Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Nikolai Baturin
liigutama – sel oli halvav imevägi.
Lühikesest ja sõdurist üle ulatuvast pikast vibust ei loobunud mongol kogu oma kuldaja jooksul, ehkki vastase poolel olid käigus püssid ja mortiirid. Lähivõitluses kasutasid mongolid lühikese karapuuga ratsaväevibusid ja lühikesi nooli ning teist nooletuppe kahesaja noolega. „Mammutijahist see kõik algas, mida nüüd ei saa pidama,“ nägi väejuhataja oma nurga alt.
Jaluspoiss vaatas oma isandat ainiti: ei olnud olukordi, millest Suurkhaan oma külma aruga ei oleks väljapääsu leidnud; ta hallis raamistuses, langevat veetilka meenutav pea leidis ületamata lahendeid nii lahinguväljal kui kurultail, pareerides vastaseid filosofismidega.
Viimased võidud Lõuna-Hiina üle viisid lõplikult Songi Dünastia langusse, mis tegi mongolitest esimesed mittehiinlastest hiinlased. Seejärel pöördus Suurkhaan suure väekoondisega ning taas seletamatul kiirmarsil põiki üle Aasia Venemaale. See maksustati, Kiiev hävitati. Seejärel hõlmas mongoli vallutustekaart Turkestani, Pärsiat, Armeeniat, Indiat. Lõpuks valitses Suurkhaan hiigelriiki, mis ulatus Vaiksest ookeanist Dneprini.
Jaluspoiss imetles nende vallutuste müstilist peenust ja pidurdamatut väge, kuid ei suutnud näha nende mõtet. „Kas mõttes endas ongi mõtet,“ pareeris Suurkhaan.
Jaluspoiss sulges suu, kuid isepäinis arutles edasi: Looja oli jaganud maa nii, et kõikidele inimestele jätkuks – kust pärines mongolitel see ilmamaaihk-hävitamiskihk? Nad valdasid kultuuri, kõnelesid võõraid keeli, aga maad nende ees värvis veri, horisonte tuli. Verehurm, mis valitses seda rahvast, pidi peituma sügavamal, seal, kus nad iseennast ei valitsenud. Nagu hävitav laava vulkaani sügavuses nõudis see aeg-ajalt väljapääsu, ventileerimist mässu ja möga kaudu, adumata, et sedasama saab ka rahu ja armastuse kaudu. Ei teadnud Suurkhaan aimata, et tema ligidal, täpsemalt parema jala kõrval, küpseb ilmamaa esimene patsifist.
Jaluspoiss oli juba õppinud elust, et kõige keerukamatele protsessidele pole mitte kõige lihtsam seletust anda; et paljud neist peavad iseeneses küpsema, oma mahlas keema, seejärel kaua selgima, ning kui siis veel elu pole möödas, võib selitusvanni põhjast leida õhukese kihi selgust ennast. Jaluspoiss mõistis korraga, et kui Suurkhaanil on võim käskida …
… siis temal, jaluspoisil on võime suunata. Ta avastas selle võime puhtjuhuslikult, ulatades lahingu hakul väejuhatajale vale jaluse. Suurkhaan, selle asemel, et viia väed frontaalselt rünnakule, pööras täku tagajalgadel ringi ja viis ratsaväe enda järel minema.
Mis juhtus ja oli, jääb seletamatuks. Vägede Karakorumisse jõudes kutsuti šamaan; too kamlaanis ööpäev. Tulutu.
Kas relvad või rahu, arvas Jaluspoiss, see pole nüüdsest Suurkhaani, vaid tema otsustada. (Naiivsus väisab verinoori.) Filosofeerimise ajal Jaluspoiss jõudsasti kasvas. Too oli juba kahekümnene, raseeritud peaga sinisilmne noormees.
Jaluspoiss lahinguvaprusega silma ei paistnud ja nii otsustati: jäägu ta oma jaluste juurde. Suurkhaan ülendas ta ohvitseri seisusesse, see andis talle vaba juurdepääsu kojale – ja sealt juba oli igatsetud sõpradeni lühike maa!
Kord tõi Hiina saatkonna kultuuriametnik talle kullast ja hõbedast raske kutse kolmesajast hiina harfimängijast orkestri etendusele. Põhjusega, ehkki õiguseta võttis ta kaasa Zarema. Palee uksel esitas ta oma lubatähe. Khesling, paleevalve, vaatas neile teraselt näkku – Jaluspoisi laskis läbi, Zarema pööras tagasi, põhjusega, et too olevat rase.
„Ta oli rase poolteist aastat tagasi,“ selgitas Jaluspoiss.
„See vähe loeb, Hiinas rasedad tütarlapsed kontsert ei käi.“
„Ta on neist mongolitest, kes on hiinlased,“ heitis Jaluspoiss ja viis Zarema eemale. Et õhtu oli lummaline, jälle kord linnud laulsid ja lilled lõhnasid, läksid nad palee alguse-lõputa aeda jalutama.
