Minu ilus elu maal. Heli Künnapas
närve, pereelu ja mida kõike pingeline töötamine mõjutab. Proua jäi kindlaks, et kõiki lapsi peab kohtlema võrdselt ja kõigile värsketele vanematele võrdselt vanemahüvitist maksma. Pakkusin, et siis võiks ka kõigile pensionäridele võrdselt maksta – vahet pole, kui palju keegi töötanud on. Selle ettepanekuga meie vestlus lõppes.
Neljapäev 8. november 2012
Nii võib hakata ennast juba kirjanikuna tundma! Kivi-Vigala raamatukogust võeti minuga juba varem ühendust ning täna toimus kauaoodatud kohtumine lugejatega.
Minu täitsa esimene!
Kolmekuise Maria jaoks oli see samuti esimene avalik esinemine. Loomulikult oli ta minuga kaasas.
Kuulajateks olid Kivi-Vigala põhikooli 7. -9.klasside õpilased, kellest paljud olid mu noorsooromaani „Lõpupidu“ ka lugenud. Rääkisin neile endast, meie perest, kirjutamisest, lugemisest. Loomulikult küsiti ära ka traditsiooniline: kui palju on mu raamatus reaalsust ja kui palju väljamõeldut? „Lõpupidu“ on enamuses ikka täiesti välja mõeldud lugu. Pärnu-Jaagupis käinud inimesed tunnevad kindlasti ära kohti, kuid siinseid inimesi ja juhtumisi küll selles loos ei ole.
2012. aasta aprillis sain Tallinna Keskraamatukogus oma romaani „Lõpupidu“ eest „Järje hoidja“ auhinna. See antakse raamatule, mida Tallinna Keskraamatukogu noored on eelmisel aastal kõige rohkem lugenud. Sellega tänatakse kirjanikku kui järjepidevuse hoidjat noortele väärt lugemisvara pakkumisel. Rääkisin Kivi-Vigala noortele ka sellest, et minu jaoks oli mõnus üllatus, et esimene tunnustus ja suurehulgaline lugemine tuli just linnanoorte poolt. Minu teose tegelased on ju hoopis maagümnaasiumi õpilased ning tegevus toimub väikeses alevis. Aga võib olla loetigi mu teost linnas müstika rubriigi all? Või on selles lihtsalt piisavalt teemasid, mis puudutavad kõiki noori, ükskõik, kus nad elavad?
Tutvustasin neile veidi ka oma järgmist teost ehk romaani „Homme on ka päev“. See on küll pigem täiskasvanutele mõeldud, kuid mitte kõige keerulisem teos. Kirjastuse Tänapäev romaanikonkursil jõudis see samuti äramärgitud teoste hulka ning nüüd ootan kannatamatult selle ilmumist.
Küsiti ka pooleliolevate teoste kohta. Tunnistasin ausalt, et neid on ikka päris palju, kuid viimasel ajal kirjutama eriti ei jõua. See on üks koht, kus saan aru, et mul on nüüd kolm last. Mina vajan kirjutamiseks vaikust ja rahu ning seda kauemaks, kui kõik viis minutit järjest. Järgmine noorsooromaani konkursi tähtaeg on 1. detsember, kuid minu järgmine katsetus pealkirjaga „Tristan“ muudkui venib. Peale selle on pooleli paar lasteraamatut, veel üks noortekas „Ütlemata sõnad“ ning täiskasvanutele mõeldud, tööalast ahistamist käsitlev teos tööpealkirjaga “Terrorist Hüljes”. Ja loomulikult „Minu ilus elu maal“ ehk siis Sinu jaoks, armas lugeja, praegu käes olev teos!
Loomulikult küsiti, miks üldse kirjutada? Kusagilt on meelde jäänud mõte, et kirjutada tasub siis, kui kirjutamata olla ei saa. Minu jaoks just nii ongi. Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki. Kui mõni teos on peas liiga kaua küpsenud, siis ma käingi ringi, nagu mõni kuri-paha, sest mul on endal nii kehv olla, kui võõrad inimesed ja tegevused mu peas elavad. Kirjeldamatu on aga tunne, kui üks järjekordne lugu saab nö kaante vahele ehk minu poolt lõpetatud – seletamatu vabanemise tunne. Sisemine puhastumine.
Ja see ei tähenda, nagu ma kirjutaksin enda elu raamatukaante vahel lahti. Iga raamat sisaldab mind küll suurel määral, kuid seda läbi väljamõeldud tegelaste. Nad ei saaks ilma minuta tegutseda. Vot, milline jumalik tegelane see kirjanik on.
Iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks. Selle protsessi kummaline kaasnähtus on, et peale raamatu ilmumist, ei tea ma enam, mida seal kirjutasin. See lugu on minu jaoks lõpetatud, ma ei saa seda enam muuta, järelikult ma nende tegelaste ja tegevustega enam edasi ei tegele. Nii peangi enne lugejatega kohtumist oma raamatut sirvima ja kõike meelde tuletama.
