis Sarah Krykov.
Toby kehitas õlgu. „Ikka.” See oli ujumistunnis üsna tavaline asi. Tobyl jookseb piki rindkeret lahe arm. Teised lapsed lähevad seda nähes segi.
„Mul võiks ka selline päevitus olla nagu sul, Toby,” ütles Sarah ta rinda näpuga susates. „Ema paneb mulle nii palju päikesekreemi peale, et mu nahk pole vist mitte kunagi päriselt päikest näinud.”
Aga ma mõistan, miks. Sarah’st kahvatum poleks võimalik olla. Toby kõrval seismine ei tule talle ka kuidagi kasuks.
Toby on sündinud Boliivias. Ta ütleb, et ta on „Boliivia austraallane”. Mina pakkusin välja, et ta võib end „bolustraallaseks nimetada”, aga ta arvas, et see ei lähe massidesse. Mulle meeldib, et mu parim sõber on Boliivia austraallane. Oleksin nagu maailma näinud. Ja kuna mina pole kunagi üheski teises riigis käinud, aga Toby põhimõtteliselt on, pean teda endast kultuursemaks. Ta ütleb, et see on totrus, sest mampsid lapsendasid ta ja tõid ta Austraaliasse, kui Toby oli kuuekuune, nii et ta ei mäleta midagi. Ma lootsin, et äkki ta mäletab alateadlikult boliivia keelt, aga sellega ka ei vedanud. Lisaks ma guugeldasin ja tuleb välja, et Boliivias räägitakse hispaania keelt, ja ma tean meie „Dora the Exploreri” vaimustuse perioodist, et hispaania keelt ei oska Toby kohe kindlasti.
Niisiis, laias laastus oli lugu selline … Toby oli Boliivias ühes orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südameoperatsiooni. Tema mampsid töötasid siin, Austraalias, mingi heategevusorganisatsiooni heaks, mis selliseid lõikusi rahastas. Nad sõitsid Boliiviasse, et külastada mõnesid inimesi, keda nad olid aidanud, nägid Toby väikest nunnut nägu, armusid temasse ja tõid ta endaga koju kaasa. Selle taga on kindlasti veel midagi, aga nii saab asja hästi kokku võtta. Nii et Toby pole mitte ainult maailma näinud, vaid tal on rinnal operatsioonist ka ülimalt lahe arm. Tahaksin endale ka sellist lahedat armi. Mul on üks sõrm pisut kõver, aga see on ka enam-vähem kõik.
Pärast ujumistundi tuli lõuna ning Toby ägises papsi tehtud enchilada’sid süües mõnust. Siis veel mõned tunnid ja LÕPUKS oli aeg koju minna.
Ühe asja pean ma täiesti selgeks tegema. Toby võis oma sünnipäeval kõike teha, eks? Ükskõik mida valida. Ükskõik kuhu minna. Ükskõik mida süüa. Ükskõik mida vaadata. Ja sellega peavad leppima tema mampsid, minu vanemad ja kõik mu õed-vennad, sest me oleme põhimõtteliselt üks suur perekond.
Teate, mida Toby otsustas sel õhtul teha?
Me kõik aitasime vabatahtlikuna supiköögis ja tegime toitu inimestele, kellel pole kodu või raha.
Jah – selline Toby ongi.
4. PEATÜKK
TEISE OSA ALGUS
Niisiis, mina ja Toby oleme meeskond. Meie eesmärk number üks on saada rikkaks, ja seda varsti. Okei, see on minu eesmärk, aga Toby on täiega valmis kaasa lööma.
Me räägime kogu aeg, mida vägevat me saaksime teha, kui meil oleks hunnikute viisi raha. Mina laseksin kindlasti kooli basseini liutoru paigaldada ja teeksin nii, et iga lapse lõunasöögikarbis oleks vähemalt üks maiustus. PÄRIS maiustus – mitte nagu minu omas, kuhu paps paneb õuna koos märkmepaberiga, millel seisab: „Kujuta ette, et see on Marsi šokolaad.”
