Minu ilus elu maal. Heli Künnapas
20 kraadiga välikoridoris WCs käima ega pesemiseks vanemate juurde sõitma.
Kööki sai maha saepuruplaadist ajutine põrand, mille värvisime üle. Esimene pidulik köögipõranda kasutamine oli Mathiase 3. sünnipäeval 2011. aasta novembrikuus. Esimesel talvel me muidu kööki ei kasutanud, kuid sünnipäevaks kütsime selle gaasipuhuriga soojaks. Mõnus 56-ruutmeetriline köök ja kaks tuba oli piisavalt suur ruum, et enamus oma lähisugulastest kohale kutsuda – see tähendab umbes 35 täiskasvanut ja 15 last.
Reede 2. november 2012
Täna toimus Pärnumaa maakogu, kuhu olid kutsutud kõik Pärnumaa volikogude liikmed ja omavalitsusjuhid. Kuna kuulun Halinga valla volikogusse, siis osalesime koos tütrekese Mariaga samuti. Selle ürituse mõjul kirjutasin Pärnu Postimehele järgneva artikli:
Sündimata lapsed
Päeva jooksul räägitust jäi kokkuvõtlikult kõlama, et senisel viisil enam edasi minna ei saa, kuid keegi ei tea ka täpselt, milliseid muudatusi peaks läbi viima, et saavutada soovitud tulemused – et ikka elu (Eesti)maal kestaks ning meie riigist ei saaks vaid linnade Eesti. Omavalitsuste liitumise, haridusreformi ja muude kavandatavate muudatuste põhjuseks tuuakse aga esmasena rahvastiku vähenemist, väikest sündimust ning nendest tulenevat üldist materiaalsete ja inimressursside vähenemist. Ehk siis: endisel viisil ei saa jätkata, kuna meid ümbritsevad süsteemid on üles ehitatud suurema hulga elanike jaoks.
Sellest tulenevalt vaadatakse taaskord julgelt „sobivas eas“ noortele otsa ja küsitakse: millal järelkasvu oodata on ning miks nad juba Eesti iibe tõstmisega ei tegele? Oleks ju nagu karjääritegevate noorte sündimata lapsed need, kelle tõttu me kõik süsteemide muutmise üle pead murdma peame.
Lapsevanem ühiskonnas
Eeltoodust tulenevalt võiks arvata, et järelikult on oluline iga laps ning laste kasvatamisele pühendunud inimene. Ma ei mõtle siinkohal seda, et riik peaks suurendama lastetoetusi kõigile. Vastupidi – minu seisukoht on, et igasse peresse võivad lapsevanemad planeerida vaid nii palju lapsi kui suudavad ise üles kasvatada. Kui riik toetab, on väga hea, kuid riigipoolsele abile ei saa oma pereplaneerimist üles ehitada. Vahet pole, kuidas on teistes riikides – igaühel jai gal riigil omad võimalused. Toetusi saagu ikka need, kellel mingi ootamatu juhtumi tõttu seda väga vaja on.
Pigem on küsimus selles, milline on lapsega vanemate koht meie ühiskonnas? Milline ja kui aktiivne osa kodanikkonnast neil lastakse olla? Ehk siis: milline on võimalus koos lapsega ühiskondlikes tegevustes osaleda?
Kuna olen ise kõiki oma kolme last käsitlenud elu normaalse osana ning neid seega aegajalt enda tegemistesse kaasanud, siis olen viimaste 4 aasta jooksul kokku puutunud väga erinevate suhtumistega. Selle aja jooksul olen koos beebiga käinud ülikooli loengutes, volikogu ja erinevate organisatsioonide juhatuste koosolekutel, koolitustel, kirikus jne. Enamuses neist kohtadest tavaliselt lapsi ei näe. Loomulikult toovad väikesed lapsed paljudele naeratuse näole, kuid samas on kahjuks ka mitmeid negatiivseid kogemusi.
Beebiga laudas, kuid mitte kontoris
Minu vanaema rääkis tihti lugusid, kuidas ta võttis väikese beebi kaasa, kui lauta tööle läks. Tol ajal polnud teisiti võimalik. Praeguseks on olukord loomulikult muutunud: enamasti on vähemalt ühel vanematest võimalik lapsega esimeseks 1,5 aastaks koju jääda ning täismahus töötamise jätkamist keegi kindlasti ei nõua. Kui mitte silmas pidada koduseid lautasid, kus käiaksegi reeglina koos beebidega ning kus pole ei puhkepäevi ega lastepuhkust.
Samas on tänapäeval info liikumine kiire ning selle maht tohutu. Seega pikemaks ajaks kojujääv ning ainult interneti teel maailmaga suhtlev lapsevanem jääb kiiresti kõrvale. Hiljem „ree peale saamine“ on kindlasti keerulisem, kui kogu aeg jooksvalt – kasvõi osaliselt – osaleda. Selle tulemus ongi koosolekuruumis või töölaua kõrval turvahällis ilutsev beebi. Ja siit algavadki suhtumiste lahkhelid.
