TeaterMuusikaKino. 7 2021

      juuli-august 2021

      Avaveerg

      Pille-Riin Purje

      Viimase etenduse erikaal

      Vastab

      Martin Algus

      Persona grata

      Evelin Seppar

      teater

      Raili Lass

      Draamatõlke analüüs „Pangaröövi” näitel

      Martin Alguse tõlge Vanemuise laval

      Riina Oruaas

      Etenduseanalüüsi praktikum. „Mitte midagi” Vanemuises

      Saatesõna Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengite esseedele

      Karmen Juhkam

      Kuidas saada eksistentsialist ploomipuu otsast alla?

      „Mitte midagi” Vanemuises

      Johanna Rannik

      Loobumine lavastuse „Mitte midagi” tegelaste Otto, Ursula-Marie ja Frederiki näitel

      Kelly Kittus

      Tähenduse viimased päevad

      Lavastuse „Mitte midagi” märgisüsteemid kultuurikontekstis

      Veiko Märka

      Kas film tapab teatri?

      Samade alusteoste teatri- ja filmitõlgenduste võrdlus Algus TMK 2021, nr 6

      tants

      Rolliloomest balletis Eve Mutsoga

      Vestlevad Eve Mutso ja Anu Ruusmaa

      muusika

      Quo vadis, eesti muusika?

      LHV konkursi järel vestlevad žürii liikmed Helena Tulve ja Iris Oja

      Mirje Mändla

      Eesti muusika päevad / Baltic music days 2021:

      „DNA” 22. IV — 18. V 2021

      Tõnn Sarv

      Muusika, kuidas edasi? Kuulates balti nüüdismuusikat 2021

      Anne Aavik Taaskasutus ooperis — filmikunsti tippteosed teatrilaval

      Algus TMK 2021, nr 6

      kino

      Tõnis Rätsep Ettepanek

      Kuidas tulla välja kultuurielus toimivast külmutatud konfliktist?

      Kaupo Meiel

      „Eesti matus” kui rahvuslik peaparandus

      René Vilbre mängufilm „Eesti matus”

      „Mis tahes kultuuri tuleb filmida nii, et püüad võimalikult vähe häirida põliselanike igapäevast elu”

      Liivo Niglase intervjuu Valentin Kuigiga

      Liis Nimik

      Nähtamatu filmis ehk juhuse triumf

      Vt ka TMK 2021, nr 6

      Harly Kirspuu

      Nullkultuur ja selle õied I

      Andres Mesikepp

      Kahtluste varjud: film noir’ilikkus sõjajärgses eesti mängufilmis V

      Vt ka TMK 2021, nr 2, 3, 4 ja 6

      VIIMASE ETENDUSE ERIKAAL

      Tänuviipega Taago Tubina lavastusele „Krdi loll lind” (Ugala, 2017–2021).

      7. oktoober 2017. Ugala väikeses saalis esietendub Aaron Posneri „Krdi loll lind” („Stupid Fucking Bird”) alapealkirjaga „Tšehhovi „Kajakas” unplugged”. (Tõlkija: Erkki Sivonen. Lavastaja: Taago Tubin. Kunstnik: Liisa Soolepp. Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois. Valguskujundaja: Mari-Riin Villemsoo. Liikumisjuht: Raido Mägi. Osades: Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa (hiljem Ilo-Ann Saarepera), Merle Palmiste, Janek Vadi, Andres Tabun, Laura Kalle, Ringo Ramul.)

       Lavastaja Taago Tubin tõdeb esietenduse eel: „Unplugging tähendab loo lahtiühendamist Tšehhovi näidendi saja aasta tagusest ajast, vene aadlikontekstist, romantismist, melanhoolitsemisest, nostalgitsemisest… Kõigest sellest, mida me peame tšehhovlikuks, kuid mis on seda vaid väliselt. Posneril on õnnestunud väga isikliku lähtekoha pealt destilleerida välja „Kajaka” üdi ja olemus. Minu jaoks on kõige olulisem teema näitemängus kompromissitus ja teisalt kompromissindus — elus, armastuses ja kunstis. Miks ja kuidas muutub idealism küünilisuseks, kuidas ja miks me ühel hetkel tembeldame idealismi, nii endas kui kõrvalseisjates, lapsikuks ja naeruväärseks. Rikastavat avastamis- ja mängurõõmu, näitlejate tundlikkust ja suurt pühendumust on jagunud lõpusirgeni välja.”1

