Keelest ja meelest. Uku Masing
Nõnda on lugu ingliskeelega, mis ehk kunagi kaotab ka kõik oma aglutinatiivsed ja flekteerivad riismed. Vaieldamatut näidet vastupidise käigu kohta pole teada, kuid oleks kujuteldav, et kaks analüütilist keelt kokkusulanult annavad sünteetilise. Vahelmisi protsesse on olnud mitmesuguseid ja neid toimub praegugi. Tulemused ilmnevad küll alles mõne sajandi möödunult. Üks taolisi on saksakeele deformatsioon preisi kantseleikeele abil. Oluline seepärast, et natside aegu see keelestiil tungis kirjandusse, esmalt ajalehtede ja eetrilainete varal, muutus moderniks ja eeskujuks venekeelele, mille orjamisel muudki keeled kujunevad viimati bismarcklikuks. Selle keele karakteristikuks on nominaalsed konstruktsioonid väheste, ametlikult tunnustatud eesrindlike verbidega, mis, paraku küll, eestikeeles pole kirjutatavad kokku enamasti. Kõiki võimalikke toiminguid ja sündmusi on võimalik kommunitseerida selliste verbidega nagu “endast kujutama”, “lahti mõtestama”, “läbi viima”, “aset leidma”, “teostama”, sest igermaani keelis enamik verbe konjugeerub irregulaarselt. On lihtsam ja hõlpsam öelda “teostasid õitsemist” või “viis läbi sadamist” kui kohmerdada vastavate verbidega. Nad võivad ju olla irregulaarsed, ehk pole selge, kas neid kasutada perfektiivselt või imperfektiivselt jne., on õigem neist loobuda üldse. Ingliskeeles on analoogne protsess juba sattunud ummikusse, deklineeritamatu substantiiv ja verb suurelt osalt identsed (sakslased lahutavad versaaliga!) ning eesrindlikud verbid kujunenud abiverbideks. Ingliskeeles on juba normaalne, näiteks “she does love”, saksakeeles ainult murdeti võimalik “sie tut lieben” (kusjuures erinevad ometi veel “lieben”, “Lieben”, “Liebe”, mis identsed ingliskeeles), kuid “tut” asemele võib preisi kantseleikeeles panna mitmesuguseid “staatlich, amtlich anerkannt” verbe.
Sõnade pinnal on keeled kahenäolised. Teatavais piires on sõnad samuti labiilsed nagu häälikud: võivad asenduda teiste samaväärsetega. Pole oluline, kas looma nimetuseks on “susi” või “hunt”, “koer” või “peni”, kas verbiks on “lembima” või “armastama”. Kuid see tõik, et sõna on sümbol, tähendab midagi, on segment “tõelusest”, kinnitab talle üsna muudetamatu püsikuse. Sümbolina on sõna mõiste. Teiseneda saab mõiste vist ainult kolmel kombel: tõelusest võib kaduda sümboli osutatud nähe (“mõisnik”, “hobune”, “vabadus”), mõistet võib hakata pidama liigiks üldisemast perekonnast ja seepärast tähtsusetuks (“lüpsik”, “kapp”, “kibu”, “ämber”, “pang” jt. on asendatavad üheainsaga), mõistet võib lõhestada edasi spetsiaalsemaiks. Esimesel puhul on protsess ümberpöördav: sõna võib sugeneda keelde tagasi mõne enamvähem taolise nähte sümboliks. (Euroopa loogikud 1900 paiku ennustasid sõna “omnibus” kadu koos hoburaudteede kõrvaldamisega! On seepärast kujuteldav, et “täkk”, “mära”, “varss”, “sälg” kunagi hakkavad tähendama hoopis muid nähteid.) Teine juhtum on huvitavam psühholoogiliselt (ehk ka loogiliselt) kui