Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas
vandliluust troonil kuldse poodiumi peal.
See oli tõesti puhas kuld, just nagu ta isa poolt sosistatud legendid väitsid.
Ja kagaani kuus last... Nesryn võis neid kõiki tutvustamata nimetada.
Pärast põhjalikku uurimistööd, mida Chaol nende laeval tegi, polnud Nesrynil kahtlustki, et ka tema võis neid nimetada.
Aga see kohtumine ei pidanud niimoodi käima.
Sama palju, kui tema oli õpetanud kunagisele kaptenile neil nädalatel oma kodumaa kohta, juhendas ka mees teda õukonnaetiketi koha pealt. Chaol oli küll harva olnud nii otseselt sellesse segatud, jaa, aga kuningat teenides nägi ta seda piisavalt pealt.
Mängu vaatleja, kellest pidi nüüd sama põhimängija. Talumatult kõrgete panuste juures.
Nad ootasid vaikides, et kagaan kõnelema hakkaks.
Ta üritas paleed läbides mitte suu ammuli vahtida. Ta polnud oma väheste Antica külaskäikude jooksul neil aastatel sinna kordagi jalga tõstnud. Nagu ka tema isa või tolle isa või ükski tema esivanematest. Jumalalinnas oli see kõige püham tempel. Ja surmavaim labürintidest.
Kagaan ei liigutanud end vandeltroonil.
See oli uuem, laiem troon, valmistatud sadakond aastat tagasi – kui seitsmes kagaan vana istekoha minema viskas, sest mehe suur kogu ei mahtunud sinna ära. Ajaloo väitel sõi ja jõi ta end surnuks, ent vähemalt jagus tal oidu nimetada oma pärijat enne, kui ta ühel päeval rinnust haaras ja surnuna külili vajus... Sellelsamal troonil.
Praegune kagaan Urus polnud rohkem kui kuuekümnene ja näis palju paremas vormis. Ehkki tema tumedad juuksed olid ammu muutunud sama valgeks kui nikerdatud troon, ehkki armid täkkisid tema kortsus nahka justkui meenutusena kõigile sellest, et tema võitles selle trooni eest oma ema viimastel elupäevadel... Tema kitsad ja ülespidi viltu oonükssilmad olid kirkad kui taevatähed. Teadlikud ja kõikenägevad.
Tema lumisel peal polnud mingit krooni. Jumalad ei pidanud surelike seas kuidagi oma jumalikku valitsemist tähistama.
Tema taga laperdasid kuumas tuules lahtiste akende külge seotud valged siidiribad. Need saatsid kagaani ja tema pere mõtteid sinna, kus kadunukese hing – kes iganes see poleks ka olnud, kahtlemata muidugi keegi tähtis isik – oli nüüd liitunud Igavese Sinitaeva ja Suikunud Maaga, mida kagaan ja kõik tema esivanemad austasid endiselt kolmekümne kuuest jumalusest koosneva panteoni asemel. Ja mida nende kodanikud võisid vabalt kummardada.
Nagu ka kõiki teisi jumalusi sellest väljaspool, kui nende alad olid piisavalt uued, et nende jumalusi veel sinna ei kaasatud. Selliseid pidi leiduma mitmeid, kuna nende ees istuv mees oli oma kolme valitsemiskümnendi jooksul lisanud riigipiiridele peotäie kuningriike üle mere.
Üks kuningriik iga sõrmuse eest, mis kaunistas tema armidest märgistatud sõrmi, nende vahel välkus ka vääriskive.
Luksusega kaetud sõdalane. Need käed libisesid vandeltroonilt, mis oli pandud kokku keskmaa rohutasandikel uitavatelt võimsatelt elajatelt saetud kihvadest, ja laskusid tema rüppe ning peitusid kuldäärisega sinise siidi voltide taha. Tumesinine värv pärines läänes asuvatelt auravatelt, lopsakatelt maadelt. Balruhnist, kust pärines algselt ka Nesryni enda rahvas enne seda, kui tema vanavanaisa ambitsioon ajendas teda tirima oma peret üle mägede ja rohumaade ja kõrbete kuivas põhjas asuvasse jumalalinna.
Faliqid olid ammu olnud kauplejad ja ei midagi väga erilist. Ainult lihtne, korralik kangas ja kodused vürtsid. Tema onu kauples endiselt selliste asjadega ja oli nüüd mitme tulusa investeeringu kaudu saanud mõõdukalt jõukaks meheks, kelle pere elas imekaunis kodus sellessamas linnas. Kahtlemata samm ülespoole lihtsast pagarist – valikust, mille langetas tema isa siinselt rannikult lahkudes.
„Seda ei juhtu iga päev, et uus kuningas saadab meie rannikule kellegi nii tähtsa,” poetas kagaan viimaks, kasutades nende keelt ja mitte halhat, mida räägiti lõunamandril. „Peaksin seda ilmselt austavaks pidama.”