       6. juuni 2021. Ugala külalisetendus „Krdi loll lind” Tallinnas, Sakala keskuses. Eelviimane, neljakümne viies mängukord. Õhustik on tundlik, näitlejate ansamblimängus on hapramaid hoovusi, mõtlikkust, minoorsust. Hüvastijättu. Eriliselt peegeldub see Martin Milli Kossis (Konstantin Treplev). Lõpusirge tähendab nüüd midagi muud, kui see tähendas prooviperioodi lõpul.

       Sinna vahele mahuvad veel kaks nähtud etendust. 17. novembril 2017 — vahepeal oli esietendunud Uku Uusbergi „Ivanov” Eesti Draamateatris ja kahe niivõrd erineva Tšehhovi-mängu vahele sugenes üllatavaid dialoogilisi kokkukõlksatusi — ning 11. veebruaril 2019. Tagantjärele olen veidi kurb, et miks ainult neli etendust; lavastus ju kutsus ja tõmbas kogu aeg. Aga eelkõige olen tänulik ajas avardunud elamuse eest.

       Veel täpsustas lavastaja enne esietendust: „Minu meelest ei ole tegemist mitte niivõrd adaptatsiooniga kuivõrd „Kajaka” paralleeltekstiga. Mõlema teksti paralleeljooned liiguvad ühes suunas.”

       Tubina „Krdi loll lind” on ülimalt tšehhovlik. Või peaksin kasutama minevikuvormi? Ega hästi ei taha. Teatri olevikulisus toimib ja kannab tagasi konkreetse(te) etendus(t)e mõjuvälja, mälu territooriumile, kus „oli” on ikka „on”.

       Tšehhovi ja Posneri tekstide paralleeljooned on kui viivud „Krdi lolli linnu” muusikalisest kujundusest: Dmitri Šostakovitši „Valss nr 2” ja Trigorini (Janek Vadi) pihtimuslaul „Jookse” („Run From Me”, Taylor Kirk, ansambel Timber Timbre), mis oma koosmõjus paotavad kütkestavalt tegelaste hingeilma.

       Tihket tähendusrikkust pooleks eluterve irooniaga on kogunud Kossi näidendi määratlus „kohaspetsiifiline tegevuskunstiüritus”. Meenub äsja nähtud Liisa Saaremäeli lavastus „Tiny Home Production presents: Suurem-kui-elu” Paljassaare Garaažilinnakus (CPPM Manifestal), kus riivati Anton Pavlovitši „Kirsiaeda”. Meie teatrivastukajades levib pahatihti stambilik ja tarbetu vastandamine: etenduskunst versus traditsiooniline psühholoogiline teater. Esimene olla tingimata isik(sus)likum kui teine. Tõsi, ise olen saamatu etenduskunstinähtuste dešifreerimisel. (Ehk aitab aastake etenduskunsti auhinna žüriis mul areneda!) Ometi teeb rahutuks aimus, et psühholoogilise realismi kujundisüsteemi ei püüta või ei osata enam lugeda, ei mõtestata näitleja isiklikku osadust nn valmisrolli luues. Millal saab roll valmis?! Näitleja elukutse ei saa elu kutseks, kui hinges ei kumise Juhan Viidingu luuletus:

      „…aga

      laval on olnud alati häbi nii häbi kui võimalik

      NÄITLEJA ON INIMLIKU HÄBI ETTEKANDJA LAVAL.”

       „Krdi loll lind” paotab ja jagab inimlikku häbi ka hetkil, mil saal tehakse valgeks ja näitleja pöördub publiku poole — nõu küsides, pihtides, süüdistades… Vaatajad on vastanud ja vaikinud, kes tõrjuvalt, kes poolehoidvalt. Puudutab lavaviiv, mil Andres Tabun doktor Sorni rollis kaval-leebelt lausub: „Kui teile midagi muud meelde ei jää, siis see, et kui kohtate mõnda vana meest… iial ei või teada…!”

       Inimene on saladus. Kuigi see pole Tšehhovi pealkiri.

       Lavastaja Taago Tubina üks isikupära on oskus valida