filoloogiliselt. Praktiliselt ehk ei kao veel lähemas tulevikus sõnaga “lüpsik” tähistatud objekt, aga ta omapära võib väljendada millisetahes piirava sõnaga (“piimapang”, “ovaalne pang” jne.). Eriline sõna võib tunduda sama vajatu, kui nõuda “viinapudel” ja “piimapudel” asendamist kahe erilise sõnaga. Sellel puhul ja järgmisel on ainuoluline, milliseid esemeid mõtlev ja kõnelev inimene vääristab iseseisva nimetusega, milliseid differentia specifica mainimisega paigutab suuremasse rühma. Säärane väljend tõepoolest pole enam nimetus, vaid juba definitsioon. Kahjuks ei suuda euroopa keeled kuidagi eristada “olemise” astmeid või aspekte ning seetõttu just siit on sugenenud suur segadus keelefilosoofiasse. Nimetatud eseme “olemine” erineb defineeritud eseme “olemisest”! Teist parameetrit pidi mõõtmisel selgub ka, et “olemine” sõltub nimetuse või definitsiooni hõlmavusest, ta haardest. “Olemiste” kvaliteedid on tõepoolest nii erinevad, et gnoseoloogilises arutelus tuleks kasutada hulka erinevaid verbe “olema” nentimiseks. Samuti on lugu, kui seda nähtust silmitseda psühholoogilisest aspektist. Inimese psüühika, ta tähelepanuvõime, ta elu intensiivsus, ta toimingute tegumood sõltub “olemise” kogemuste mitmekesisusest, ei ainult ta reaalsuse segmentatsioonide kvantiteedist, vaid ka nende segmentide organisatsioonist, nende arhitektoonikast või hierarhilisest kataloogimisest. Inimese suhtumine ümbruskonda (loodusesse, ühiskonda) on määratud kõikide nende parameetrite kaudu. Roomlased väitsid, et “nomina si nescis, perit et cognitio rerum”18 ja seda kordas LINNÉ. See väide on õige, ehkki ainult täiendatult. “Nomen” võib olla “olemise” kvaliteedilt erinev nimetus või definitsioon ning ilmselt ei hävine nendeta ainult “cognitio rerum”, vaid tunnetamine üldse. Inimese meeledki ei taju seda, mida ta ei oska nimetada või defineerida kuidagi. Kui kontakt ümbruskonnaga ei vallanda ühtki nimetust või definitsiooni, siis ümbruskonnas ei ole midagi. Näib küll õige öelda, “that we observe and notice only that for which we have a predisposing interest”19 (G. DEVEREUX 1953: 22), kuid iga sättumus või aje vajab enne nimetusi ja definitsioone, emotsioone tähistavaid ja põhjustavaid väljendeid. Laps paratamatult valib oma huviobjektid vanemaile täisväärtuslike, piisava emotsionaalse koormusega varustatud nimetusist ja definitsioonest. Pärastpoole inimene toimib kahepaikselt. Üheltpoolt “wer viel weiss, der kann auch viel an den Dingen sehen”20 (TEPLOW 1960), inimene tunnetab teatava skeemi järgi, mis on paratamatult sõnaline, koosneb nimetustest ja definitsioonidest. Teiseltpoolt, inimesele piisab väga vähedest tunnustest, et eeldada mingit eset oma nimetatuks või defineerituks. Piisab teatavaist joontest, “gestalt’ist”. Ja neid hoiakuid inimene võib vahetada ka siis, kui tavatseb eelistada üht või teist. Definitsioon võib olla väga detailne, võib olla üpris lühikene, kuid vastavalt erineb esemete “olemine” inimesele ja inimese enda “olemine”.
