Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Nikolai Baturin
kristlased ärevaks ja pani nõudma uue ristisõja alustamist. Eksiti sellega. Gigantsetel ajaloosündmustel ei ole kordumiseks maailmas ruumi.
Üksteise järel vallutasid türklased Ungari, Egiptuse, suurema osa Põhja-Aafrikast, valitsesid oma laevastikuga kogu Vahemere akvatooriumi. Ent siis tuli uus ajajärk, mil kristlased, toetudes oma jumalale ja vaata, mina olen iga päev teie juures, vallutasid tükk-tüki järel lõhestatud Euroopa tagasi. Viimasena liideti kristliku Euroopa külge Hispaania, Granada. Suurkhaan plaanitses väiksema mobiilse väeüksusega minna Aasiasse ning sealt oma naine tagasi tuua, ent kui kuulis türklaste lüüakust Sepanto merelahingus, lausus sarkasmiga: türklased nad viisid, türklased tagasi toogu. Türklased tõidki. Uskumatusuure lunaraha eest. „Las olla,“ ütles Suurkhaan, „muidu veel arvataks, et ma oma naist ei oska hinnata.“ Taoliste Suurkhaani repliikide ajal liikus Jaluspoisi käsi tahtmatult põueoda poole, ega jäänud seekordki tulemata valitseja sellekohane repliik: „Ja jälle lendas ritsikas jaluspoisi krae vahele. Kuidas arvad, talupoegadelt peaks ritsikapüüdmise eest lisalõivu nõudma.“ Hetkeks oli ta unustanud, et Suurkhaan on surmapõlge kuju ja et teinekord võib see liigutus talle tagasi pöörduda. Siiski ei suutnud ta valitsejasse suhtuda kui vaenlasesse; kaugel oli neist ka endistviisi suhe „eisõber, eivaenlane.“ Huvitav.
KURULTAI (SUURKOGU)
Ehkki Suurkhaan mittevalimist ei kartnud, liigsuured olid ta teened riigiehitamises ning veenev vallutuskäik, siiski väisasid teda kahtlushetked, mis kuulusid nagu väljapoole kõiki ennustusi. Nagu oleks äike üksinda, palju madalamal toimusid mäepursked.
Paraku oli tuulevaikus, kui Suurkhaan, kaks jahikulli õlal, kõrbest kodu poole kappas. Paunades oli tal hüva jahisaak, peas – kurultai. Korraga laskus ta all ennustajahobu täiel jooksul põlvikili ja kukla tagant vilises mööda lähikauguselt lastud nool. Suurkhaan tänas hobust ning sundis selle traavile.
Kes oli talt toona küsinud, läheb ta jahile üksinda või kaaskonnaga. Jaluspoiss? Ta tõrjus selle mõtte eemale: nad võisid ju vahel olla ebasõbrad – vaenlased mitte kunagi.
Niisiis oli lähenemas kurultai, neljas ta valitsusaja jooksul. Tal olid kõik santsud saada valitud. Nõupidamistelki kutsuti kokku kõrgemad sõjaväelased, tsiviilvõimud ja delegeeritud väliskülalised.
Telgist väljudes lõid nad otse ukseaval käed.
Suurkhaan: haiku.
Jaluspoiss: haiku.
Suurkhaan: Teed must halvema, läheb hästi.
Jaluspoiss: Olen jaluspoiss, tean su pöördeid hästi.
Teema: kes tuleb kurutail suurkhaaniks.
Jaluspoiss (pikalt mõtlemata):
On mongolitel
Hetkel üks titaan
ja too on juba suurkhaan
Suurkhaan:
Näeb välja sama
üksteist laupa kiita
kui laisalt aega viita
Nad lõid käed, et on teineteisest aru saanud …
… ja läksid, sõjariistad kuuvalges hõbelemas, palee poole. Suurkhaan otsustas servast oma sõjakaarte avada.