Tobyl on ka mõtteid. Kuidas teisi aidata ja nii.
Suuremat osa oma ideedest hoiame enda teada, sest täiskasvanud ei saa asjale eriti pihta. Jutt ei käi ju mingitest sandikopikatest. Me tahame teenida tuhandeid. Sadu tuhandeid!
Täiskasvanud lihtsalt mõtlevad liiga piiratult.
Mõni aeg tagasi helises koolis kell lõunavahetundi. Toby ja mina pidime klassist välja kiirustama. Tol nädalal oli meil üles pandud pisike puhvet. Olime taskuraha kokku pannud ja Toby mampside toidupoe kliendikaardiga hulgi näkse ostnud. Lapsed said neid rattakuurist palju odavamalt osta kui koolipuhvetist ja samal ajal teenisime meie siiski vaheltkasu, nii et kõik olid rahul. Iga päev, kui me kuuri juurde tõttasime, ootasid lapsed juba järjekorras.
Aga tol päeval pidas härra Deery mind kinni.
„Kuule, Tess, ma nägin midagi, mis minu meelest võiks sulle huvi pakkuda.” Ta ulatas mulle lendlehe. Selle ülemises servas seisis erkkollaste tähtedega kiri „Laste äri”. „See on algklasside lastele mõeldud äriideede võistlus. Tean, et sulle väga meeldib see teema. Sa loed kogu aeg raamatuid sellest, kuidas edu saavutada. Mõtlesin, et võiksid osa võtta.”
Püüdsin kõigest väest mitte silmi pööritada. Härra Deery on tore, aga täiesti tuhm.
„Äkki sa võiksid kooke müüa. Või naabruskonna inimeste juures kodutöid teha.”
Ärge pöörelge, silmad. Ärge pöörelge!
„Ja parimale äriideele on auhinnaraha. Vaata!” Härra Deery suskas sõrmega lendlehte. „Kümme dollarit!”
Vaatasin ta õnnest säravat nägu. Tõsiselt. Täitsa tuhm. „Lahe, härra Deery, aitäh! Kõlab vägevalt.”
Vaatasin Toby poole, kes noogutas kaasa nagu mingi võdiseva peaga kujuke auto armatuurlaual. Sa pingutad entusiasmi teesklemisega üle, Toby!
„Mõtlesin, et see võiks sulle väga hästi sobida, Tess.” Härra Deery tundus enda üle kohutavalt uhke olevat. „Sa oled väga hakkaja. Ühel päeval sa veel juhid seda riiki.”
Ma vastasin talle oma kõige laiema naeratusega. „Kindel see, härra Deery. Aitäh! Pean minema.”
„Muidugi, Tess. Ja kui sul on ideede leidmisega abi vaja, anna ainult teada. Vaatame, kas saame üheskoos sulle selle kümme dollarit võita.”
„Mhmhm.” Haarasin Tobyst kinni ja vedasin ta minema. Kui olime ohutusse kaugusesse jõudnud, lasin silmadel pöörelda. See oli tõeline kergendus. „Kümme dollarit!” turtsusin ma. Kägardasin lendlehe kokku ja ulatasin selle Tobyle, kes viskas selle prügikasti.
3. nõuanne
TÄISKASVANUD VÕIVAD LAPSI ALAHINNATA
See pole nende süü. Nad on lihtsalt täiskasvanud, neil on palju õppida. Ole kannatlik ja saa aru, et nad annavad endast parima.
Sellel lõunavahetunnil teenisime oma puhvetis neljakümne viie minutiga kokku kaheksakümmend kolm dollarit kasumit.
Niisiis ma arvasin, et mul on kõik paigas. Äriideed ja kiiresti rikastumise skeemid. Lugesin kõiki raamatuid, vaatasin kõiki filme ja olin ülimalt kindel, et pean lihtsalt proovima erinevaid asju, kuni lõpuks leian kullaaugu.
Aga veebruaris juhtus midagi, mis muutis kõike.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно