Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
tahvlile, mis asetses värava kõrval postil. „Miks nad mu siia tõid?” ei saanud ta aru. Kuid sel polnud suuremat tähtsust. Iga koht oli parem Tony räpasest keldrist.
Saatkonnas võeti teda kenasti vastu, arst vaatas ta läbi ja edasi läks kõik hästi. Tal aidati jõuda Rootsi saatkonda ja Elin jutustas kõik, mida ta teadis nii Tonyst kui tema sõpradest. Politseinik, kes oskas isegi veidi rootsi keelt, lubas talle, et mees saab pika vanglakaristuse ning Elin ei pea kartma, et temaga veel kunagi kohtub. Mõned päevad hiljem saadeti tüdruk tagasi koju Eskilstunasse, kus ta polnud olnud kolmsada seitsekümmend neli päeva. Nii ütles ema, pisarad silmis, kui teda kallistas. Just nii kaua oli kestnud tema vangistus.
„Ma teadsin, et sa oled kusagil kaugel, kuid elus… ma ei kahelnud selles mitte hetkegi. Olin nii kindel et sa tuled tagasi.
Aga isa arvas, et oled surnud… Süda hakkas tal viperdama… Ta aina käis ja otsis… ja otsis…“ rääkis ema nutu ja kallistuste vahele.Kuu aega kodus olnud, avastas Elin, et on rase. Kodustele seletas ta, et see on ühe juhusliku ja lühikese suhte tagajärg. Selle vastusega jäädi lõpuks rahule. Sellest, mis Hispaanias tegelikult juhtus ei tahtnud ta rääkida. Lapse otsustas ta alles jätta, mõeldes temast, kui elavast meeldetuletusest, et hädasolijaid on vaja aidata. Ta sünnitas tütre, lõpetas kooli, vahetas nime, kolis Lapimaale metsaäärsesse külla ja abiellus. Hirm, et hispaanlasest vägistaja võib ta üles otsida ja kätte maksta, jäi aga politseiniku lubadusest hoolimata püsima.
Päikselisel talvepäeval kohtus Anna Tomiga mõne kilomeetri kaugusel päevitajate laagriplatsist. Ta seletas, milles on asi ja küsis, mida Tom arvab, kas ta on nõus aitama ja kas tema arvates oleks võimalik, et ta õde vaataks raseda tüdruku läbi.
See, et Anna pöördus abi saamiseks just Tomi poole, polnud juhus. Juba paar aastat tagasi oli too kogemata ja pooljuhuslikult saanud teada, millega Anna tegeleb. Üks ühenduse liikmetest oli nimelt palunud Tomil tulla appi renoveerimistöödele ühes ajutises varjupaigas. Mees oleks peaaegu redelilt alla kukkunud, kui nägi majas Annat. Viimane polnud mitte vähem ehmunud. Mõni päev hiljem Annat juhuslikult kohates oli Tom küsinud, kuidas ta ühingu liikmeks ja pealegi veel nii aktiivseks liikmeks sai, kuid naine vastas küsimusele küsimusega:
„Ja mis tähtsust sel on?“
Tomi oli juba kuulnud ühingust ja sellest, kuidas nad hätta sattunud noortel aitavad alustada uut elu. Ta teadis, et organisatsioon oli registreeritud ja täiesti seaduslik. Kui oli vaja maksta abivajajate elukoha eest, toetas riik neid rahaliselt. Lisaks aidati muretseda reisidokumente või muuta nime. Vahel sundis olukord aga lisaabi otsima. Kõige suurem mure oligi alati majutusega.
Tomiga toimunud jutuajamine lumises metsas tuli Annale suuresti kasuks. Mees oli kohe nõus aitama. Nad leppisid kokku, et kohtuvad õhtul ja viivad tüdruku haigla vastuvõttu. Lubas pealegi, et helistab õele juba ette ja seletab milles asi on. Tom oli surmkindel, et Kerstin ei keeldu abistamast ning vaatab Moniri läbi.
Kui tore! Saab ka arstliku läbivaatuse kohe ära teha. Anna tuju muutus paremaks:
„Tõesti, aitäh-aitäh ja veel kord – aitäh, et sa nii abivalmis oled!“
Tom naeratas vastuseks:
„Oh, pole see mingi suur abi! Ütle aga, kui midagi vaja on. Võibolla on teid veel kuhugi viia vaja, midagi korraldada?“
„Oi ei-ei, nagu öeldud, suured tänud, arstil käime ära, aga edasi saame me juba ise hakkama. Ma arvan!“ Edasistest plaanidest ei tahtnud ta enam rääkida. Niigi teadis mees juba liiga palju. Võis ainult loota, et ta seda, mida teab, kunagi kellelegi ei räägi.
VI peatükk
Taskulambikiir teed valgustamas, hakkas Sabrina mootorsaani poolt sissesõidetud rada järgides aeglaselt läbi lumise metsa minema. Ta oleks hea meelega jooksnud, et rutem teada saada, miks Tom tagasi polnud tulnud, kuid iga teise või kolmanda sammu järel lumme vajumine tegi selle võimatuks. Korraks tundis ta isegi rõõmu, et polnud villaseid alusriideid lumeriiete alla toppinud. Nüüd rahmeldades, kuigi pakane parasjagu paukus, ei läinud selg higiseks.