„Nüüdsest ei tuleks silmadega vilada, hoidkem pilk kindlalt Euroopal.“
„Milleks sulle Euroopa, su käes on pool maailma.“
„Pool, veel mitte terve. Las koguvad vara, melon võetakse varrelt küpsena. Enne veel tuleb moslemid paika panna … ei meeldi mulle see nende rahu.“
„Kellelegi ei meeldi mongolite sõda.“
„Tehku end avalikuks, paneme relvad kokku, ehk siis meeldib ka mongoli sõda.“
BAGDAD, SÕDADE TALLERMAA
Suurkhaan kogus väed, arvuka koondise ratsaväge ja piiramistehnikat ning läks Bagdadi peale. See pani mongolite sõjakad meeled mässama: linn tehti maatasa, elanikud surmati halastamatult. Ümberkaudsed niisutusrajatised kisti laiali, pannes sellega talupoegade põllud ikaldama. Pärast mongoleid ei tõuse Bagdad iial oma endiste tippude kõrgusele. Hävitada niiviisi Bagdad oli sama kui sepahaamriga purustada üks maailma kaunimaid pärle.
Lammutamine ja ülesehitamine on võrdselt loovad kunstid, kui neil on tuleviku suhtes vähimatki perspektiivi. Mongolitel näis seda olevat. Karismaatiline seik: Bagdadi lahingus sai Suurkhaan raskelt haavata. Ühes tänavalahingus tulistas teda puhkpüssist neljateistaastane poisike; peenike nool tungis läbi rinnaturvisest väljakukkunud needi augu. Nool seisis sõjamehe südame toel, kuni too selle pahaaimamata välja tõmbas ning jalapealt maha kukkus. (Hilisem noole uurimine ilmutas sellele keerdkirjas kantud teksti: kui oled hävitamisega valmis, hävitatakse sind. Midagi ei olnud niisiis valesti. „Kui tabad mind teist korda läbi neediaugu,“ ütles ta poisile, „ei pane keegi kätt su külge. Muidu sureme mõlemad.“) Lõbudelõpuks käskis Suurkhaan täpse käega poisi oma eliitüksusesse arvata.
SÕDA SÕJA PAUSIDES
Kevad oli. Pikad tolmlevad kaseurvad kooldusid Suurkhaani näo kohale ning ravitsesid teda teraapilise tolmuga. Seda langes ta näole, ta tõmbas seda ninna ning tema tervis paranes. Ühel hetkel ta saatis ära šamaani, kes näpuotstega trummi põristades manas talle tervist ja pikka iga. Šamaani lahkudes …
… laskis Suurkhaan paleeaeda kutsuda Jaluspoisi.
„Haiku,“ ütles ta sissejuhatuseta ja lisas teema: „Kiri tundmata sõduri noolel.“
Jaluspoiss mõtles vaid paar puhku:
Kes peataks su turma?!
Kui tabad, nool,
Siis ära surma.
Suurkhaani näol oli rahulolu, mitte rahu. Suurt rahu, mida vajas ta sõdades reisitud riik. Jaluspoiss ütles seda talle. Khaan vastas:
Oo Jaluspoiss,
Suurt sa soovid meile rahu,
Mis mongolisse kunagi ei mahu.
Jaluspoiss kummardas ja väljus laatsaretist.
HOBUSED VEEJOA ALL
Mägedes veelangu all pesti hobuseid; neile kallati leelist ja hõõruti roguskitega. Hoostele see meeldis ammusest ajast: need hirnatasid, sekka näppisid pesijat põsest oma soojade, otsekui eraldi elu omavate mokkadega.
Ei saanud öelda, et hobuseid oli palju – hobuseid oli terve meri, oma pestud ja kammitud lakkadega lainetav meri. Pestud hobused lubati hobuheinamaale, kuhu kariloomi ei lastud.
Tuhandeid sõdalasi teritas relvi kumaras smirglite ja vesikäiade kohal, viimistlus anti luiskudega.
Jaluspoiss, kuulates neid helisid omaette:
Sadu tuhandeid rohutirtse
ma kuulen ihuvat stepis,
kas nüüd sõda ei tule slepis.
Enne suurt sõjakäiku toimusid mongolite juures suured usupöörded. Idapoolsetest mongolitest said hiinlaste eeskujul budad, läänepoolsete juures levis muhamedi usk. Suurkhaan soovitas asjatundlikult Jaluspoisile valida Muhamedi – viimane tõotas teises ilmas kaunitaridest huure. Jaluspoiss punastas kaeluseni: ta oli vangi võetuna alles liiga noor, et huuridele mõelda – nüüd vahest liiga vana. Suurkhaan, kes tabas ta kõhklusenoodi, astus oma vannutatud poolt hobuse juurde ja tõstis jala maast lahti …
… ning Jaluspoiss lennutas ta nagu nooruses lindkergelt sadulasse.