Siin on arutlejaile sageli küll ainsaks huvipinnaks küsimus: mis mõttes “on” nimetus (või definitsioon) osutatud ese? Väidetakse, et lapsele ja maagiliselt mõtlevale primitiivsele inimesele “on” säärasel puhul peaaegu tähendab identsust, kui mitte “müstilist osadust”. Sellistes arutlustes on mu meelest aetud sassi sageli mitu mõttekäiku. Nimetus “on” ese nimetatu eksistentsi suhtes ju meilegi (samuti ka, vähemalt teatav hulk definitsioone), nimetus aga ei ole ese nimetatu “siinolemise” suhtes. Ainult viimast mõtteviisi võiks nimetada maagiliseks. Seepärast ei ole päriselt õige SAPIRi arutlus: “On our own level it is generally difficult to make a complete divorce between objective reality and our linguistic symbols of reference to it; any things, qualities, and events are to the whole felt to be what they are called. For the normal person every experience, real or potential, is saturated with verbalism. This explains why so many lovers of nature, for instance, do not feel that they are truly in touch with it until they have mastered the names of a great many flowers and trees, as though the primary world of reality were a verbal one and as though one could not get close to nature unless one first mastered the terminology which somehow magically expresses it”21 (SAPIR 1933). Sellel nähtel ei ole midagi ühist maagiaga, kui mitte eeldada, et nimetamine ja seega tunnetamine on võim, millegi tegemiseks ja toomiseks ligilähedusse. Paremini on tal see sõnastatud teisal: “Not until we own the symbol do we feel that we hold a key to the immediate konwledge or understanding of the concept… And the word, as we know, is not only a key; it may also be a fetter”22 (SAPIR 1921: 17), ehkki ta siin toob sisse termini “concept” ja näiteiks toob abstraktseid sõnu.
Kolmanda võimaluse vaatlemisel alles täiesti selgub, kuidas “olemine” sõltub nimetustest ja definitsioonidest. Nimetus “kuusk” on defineeritav, kui talle lisada genus proximum (okaspuu, paljasseemneline jt.) või/ja differentia specifica (võrdlemisel teiste okaspuudega), kuid “kuusk” ON teisiti kui “okaspuu”. Kui teatavaid puid nimetada/defineerida “saksamaa kuusk”, “siberi kuusk” jne., siis ei muutu eriti midagi “kuusk” suhtes, oleme avardanud seda “mõistet”, lisanud mõned definitsioonid täiendavalt või mõne kustutanud. Kui aga neidsamu puid nimetada “lehis”, “nulg”, siis otsemaid muutub nende OLEMINE meile. Mistahes keele ajaloos vist vahelduvad mõlemad tendentsid, ehkki võivad ühtaegu toimida erinevais sektoreis. On aegu, mil keel vajab nimetusi, on aegu, mil ta eelistab tulla toime definitsioonidega
“Kui sa ei tunne nimesid, ei tunne sa ka asju.”
Näib küll õige öelda, “et me vaatame ja märkame ainult seda, mille jaoks meil on eelsoodumuslik huvi”.
Kes palju teab, see võib ka asjade juures palju näha.
Meie [mõtlemise] tasemel on üldiselt raske täielikult lahutada objektiivset reaalsust meie keelelistest sümbolitest, mis sellele [realsusele] osutavad; igat eset, kvaliteeti ja sündmust tervikuna tajutakse nii nagu neid kutsutakse. Kõigi normaalsete inimeste kogemus, reaalne või võimalik, on küllastatud verbalismiga. See selgitab, miks näiteks nii paljud loodusearmastajad ei tunne, et nad oleksid loodusega vahetus kontaktis, kuni nad pole põhjalikult omandanud hulga lillede ja puude nimesid. Just nagu oleks esmane tegelikkus sõnaline ja just nagu ei saaks keegi loodusele lähedale muidu, kui ta on esmalt omandanud terminoloogia, mis kuidagi maagiliselt väljendab loodust.
Kuni me pole sümbolit omaks võtnud, seni me ei tunne, et meil oleks mõiste vahetu tundmise ja arusaamise võti… Ja sõna, nagu me teame, ei ole ainult võti; see võib olla ka kütke.