Koosolekul nuttev beebi ei ole loomulikult normaalne. See segab lapsevanema ja kõigi teiste ruumisviibijate tööd. Kuid peale mitmetunnist kohtumist, mille jooksul laps nohisedes magab, ei tahaks samas ükski ema lastekasvatust toetavas ühiskonnas kuulda, et „naise koht on kodus last kasvatamas!“
Lasterikas muidusööja
Ma ei ole soolise võrdõiguslikkuse tagaajaja. Ma ei arva, et pooled traktoristid peaksid olema naised ning pooled sekretärid mehed. Aga meie kõigi eest otsuseid tegevates organites sooviksin ma küll, et oleks ühiskonnas hetkel olulised inimrühmad esindatud. Seega: kui kohalike omavalitsuste volikogusid, vallavanemaid või linnapeasid, erinevate muude esindusorganite liikmeid valitakse laste (või nende puudumise järgi), siis väheneva rahvastiku üle muretsevas riigis peaks selline meetod olema just lapsevanemate kasuks.
Saanud käesoleva aasta algul valitud ühe organisatsiooni juhatusse, kuulsin hiljem ühe liikme sõnu: „Mis me temast üldse valisime. Tal on ju nii palju lapsi ja seega pole aega tööd teha!“ See on üks eredamaid näiteid sellest, et mõne inimese arvates peaksidki lapsevanemad (lastega naised!) peavoolust kõrvale astuma ja laskma kõigil teistel „Eesti asju“ ajada. Seega jäi mulje, et kommenteerija arvates saab minust selle juhatuse „muidusööja“, kuni teised tööd rabavad ja mina kodus puhkan…
Lastevabad otsused
Sellise lapsevanemaid välistava suhtumisega jõuame aga küsimuseni, kes teeb otsuseid? Demokraatlikus ühiskonnas oleme endale valinud esindajad, kes meie eest otsuseid teevad. Kui me ise teadlikult välistame nendelt kohtadelt lapsevanemad, siis kuidas saabki tulemuseks olla kõrgem sündivus ja lastesõbralik riik?
Mäletan, millist kriitikat sai riigikogu liige Kaja Kallas, kui tema rasedus ilmsiks tuli. See olevat olnud rahva/valijate petmine. Millised on inimesed, kes ühe lapse sünnis oskavad näha suurt riigi ja rahva petmist? Kas selline on tänu inimesele, kes on otsustanud osa oma tööalastest tulemustest „annetada“ ühe väikese abitu ilmakodaniku kasvatamisele? Kui kaaskodanikud ise aitavad kaasa arusaamisele, et naine peab valima kas lapse või töö, siis pole imestada, kui üha enamad oma haridusse ja karjääri investeerinud naised teevad teistsuguse valiku.
Ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnituslaualt tööpostile tormama. Samas ajab mul „harja punaseks“, kui keegi järjekordselt soojalt soovitab, et laste vanemaks saamiseni (3 aastat? 7 aastat?) peab ema nendega koduarestis istuma. Elu läheb ju edasi ja selle korraldamiseks tuleb otsuseid teha. Kui noored lapsevanemad jäävad otsustamisest kõrvale lihtsalt seetõttu, et teiste arvates ei sobi beebi kõrvalt töötada, siis kes esindab selle osa kodanike huve?
Professionaalsed emad või emadest professionaalid
Noore lapsevanemana on minu huvi kohaliku piirkonna arengu suhtes kindlasti motiveeritum, kuna ma tean, kelle jaoks seda tehakse. Ma ei saa öelda, et pärast mind tulgu või veeuputus, sest kas ma seda siis oma lastele soovingi? Kui aga tihtilugu pead kuulma, kuidas see on lapse suhtes ülekohtune, et ta mitu tundi järjest peab koosolekul laua kõrval turvahällis magama, siis tekib küll segadus. Kas ja kui palju olen lapsevanemana oodatud tegema tööd, milleks enne sobisin?
Kas emaks saanud naised ei olegi enam oma eriala professionaalid? Kas peale sünnitust saavad neist professionaalsed emad? Kindlasti on vaja ka neid emasid, kes koovad-kokkavad-koristavad päevast päeva. Meie riigi piiratud ressursse arvestades ei ole minu arvates aga õigustatud negatiivne kriitika, kui mõne eriala professionaal, kes on saanud emaks, soovib osaliselt töötamist jätkata.
Töö- ja eraelu vahel tasakaalu leidmine on alati olnud pingeline küsimus. Laste (eriti beebi) kõrvalt ei ole kindlasti naisel pakkuda sama kogust tööaega ja tähelepanuvõimet, mida varem. See aga ongi ühise otsustamise ja toetamise koht. Alati annab ju kokkuleppeid teha ja ülesandeid ümber jagada, kui seda vaid soovitakse. Esmatähtis esikohale!
Tegevustesse