Sabrina tundis tugevneva tuule karmi paitust vastu nägu. Aja möödudes hakkas see tüütus kippuma ka krae vahele. Puude ladvad kusagil kõrgel üleval taeva all kõikusid üha tugevamalt tuulehoos. Sabrinale tundus, et raju on tulemas. Ta ei hoolinud sellest. Ohanud raskelt, rühkis naine vapralt edasi.
Aegamööda hakkas taevast langema suuri lumeräitsakaid. Naine seisatas korraks. Vaatas üles. Taevasse taskulambivihku suunates oli näha ainult langevaid lumehelbeid. Ei kuud, ei tähti. Polnud ka ime teades, et lund toovad pilved olid taeva täielikult varjutanud. Naine kuulatas. Mootorsaani häält polnud küll kusagilt kuulda. Arvestuse järgi, et teekond Juksi majani võiks võtta umbes poole tunni ringis, oli tal vähemalt veerand teekonnast läbitud. Lumi oli küll parajaks takistuseks.
„Aga pole hullu,“ mõtles ta, „iga hetk võib ju Tom vastu sõita või siis selja tagant mulle järele tulla.“ Kindlameelselt vedas naine end lund trotsides edasi, „ma lihtsalt pean Tomi leidma!“ Ta ei tahtnud mõelda sellele, et oleks võinud Tomi ka kodus oodata, sest juhul, kui lumesaan katki läheb või lumme kinni jääb, siis oleks mees jalgsi ikkagi koju saanud. Või lasknud sõbral tuua. Sabrina ei saanud isegi aru, mis imelik otsimiskihk temasse äkki oli pugenud.
Samm sammu järel ligines ta eesmärgile. Mootorimüra polnud kummaltki poolt kuulda.
„Pole viga!” pomises Sabrina omaette ja vehkis käega näolt sinna pidama jäänud lumehelbed. „Varsti olen ma kohal!” Ta märkas, et lumesadu muutus tasapisi tihedamaks, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, „varsti peaks ma kohale jõudma!“
Rampväsinud keha järgi otsustades oleks pidanud juba olemagi kohal… Naine vilgutas jälle taskulambiga ümberringi. Rajale tema ees oli juba mõne sentimeetrine lumekiht tekkinud. Sabrina tõmbas väheke kohmitsedes kinda käest, pidi peaaegu lambigi lumme pillama. Kustutas korraks taskulambi, et paremini näha, kas Juksi maja valgustavad tuled paistavad. Huvitav kui kaugel majast ta võib veel olla?
„Oi, midagi nagu helendabki!” Ta ei eksinud. Mõnikümmend meetrit eemal, läbi jätkuvalt tiheneva lumesaju paistis täiesti selgesti Juksi maja hoovi valgustava laterna tuli. Kergendusohe libises huulilt ja hetkeline rõõmutunne joovastas:
„Näe, saingi kohale! Vot nii tubli olen.“
Lõpuks ometi oli ta Juksi maja juurde jõudnud. Väsimus hakkas üha rohkem tunda andma, see tekitas ärritust:
„Ja mida paganat peavad nad keset seda metsa siin elama? Kas nad ei võiks elada külas, rahvale ligemal, nagu kõik normaalsed inimesed?“ Sabrina tundis praegu isegi nagu viha Juksi vastu kasvavat. On ikka üks ajulage inimeseloom! Ronib metsa elama! Ja et ta naine veel sellega nõus on? Täiesti arusaamatu…
„Aga võibolla ta polegi metsaeluga rahul? Mis ta muidu kogu aeg ema juurde lõunamaa päikese kätte kipub?“ Sabrina sai muidugi aru, et tal pole vaja igale poole oma nina toppida. Teadis ka, et mitte keegi, mitte ükski inimene ja mitte elu seeski ei kavatse tema käest küsida, kus ja kas ta lubab neil elada, aga sellest hoolimata tundis naine endas vihahoogu võimutsemas. Nojah, oleks Juks külas elanud, oleks ta võinud ehk oma maja aknast näha, millal Tom sealt tulema hakkab. Sinna oleks siis mehel ka palju ligem olnud minna. Sabrina ei mõelnud enam isegi sellele, miks mees üldse kodust lahkus. Aga, kergem oli pöörata oma rahulolematus Juksi maja asukoha valikule. Mis on see minu asi, püüdis ta küll endale lõpuks öelda, kuid momendil ajas Juksi perekonna ebanormaalne soov omaette elada ja olla teda ausalt öeldes päris närvi. Kolista siin siis nüüd südaöösel metsas. Seda sai ta küll aru, et see oli Tom, kellele ta oleks pidanud etteheiteid tegema, mitte Juks. Oli ju Tom see, kes oli vastu ööd välja tormanud. Mis tähtsust oli siin sellel, kus Juks elas? Niimoodi ei tahtnud Sabrina aga mõelda. Tema õigustas jätkuvalt Tomi:
„Aga ta ju pidi minema Juksi juurde! Ikka on kõik tolle süü, vot!” Kõik süüdistused Tomi vastu surus naine otsekohe nende esile kerkides maha.
Jõudnud hoovile lageda kätte, oli selge, et tugev tuul oli muutunud veel tugevamaks rajuks. Maja ees hoovil polnud enam puid,