Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
selgus, oli üks mind saatev kasakas poole piiritusest ära trimbanud ja selle veega asendanud. Hiljem kuulsin ma Abakumovilt, et Karelin mürgitas kasakate juuresolekul kogu oma piiritusetagavara, mis oli ette nähtud teaduslikuks otstarbeks, kõige kangema mürgiga ja andis seda piiritust kasakate silme all koerale, kes sedamaid kärvas, ning et ainult sel viisil oli ta suutnud kasakaid võõrutada varastamast piiritust, mis on teaduslikuks tööks nii hädavajalik. Mina aga pidin sel päeval leppima paratamatusega ja kogema oma esimesel mäkketõusul pahandavat ebaõnnestumist. Tuli rahulduda teel korjatud täieliku kivimitekoguga, alpi taimede rikkaliku kollektsiooniga ja väikese hulga mardikalistega.
Alpi taimestik kattis lopsakalt oma imekaunite õitega Kopali mäeharja tippe.
Kogu Kopali mäeharja floora oli täiesti alpiinse iseloomuga, kuid selles leidus ka Euroopa (nii alpi kui ka põhja), veelgi rohkem aga Altai, ja osalt ka kohalikke Alatau taimi, mille vormidest õige suure osa leidsin ma hiljem Tjan-Šanis.
Meie peatuspaiga lähedal, umbes kuuskümmend meetrit lumeväljast allpool, voolas maa seest allikas, mille temperatuur oli 1,5°; õhu temperatuur varjus oli 9°, kuid päike soojendas väga tugevasti, ja seks aastaajaks mitte sulanud lumi tuli muidugi tunnistada juba igilumeks, milles oli kerge veenduda ka selle ehituse järgi.
Kui me siis pärast alpi rohtude korjamist oma peatuspaigast lahkusime, kaldus päev õhtusse: kell oli juba ligi kuus. Videvik tabas meid poolel laskumisel, mis oli väga järsk, sest me läksime otse Kopali suunas. Kui me okasmetsavööndisse jõudsime, oli juba täiesti pime, ja meie, komistades ja kukkudes, pidime talutama hobuseid ratsmeidpidi, tehes endale teed kaljude ja maharaiutud puude vahel. Viimaks jõudsime välja puuraiujate teerajale, mis kulges läbi kuristiku, kus 1841. aastal oli talvitanud esimene siia saabunud Vene salkkond, kes rajas Kopali paikkonda esimese Vene asunduse Semiretšjemaal.
Oli juba väga hiline õhtu, kui tuled ja koerte haukumine meile teatasid, et oleme Kopali õnnelikult pärale jõudnud.
Võõrdumus ratsutamisest ja üleväsimus liiga raskest mäkkeronimisest ei jätnud mulle oma mõju avaldamata. 14. augustil ma pidasin veel kuidagimoodi vastu, korrastades oma 13. augustil korjatud kogusid, aga järgmisel päeval heitsin juba voodisse. Järgnevad kolm päeva ei suutnud ma paigast liikuda, ja alles 18. kuupäeva hommikul istusin suuri vaevu tarantassi, et aeglaselt Arassani sõita. Soojad vannid mõjusid mulle väga tervendavalt: talumatud valud lakkasid, ja 19. augustil võisin ma juba lõbuga teha esimese ekskursiooni Arassanist viie versta kaugusele. Järgmistel päevadel – 20., 21., 22. ja 23. augustil – tegin ma juba iga päev 15–20-verstase ekskursiooni, sõites Arassanist igas suunas: piki Bijoni jõge alla, üles mägedesse, Keissõk-auzi kuristikku, Kopali põldudele jne.
Neil ekskursioonidel ma tutvusin kaljude fantastiliste kuhjumistega Bijoni jõe ääres, kus kaljud olid otsekui üksteise peale laotud, nii et nad võisid endi vahel pakkuda varjupaika suurele hulgale inimestele, aga samuti jõega, kus oli nii palju vett, et seda oli kerge juhtida arõkkidesse ulatuslike põldude kastmiseks, ja Bijoni kiviste kallaste huvitava faunaga, kus esines arvukalt kilpkonni (Testudo horsfieldi) ning linde, eriti põldpüüsid (Caccabis chukar) ja kõrbepüüsid (Pterocles).
Siinse põllukultuuri kohta tehtud tähelepanekud veensid mind, et see suurepärane viljakas paikkond, mis oli andnud aset küllaltki tugevale Vene kolonisatsioonile, kujuneb kiiresti meie ülevõimu üheks kindlaks tugipunktiks Kesk-Aasias. Teraviljadest kasvatati siin nisu, kaera, rukist, tatart, otra ning osalt ka maisi ja sorgot, kuid hirss kasvas ebarahuldavalt. Külvati umbes 20. mai paiku, esimene põldude kastmine toimus juuni esimestel päevadel, teine – 20. juuni paiku, lõikustööd aga algasid augusti algul ja lõppesid minu viibimise ajal Arassanis. Sel aastal saadi nisu keskmiselt 12 setverti ja kaera 20 setverti tiinult. Ka aiandus arenes siin edukalt. Aedadesse istutatud persikupuud ja viinamarjaväädid kasvasid väga kiiresti, rääkimata õunapuudest, mis juba saaki andsid.