Usun, et iga raamat on väga palju oma lugeja nägu. Kui sama inimene loeb sama raamatut teises elusituatsioonis, siis on ta arvamus ja tähelepanu väärivad seigad ju hoopis teised. Nii on minu jaoks tegelikult küsitavad igasugused raamatute paremuse edetabelid ning ka romaanikonkursside tulemused.
Minu jaoks annab romaanikonkurss tähtaja. Kindla piiri, mille raames kirjutatu üks versioon peab valmis saama. Mõlemad mu teosed, mis on konkurssidel ära märgitud, läbisid pärast auhindamist uuesti korraliku paranduskuuri ning hiljem veel käis need üle ka toimetaja. Kogu selle protseduuri lõpuks on minul kõrini raamatu esimesest leheküljest, sest parandamist hakkan ju ikka sealt pihta.
Kirjaniku ja kirjutaja vahe tulebki minu arvates välja kirjutamise motivatsioonist – kas sul on lugu, mida teistele jutustada või jutustad lugu, et ise sellest midagi saada (raha, kuulsust vms). Mina tahan praegu veel endast mõned lood välja saada, sest nad on seal kaua praadinud.
Reede 16. november 2012
Noorsooromaani konkursi tähtaeg 1.detsember läheneb hirmutaval kiirusel. Minu käsikirja valmimise üheks takistuseks on see, et ma ei suuda otsustada, kas ma saan ta valmis või ei saa. Lapsed on pidevalt haiged, üks kuni mitu ühe korraga. Kui terveks saavad, siis peale ühte päeva lasteaias on uuesti sama jama.
Öösiti ma enam ei jõua kirjutada. See ongi suurim vahe kaheja kolmelapselisusel – ma ei saa enam öösiti kirjutada! Mitte et ma ei jõuaks, vaid lapsed ei maga korralikult.
Magamine on lapsekasvatuses eraldi teema. Mina olen kogenud, et laste magamisharjumused muutuvad mingi perioodi tagant. Näiteks Joosep, kes varem magas ilusti terve öö, on nüüd hakanud pidevalt ärkama ning kindlasti ronib mingil hetkel keset ööd meie voodisse. Mathias, kelle magamapanek on terve tema elu olnud võitlus, magab aga rahulikult läbi terve öö. Kolmekuune Maria loomulikult ka veel tervet ööd ei maga, sest tema loomulikud vajadused – nälg! – vajavad öö jooksul paaril korral rahuldamist. Ja kuna mittemagajaid on kaks, siis olemegi Herlendiga mõlemad peale küülikute söötmist lapsevalves. Ja nii iga päev.
Nii ma siis mõtlen kirjutamisest ja konkursil osalemisest.
Pool teost on valmis… pool veel…
Aga päeva järel möödub päev ilma ridagi kirjutamata…
Täna tuli mu ema meile lapsi hoidma, nii et saan kirjutada. Alla kahe nädala on tähtajani, kuid ma otsustasin ikkagi osaleda. Minu käsikirja pealkiri on „Tristan“ ja see käsitleb noorte lapsevanemaks saamise teemat, loomulikult ka intriige ja armastust. Nagu ikka noortekad.
Peategelane Miia on ühe Tallinna eliitkooli õpilane ning väga hea tantsija. Igapäevased trennid ja esinemised on tema igapäevane elu. Ning viimane pool aastat on tema elu ka suur armastus Tanel.
Peale romantilist valentinipäeva aga kõik muutub, sest Miia saab teada, et on rase. Loomulikult kaasnevad sellega suured mured, probleemid, kahtlused, mõistmised ja hukkamõistmised.
Teose mõte ei ole minu jaoks kindlasti mitte noorte rasedaksjäämise soosimine. Iga asi ikka õigel ajal. Samas tahaksin näidata, et pole mõtet inimesi hukka mõista, kui nad pole valinud kõige kergemat teed. Ette ära öeldes – Miia ei tee aborti, mida inimesed tema ümber ootavad ja käsivad. Ta valib keerulisema tee ehk lapse sünnitamise ja kasvatamise.
Minu silmis on aga pigem just selline otsus tõeline vastutuse võtmine. Eks näis, kui saan valmis, kuidas lugejad seda näevad.
Teoreetiliselt olen täiesti abordi vastane. See ei ole rasestumisvastane vahend. Kohtumisel noortega olen neile rääkinud oma arusaamast, et kellegagi voodisse ronides pead alati valmis olema, et sellele võib järgneda rasedus, ükskõik, milliseid kaitsevahendeid kasutatakse. Nii tuleb voodikaaslast ka esimesteks proovikatsetuseks valida selle järgi, et kas oled valmis õnnetuse korral ka ühise lapse saama. Mõned noored noogutavad selle mõtte peale, teised ohivad, “kui nõme!”. Tänu oma lastele olen viimaste 6 aasta jooksul suhelnud väga suure hulga teiste lapsevanematega ja see on üllatuslik, kui palju meil on nö tabletilapsi või hoolimata teiste kaitsevahendite kasutamisest sündinud lapsi.
Seepärast ütlengi, et olen teoreetiliselt abordi vastane. Jah, igal