Paleeaias pühendas Zarema talle valulise õhke, et polnud kahtlust: nende hingeliidud olid toimunud.
UNUKAS SUURKHAAN
Talle oli saanud kombeks lasta mõned rikkumata alad minna meelest, et pikema ajaperioodi möödudes neid uuesti rünnata. See oli iidne mägikarude komme lasta tühjendatud tarudes kärgedel taas mett täis valguda, et siis tulla ja töökate mesilindude silma all nende mesipuud minema lohistada.
Võeti ära alad Visla alamjooksu ja Transilvaania vahel, Ungari ja Poola. Tõusis aeglaselt väikese lipuga piigivars Suurkhaani käes …
… ja mongoli hordid sööstsid laviinina paigast. Selle sõjaväe liikumise algkiirust polnud ühelgi armeel. Lõpuni läbimõtlemata strateegia ja väiksem arvukus jätsid kõik mongolite vastased šansita.
Suurkhaan, kelle kerge lohuga pea troonis õlgadel kui veidi härmas põllule unustatud arbuus, liikus järelväes, mida oli kolm tumendit, kolmkümmend tuhat relvis ja rõngassärpides noort meest. Printsiibil „mida kaugemalt vaatad, seda paremini näed“ juhtis ta eemalt oma vägesid. Miskipärast oli mongolitel tekkinud viha moslemite vastu (kust pärineb viha, kust pärineb vaen ja kas neid ei saaks lõata? Tõusid vastuseta mõtted aina Jaluspoisi pähe). Mongolid purustasid Mesopotaamia iidsed niisutusseadmed, hävitades kõik elusa. Sestpeale sai Mesopotaamia vähese rahvaarvuga kõrbe- ja varemetemaaks.
Egiptusse ei pääsenud mongolid kunagi. Egiptuse sultan võitis otsustavalt mongoli vähemaarvulist armeed Palestiinas.
REFORMAATLIK SUURKHAAN
Järgneval ajavahemikul leidsid aset kolm suursündmust. Kaks maailmamastaabis, üks perekondlikku laadi.
Lõpuks leidis riik endale püsiva nimekuju mongol uls, suur Mongoolia. (Selles polnud pandud mööda ühegi tähega.) Suurkhaan kirjutas paavst Innocentiusele kirja, mille lõpus oli juba parandatud allkirja „Ookeanisarnane vägev Suurkhaan.“
Riigis oli selleks ajaks välja kujunenud kõrge kultuur, haridus, teadus, kaubavahetus paljude maadega. Kahtlemata oli tegemist hiigelriigiga, mis tõusu mööda sai endale täiendatud nime: DAI ÖN YEHE MONGGUL ULUS. Pealinnaks oli Karakorum …
… millest varsti sai üks maailma hiilgavamaid linnu, mille ülimaks hiilguseks oli kuulus Jookide Puu, kristall ja hõbesepis, mis väljastas janustele jooke. „Purska, purska puukese“ valmistas maailma tuntuim peensepp Guillaume Boucher Pariisist.
Kolmandaks pisikeseks hiigelsündmuseks oli fakt: keisrinna Zarema ootas taas last. Selleks puhuks laskis Suurkhaan ultimatiivselt kiiremas korras püstitada sünnituspalee. Kutsudes ehitusmeistri enda kitjuhhi …
Suurkhaan oli nooruses hiina vangist põgenedes sattunud jaapani vangi. Ta tundis jaapanlaste ainust mongoli printsiipi: nemad vange ei võta. Mõne aja pärast kutsus teda enda juurde kabinetti vanglaülem ja küsis:
„Haikud sina kirjutab, normes?“
Suurkhaan, tollal keskastme ohvitser, noogutas lõdva küsimuse peale innukalt.
„Kirjutab. Kolm gongi sul selleks aega. Kui mulle meldib, ellu jäd.“
Lugenud gongid kokku, astus vanglaülem ta juurde ning luges õla varjust; ta karm nägu pehmenes märksa, kui ta laskis vangil lugeda.
Suurkhaan luges:
Roimameister elu mul lubas,
Kui kirjutan väärt haiku.
Nüüd ma siis püüan.
Vanglaülem, näost kinni kui laadik, lausus: „Oled vaba. Mine.“
Paraku, kui Suurkhaanil samas olukorras tuli langetada endal otsus, tundus see tervenisti nagu varem olnud: tõmmanud noorepoolse ehitusmeistri nööbist lähemale, ta küsis: haikusid kirjutad, noormees?
Vang, keskastmes jaapani ohvitser noogutas heldelt.
Kui kirjutad väärt haiku, lähed ehitusele – hiljem oled vaba. Samas Suurkhaan nagu millegi ootel, pingestus, kui jaapanlane sule kõrvale pani ning luges:
Roimameister