24. augustil tundsin ma end niivõrd hästi, et otsustasin jätkata reisi Vernõi kindluse suunas. Lahkunud Arassanist vara hommikul, jõudsin umbes kolme tunniga, ilma väsimust tundmata Kopalisse, kusjuures veidi aega enne sinnasaabumist nägin kuiva vesipüksi. Kopalis ei olnud mul muid õiendusi, kui taas kohtuda ja hüvasti jätta polkovnik Abakumoviga, kes oli minusse suhtunud nii tähelepanelikult ja abivalmilt. Ma lahkusin Kopalist kell 4 pärast lõunat, et asuda oma edasisele reisile, mis pakkus mulle väga suurt huvi ja mille kestel kogu minu edaspidisel teekonnal Kopali ringkonnas käisid mu eel Abakumovi kõige heatahtlikumad korraldused.
Tee läks piki Karatau ehk Kopali mäeharja põhjapoolset jalamit otse läände; see mäehari eraldas viljaka Džunke kiltmaa Kora ja Karatali jõe sügavatest orgudest. Pärast esimest küüdivahet Ak-Itške piketini (25 versta) hakkasin mäkke tõusma ja läbima Karatau madaldunud jätku. Päike loojus varsti ja Semiretšje Alatau kauged lumised tipud idas lõid kumama roosas õhetuses (Alpenglühen), aga läänes kadus õhtueha madalavõitu mustrilise mäeharja taha, ja taevavõlvile jäi lõpuks ainult kitsas kuusirp, valgustades oma kahvatu valgusega kõrgeid järsakuid, millest meie tee mööda viis. Selle veidi fantastilise valguse juures üllatas mind ootamatu nähtus, mida ma tundsin oma elus esmakordselt: kaljud hakkasid kõikuma, aga mäetippudelt mürisesid lakkamatult alla varingud – see oli üsna tugev maavärin. Meiega ei juhtunud õnneks midagi halba ja me jõudsime kell pool kümme õhtul tervena Sarõbulaki piketti, mille kaugus Kopalist oli veidi üle 50 versta; veetsin öö selles piketis, puhtas ja avaras toas.
Lahkunud järgmise päeva (25. augusti) varahommikul Sarõbulakist, jõudsin umbes viie versta järel Karatalini, Semiretšje ühe tähtsaima jõeni, mis, olles siin teda ahistavast orust äsja välja murdnud, voolas kaljude ja kivide vahel, jagunedes arvukateks harudeks ja moodustades hulgaliselt kärestikke. Jõe ületamine koolmete kaudu oli siin raskendatud, sest Karatali kaks peamist haru olid erakordselt kiire vooluga. Hõlpsama ületamiskoha leidmiseks kulges tee umbes kakskümmend versta piki Karatali jõge ülespoole, äsja rajatud Karabulaki piketi juurde, mis oli tollal veel täiesti välja ehitamata ja koosnes ajutisest jurtaderühmast. Mis mind selle piketi juures hämmastas, oli see, et kui tavaliselt kõik piketid, mis eksisteerisid juba palju aastaid, asetsesid täiesti lagedal maapinnal, ilma et nende ümber oleks istutatud mingeid puid, siis siin nägin ma veel hoonestamata piketi juures tervet aiakest. Kuid õige pea tuli mul pettuda: aiake koosnes üsna suurtest puudest, mis olid toodud Karatali kuristikust ja torgatud aia kujul maasse ainuüksi minu saabumise puhuks; selle põhjuseks oli asjaolu, et enne minu saabumist Kopalisse oli levinud kuuldus, et Peterburist tuleb revident, kes pöörab erilist tähelepanu kõikjal kasvavatele rohtudele ja puudele, mistõttu teda nimetataksegi «botaanikaministriks». See kuuldus põhines sellel, et mulle kaasaantud Vene Geograafia Seltsi tõendil nimetati mind botaanikamagistriks, ja tugevnes veelgi rohkem seetõttu, et pärast seda, kui ma olin esimest korda Kopalit külastanud, tegi Abakumov korralduse istutada pikettide ümber puid; see korraldus kandis hiljem head vilja.
Endine piketitee Kopalist Vernõisse tuli välja Karatali jõe äärde Karatali piketi juures, mis asus kaheksa versta kaugusel praegusest Karabulaki piketist, piki Karatali jõge ülespoole, otse jõe orus. Pikett ise oli üle viidud Karabulakki, aga tema endisele asukohale Karatali jõe parempoolsel kaldal jäi püsiv kasakate asundus, sest selles paikkonnas oli rohkesti heinamaid, millest Kopali ümbruses tunti nappust. Asunduse lähedale, jõe mõlemale kaldale tekkisid niinimetatud tšolokasakate paiksed asulad. Tšolokasakate nimetuse all mõisteti siin selliseid Taškendist tulnud mehi, kes võtsid endale naiseks kirgiislannad ja rajasid steppi püsivad asulad. Neljakümnendate aastate lõpul hakkas sääraseid tšolokasakate asulaid tekkima ka Karatalis. Need asulad koosnesid hoolikalt valgendatud savimajakestest; majakesed olid lameda katusega ja neisse oli ehitatud ahi, mis võimaldas seal elada ka talvel. Tšolokasakad, nende majade ehitajad, varustasid end kirgiislannadest naistega selsamal viisil, nagu roomlased olid röövinud sabiinitare. Kasakad nimetasid neid asulaid «kurgaanideks» ning kiitsid väga nende elanike osavust mitte ainult põllutöös, niisutamises ja loomakasvatuses, vaid ka aianduses ja ehitustöös. Ühe sellise omavalitsusliku asula (kurgaani) eesotsas seisis eakas patriarh Tšubar-mulla, kes, nagu mulle öeldi, on ainus isik, kellel on teada koht, kus olid leitud huvitavad ajaloolised esemed Karatali orus. Ent samavõrra kui need esemed huvitasid mind ka tšolokasakad ise, sest mul oli mõningat