Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
kitsusena, mis koosnes metsikutest väga järsult üles tõstetud savikilda järsakutest. Paaritunnise väga järsu tõusu järel jõudsime mäeharja tipule, mille absoluutne kõrgus muide ületas vaevu 1300 meetrit ja kus igatahes ei leidunud veel alpi taimestikku.
Pärast mõneverstast teekonda mööda kiltmaad ja seitsmeverstast lauget langust nägin lõpuks enda ees Bijoni jõe looklevat paela, aga selle taga – huvitavat Arassani asulat. Bijonil on käredavoolulise ja vahutava mäestikujõe iseloom; ta sööstab kivide ja kaljude vahel, mis veest välja ulatuvad ja mis vool on puhtaks uhtunud; kaljud koosnevad graniidist. Palju samasuguseid kaljurahne oli kuhjunud ka jõest eemal ja oli nähtavasti sinna kantud jõe poolt, kuid igal juhul mitte kaugelt, sest needsamad graniidid paljanduvad asulast poole versta kaugusel. Asula koosnes paarikümnest majast, millest üks, mis oli ehitatud otse allika kohale, oli väga korralik ja isegi nägus. Arassani bassein oli jaotatud neljaks supelmajaks, igaüks meetrit kuus pikk ja neli lai. Vesi tuli neisse puhtast basseinipõhjast, puhastatud kivide alt. Basseini põhjast tungisid kolmes kohas jõuliselt välja gaasimullid. Tegin kindlaks, et Arassani temperatuur oli 26,5 °C. Väävelvesiniku lehka ei olnud peaaegu tundagi. Kahtlemata pärast allika puhastamist selle temperatuur mõnevõrra langes ja allikapõhjast hakkas gaase rohkem välja tungima. Majakese ette oli rajatud aed, kus puud ei olnud veel jõudnud suureks kasvada. Ent need, mis andsid juba kauni ilme kogu paikkonnale, olid Kopali elanike põllud; nad andsid erakordselt rikkalikku nisu- ja kaerasaaki ning olid väga viljaka mullastikuga. Need põllud laiusid otse Kopali linnast alates mööda kogu Džunke kiltmaad Bijoni jõeni, mis varustas neid põlde külluslikult veega. Kui võtta arvesse, et paljud kopallased harisid tollal ühe pere kohta kuni kakskümmend tiinu põldu, siis võib kujutleda, missuguseks õitsvaks Vene kolooniaks Semiretšjes tollal oli Kopal, mis oli ehitatud 15 aastat tagasi kohale, mille viljakusele ja sobivusele püsiva Vene põllumajandusliku koloonia rajamiseks juhtis esimesena tähelepanu kuulus Vene uurimisreisija G. S. Karelin, kes enne kõiki teisi, 1840. aastal oli tunginud Semiretšje põhjaossa.
Ma ei jäänud ööbima Arassani ja 11. augusti õhtuks, olles sõitnud läbi väga kauni ja viljarikka Džunke kiltmaa, mille laius oli siin vähemalt kolmkümmend versta, jõudsin juba Kopali. Kopal oli tollal juba päris korralik linnake, mis koosnes 700 majast ühes väljakul kerkiva puust kirikuga ja mõne jõukamatele kasakatele kuuluva kenama, samuti puust majakesega. Ühes niisuguses majakeses, mis oli ühtlasi sissesõiduhooviks, leidsin ma endale ulualust, sest võõrastemaju Kopalis ei olnud. Järgmise päeva hommikul läksin ma Kopali ringkonna ülema polkovnik Abakumovi juurde, kes võttis mind eriti sõbralikult ja lahkelt vastu. Ta oli väljapaistev isiksus, kellel oli teeneid ka teaduse ees. Kui Abakumov oli veel noor kasakaohvitser, saatis ta suureandelist loodusteadlast, uurimisreisijat Karelinit, kui see 1840. aastal tegi oma esimese reisi Semiretšje põhjaossa ja Semiretšje Alatau mägedesse, kujunedes tema juhendusel kirglikuks kütiks ja naturalistiks. Kui aga Karelin asus Semipalatinskisse ja reisidest täiesti loobus, siis Abakumov, kes oli tema reisi ajal talle käealuseks olnud, siirdus elama äsjarajatud Kopali ja hakkas sealt tegema retki nii kuristikesse, Semiretšje Alatau tippudele kui ka Balhaši-äärsetesse steppidesse, kogudes neilt seni tundmata aladelt ornitoloogilisi, entomoloogilisi ja botaanilisi materjale algul Karelini jaoks, aga pärast Karelini ärasõitu astus tema soovitusel ühendusse välismaa loodusteadlastega, kellele hakkaski saatma oma korjandusi. Abakumov avastas esimesena palju uusi taimi ja loomi, kusjuures mõnedele neist, nagu näiteks ühele kevadmardikatest – siklasele (Dorcadion abacumovi), anti avastaja auks tema nimi. Muide, viimasel aastakümnel oli ka vananenud Abakumov seoses ametikõrgendustega ja tema kui esimese viiuli rolli kindlustumisega juba õitselepuhkenud linnas muutunud rasketoimeliseks, lakanud käimast jahil ja ekskursioonidel ning ainult saatis loodusloolise saagi järele oma endisi kõige võimekamaid teekaaslasi-kasakaid.
On mõistetav, kuidas minu saabumine looduseuurijat-veterani vaimustas ja virgutas, ning mõistetav on ka see, missuguse rõõmuga ta kogu oma meeskonna minu käsutusse andis.