Tema aktsent kõlas nii Nesryni isa moodi, kuid hääletoonis puudus soojus, huumor. See oli mees, kellele kuuletuti kogu ta elu ja kes võitles oma krooni välja. Ja hukkas kaks sugulast, kes osutusid kehvadeks kaotajateks. Ellujäänud kolmest... üks läks pagulusse ja ülejäänud kaks vandusid truudust oma vennale. Lastes Torre ravitsejatel muuta end viljatuks.
Chaol langetas pea. „Au on minupoolne, suur kagaan.”
Mitte majesteet – see käis kuningate või kuningannade kohta. Polnud ühtki nimetust, mis oleks piisavalt kõrge või suursugune mehe jaoks nende ees. Ainult tiitel, mida kandis esimene tema esivanematest: suur kagaan.
„Teiepoolne,” mõtiskles kagaan valjusti, need tumedad silmad libisesid nüüd Nesrynile. „Ja kuidas on teie kaaslannaga?”
Nesryn võitles kiusatusega taas kummardada. Dorian Havilliard oli selle mehe vastand, taipas ta. Ent Aelin Galathynius... Nesryn mõtiskles, kas noorel kuningannal võis olla rohkem ühist kagaani kui Havilliardi kuningaga. Või vähemalt oleks, kui Aelin piisavalt kauaks ellu jääb. Kui ta jõuab üldse oma troonile.
Nesryn surus mõtted alla, kui Chaol tema poole piilus. Mehe õlad tõmbusid pingule. Mitte nende sõnade või seltskonna, vaid selle peale, et Nesryn teadis, et ainuüksi Chaoli vajadus vaadata üles, ilmuda selle vägeva sõdalaskuninga ette taolises toolis... Tänane päev tuleb tema jaoks raske.
Nesryn kallutas pisut pead. „Mina olen Nesryn Faliq, Adarlani kuningliku kaardiväe kapten. Sama, kes isand Westfall oli kord enne, kui kuningas Dorian määras ta selle suve hakul oma Käeks.” Ta tundis tänu selle eest, et Riftholdis elatud aastad õpetasid teda mitte naeratama, kössi tõmbuma ja hirmu ilmutama – tänulik, et õppis hoidma oma häält jaheda ja ühtlasena ka siis, kui põlved vankusid.
Nesryn jätkas: „Minu suguvõsa pärineb siit, suur kagaan. Anticale kuulub endiselt tükk minu hingest.” Ta pani käe südamele ja mundri peened, punased ning kuldsed lõimed neis värvides, mille esindatav impeerium tekitas sageli tema peres tagaaetavate ja soovimatute tunde, kratsisid rakkus pihku. „Au olla teie palees on minu elu suurim.”
Vahest koguni tõsi.
Kui ta oleks leidnud aega külastada oma suguvõsa vaikses, aedadega täidetud Runni kvartalis, mis olid peamiselt koduks kauplejatele ja vahendajatele nagu tema onu, arvaks nemad seda kindlasti.
Kagaan vaid muigas õige pisut. „Siis lubage mind tervitada teie tõelises kodus, kapten.”
Nesryn pigem tajus, kui nägi Chaoli ärritusevärelust. Ta polnud päris kindel, mis selle põhjustas: Nesryni kodumaa vaidlustamine või ametlik tiitel, mis nüüd naisele edasi kandus.
Ent Nesryn kummardas taas tänutäheks.
Kagaan lausus Chaolile: „Eeldatavasti olete siin selleks, et keelitada mind liituma selle teie sõjaga.”
Chaol vastas väheke järsult: „Oleme siin, sest seda palus mu kuningas.” Uhkusenoot selle sõna juures. „Et algatada seda, mis meie lootuse järgi võiks osutuda uueks, külluslikuks kaubanduse ja rahu ajastuks.”
Üks kagaani võsukestest – noor naine, kelle juuksed olid kui voogav öö ja silmad kui tume leek – vahetas mõru pilgu temast vasakul oleva vennaga, temast vahest kolm aastat vanema mehega.
Niisiis Hasar ja Sartaq. Vastavalt kolmandana ja teisena sündinu. Kumbki kandis sarnaseid lohvakaid pükse ja tikitud tuunikaid ning põlvedeni kerkivaid peeneid nahksaapaid. Hasar polnud mingi kaunitar, aga need silmad... Leek, mis neis tantsiskles, kui ta vanema venna poole kiikas, tegi selle tasa.
Ja Sartaq – väejuht, kes käsutas isa rukiväelasi. Rukiine.
See siinse rahva põhjamaine õhuvägi elas ammu kõrguvates Tavani mägedes koos oma rukkidega: hiiglaslike lindudega, kes olid kotkakujulised ja piisavalt suured, et viia minema kariloomi ja hobuseid. Ehkki neil polnud Raudhamba nõidade lohemadude kopsakust ja hävitavat kaalu, olid nad nobedad ja nõtked ning kavalad kui rebased. Täiuslikud ratsud legendaarsetele vibuküttidele, kes