12. augusti veetis Abakumov koos minuga Kopali ümbrusse tehtud ekskursioonidel, aga järgmiseks päevaks, 13. augustiks, korraldas ta mulle tõusu Semiretšje Alataule, kuni selle aheliku igilumeni, kuid ise ei söandanud mind saata, kartes mulle paljastada oma ainsat nõrkust, milleta ta oleks olnud niivõrd huvitava maa, nagu oli Kopali ringkond, ideaalne ülem. See nõrkus – seesama, mille all tollal kannatas tohutu enamik meie ääremaakolgaste andekaid tegelasi, – oli alkoholism, mille mõjul Abakumov viibis pärast iga lõunasööki täieliku teovõimetuse seisundis.
13. augusti koidikul olin ma kuue valitud kasaka saatel juba teel mägedesse. Sõitnud koolme kaudu läbi Kopalka jõekese, hakkasime tõusma edela suunas, kus mäenõlv oli kõige laugem. Kogu oma teekonna ulatuses võtsin kivimite näidiseid. Otse tõusu algul nägin tahukivisoont, mille Abakumov oli siin avastanud ja mida Kopali elanikud juba kasutasid varem Euroopa-Venemaalt tellitud kallihinnalise tahukivi asemel. See tahukivi osutus üsna pehmeks diabaasiks räha kristallidega. Edasisel teekonnal liikusime üle järsult (70° nurga all) üleskerkinud metamorfse kilda kihtide.
Pärast peaaegu neljatunnilist tõusu tugevatel ja tervetel hobustel jõudsime mäeaheliku harjale ning pöördusime piki seda itta. Selgus, et kõrge ahelik, millel me liikusime, eraldas laia Kopali kiltmaad Kora mäestikujõe sügavast orust; Kora jõgi ise on tähelepanuväärse Semiretšje jõe Karatali koostisharuks. Kogu see Kopali mäehari kulges läänest itta ja sellel esines peale mitte kunagi sulava, s. o. igilume vöötide isegi terveid lumevälju. Ent teisel pool Kora jõe sügavat orgu kulges veel teine, Kopali harjaga paralleelne mäehari, kus üle igilumepiiri küündis juba mitu tippu. Eriti kaks tema tippu olid täiesti valged igilumest, mis ulatus ühel neist mööda tema põhjapoolset külge alla ristoru peasse, kus voolas kohinal Kora vasakpoolne lisajõgi.
Nõgu, kus see lisajõgi alguse sai, ümbritsesid järsud lumised nõlvad ning see sarnanes jääliustikuga, kuid kahjuks ei saanud ma seda järele uurida, sest nõgu asus meist liiga kaugel ja selleks uurimiseks oleks kulunud mitu päeva. Vaade Kora jõe orule oli kütkestav. See meenutas mulle Grindelwaldi ja Lauterbrunneni kauneid orge. Mäehari, kus ma liikusin, näis mulle Kopali kiltmaast vähemalt 1500 meetrit kõrgemana, kuid tõusis veelgi kõrgemale sügava Kora oru kohal. Lai ja veerikas jõgi, millest, nagu räägiti, on väga raske, vahel aga päris võimatu koolme kaudu läbi sõita, näib siit ülalt ahta hõbelindikesena, mis siiski oma kaugusest hoolimata täidab õhku oma vahutavate, kividel metsikult hüplevate lainete võimsa mühinaga. Selle jõe vahul ja pritsmetel oli see eriline piimjas värvus, mis iseloomustab jääliustikest alguse saanud jõgesid. Siin-seal piki jõge paistab pikkade metsaga kaetud saarte tumerohelisi ribasid, mille suuruse mastaabiks võib kasutada neil kasvavaid tumedaid, sihvakaid ja põliseid Tjan-Šani kuuski (Picea Schrenkiana), mis on saanud oma teadusliku nimetuse Karelini kaasaegse uurimisreisija Alexander Schrencki auks; viimane jõudis juba 1840. aastal Semiretšje Alatauni ja Balhaši järveni. Samasugused kuused turritavad ka Kora jõe majesteetliku oru rüngastel ja veerudel. Jõe taga kerkisid kohe mäed, mis olid algul kaetud siberi nuluga (Abies sibirica), seejärel põõsastega, siis aga alpi rohtudega, mis lõpuks kadusid lumevaiba alla. Siin-seal lumel paistis nagu horisontaalseid ja vertikaalseid teeradu. Neid pikksilmaga vaadeldes osutusid horisontaalsed teerajad sügavateks lõhedeks, vertikaalsed teerajad aga allalangenud laviinide jälgedeks.
Kuis see imekaunis org mind ka ei meelitanud, ei võinud ma sinna laskumisest mõteldagi, ja otsustasin piki mäeharja edasi sõita, liikudes ühelt kõrgendikult teisele ning püüdes igilumeni jõuda. Me ratsutasime niikaua, kuni metsikult üksteise otsa kuhjunud graniitkaljud meie tee tõkestasid. Siin pidin hobuse maha jätma ja ma jätkasin ronimist juba jalgsi koos kolme kasakaga teel, mida mööda meie ees kihutas kohkunult metskitsede (Capra sibirica) kari, karates tavatu kergusega ühelt kaljult teisele. Ka meie pidime hüppama üle sügavate ristlõhede või nende ümbert ringi minema, laskudes veidi Kora orgu, kus kaljurüngad ei olnud nii tohutud ja lõhesid oli kergem ületada, mida hõlbustasid neil kasvavad sitkete tüvede ja okstega kasakakadakad (Juniperus sabina). Sel kombel ma jõudsin oma tõusu sihtkohta, ühele harja tipule, mille lohus oli väike väli mitte kunagi sulavat lund – igilund. Ma otsustasin siin peatuda, et määrata kindlaks meie asukoha kõrgust; see võis olla vaevalt vähem kui 3000 meetrit. Kõrgusmõõtmisi ma teostasin vee keemaajamise