Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
pilgul üle maja libisega. Köögiaknast paistis valgust ja ta läks aknale lähemale ning kiikas sisse. Ja seal ta istus. Jalad pikalt välja sirutatud, pea rinnale vajunud. Väike köögitelekas vilkus ja virvendas. Mida iganes sealt oli ka vaadatud, olid selleks ajaks saated juba lõppenud. See tähendas, et kell oli juba üle südaöö.
Laul seisid kaks õllepurki, taldrik, suhkrutops, leivakorvil kuhjas vanad ajalehed.
„Nii! Juks magab. Taldrikuid laual on ainult üks! Kus pagan on siis Tom? Ilmselt on ta ikkagi juba koju läinud… Aga miks ei tule ta siis mulle järele?”
Sabrina ei saanud asjast aru. Mõte töötas palavikuliselt. Mida siis nüüd teha? Uksele koputamisel ja Juksi äratamisel polnud vist suuremat mõtet. Tomi polnud seal ju niikuinii. Sõiduriista polnud samuti näha. Ka jälgi mitte! Tuleb ikka koju tagasi minna! Naine astuski mõned sammud metsa poole, kuid seisatas siis ja pöördus ringi ning vaatas kuurialuse pole. Sabrinale tundmatu, võõras ja vastupandamatu jõud justkui kiskus teda sinna. Võibolla kinnitamaks iseendale, et Tomi mootorsaani seal tõesti lume eest varjul pole. Et mees on tõepoolest juba koju läinud.
Laternavalgus kuuriukseni ei ulatunud, lisaks takistas järjest tihenev lumesadu nägemist.
„No mis see enam teeb,” mõtles Sabrina ja otsustas, et kui ta juba nii kaugele on läinud, siis läheb ja vaatab ta ka kuuri alla. Lihtsalt niisama. Veendumaks, et Tomi mootorkelku seal pole.
„Taevakene, milline õnn!“ tundis naine hetkeks kergendust. Juks oli viitsinud traktoriga hoovi lumest puhtaks lükata. Sadav, tuules keerlev lumi oli küll moodustanud kerge ja õhulise vaiba, kuid polnud Sabrinale mingiks takistuseks. Paari hetkega oli naine kuuriukse juures ja tõmbas selle lahti.
VII peatükk
Tom oli kuulanud Anna palvet, ta ei tahtnud seda iseendalegi tunnistada, kuid kerge rahuldustundega. Talle meeldis Anna. Mitte vähem ka see, et midagi salapärast hõljus selle blondi saleda naise ümber. Mingisugune saladus. See mõte kõditas nii meeldivalt tema närve ja ajutundlaid. Ta ei hakanud hetkel küll pikemalt juurdlema selle üle, kumb talle siis rohkem meeldib, kas Anna või saladused. Kas seal oligi üldse vahet? Tal oli lihtsalt hea meel, et saab väga meeldivat inimest, abivajajat, aidata ja sellega oli ju kõik öeldud. Kaugemale ei tahtnud ta enam mõelda, ikkagi abieluinimene. Nüüd pakuti talle võimalust meeldiva kaaslasega midagi kasulikku korda saata ja sellega oli ta kohe nõus olnud. Pealegi, Anna oli „Lootuse” liige! Vaat sulle siis! Seda teada saada oli tema jaoks üllatus olnud. Inimesed sahistasid muidugi mingist organisatsioonist, kes aitab hädalisi, kuid kuna keegi midagi konkreetset ei teadnud, siis jäid need jutud mingil ajal sinnapaika. Aga et Anna? Et tema ongi üks neist saladuslikest isikutest. Jajah, veidi paradoksaalne. Oli ju Annal küla peal hoopis teistsugune kuulsus. Kui ta oli Arega mingil moel tutvunud ja külla ilmus, siis ei meeldinud külanaistele sugugi, et meeste pilgud kõik ühes suunas pöördusid. Kustkohast Are ta ometi leidis? Ja blondi Anna tõmmu tütar! No õige asi see ei saanud olla! Kuna aga kellelgi polnud vähimatki aimu, kes võiks lapse isa olla, Anna ja Are aga vaikisid, siis mõeldi välja ja arutati igasuguseid, sagedasti kõige võimatumaid teooriaid välismaistest miljonäridest kuni tõmmude tudengipoisteni välja.
Tom vaatas salamisi kella. Peab ju Säpsule ütlema mingi põhjuse, miks ta õhtul välja minema peab. Ta pistis mobiili kuuetaskusse ja läks välja õue peale, et kuuri alt kamina jaoks puid tuua. Ei tohtinud ju Säpsu kuulda, mis plaanid mehel tegelikult olid. Ühe kiire sekundi jooksul mõtles ta küll, et ütleks naisele, et käin korra õe juures ära, ta haiglas valves, aga siis hakkab ju abikaasapoolne uurimine, et miks ja et ma tulen kaasa. Seda polnud hoopiski tarvis. Kuidas aga seletada seda, et õega on vaja kiiresti hilisel õhtul tema töö juures kokku saada ühe sellise saladuse pärast, mida ei kannata sugugi näiteks nädalavahetusel lõunalauas rääkida?
Tom valis õeraasu mobiilinumbri ja seletas kiiresti ning lühidalt milles asi. Loomulikult polnud Kerstin abi andmisest keeldunud. Probleem oli aga selles, et ta pidi haiglas kella kümneni valves olema ja sel ajal oli ta hõivatud patsientidega. Nad leppisid kokku, et kohtuvad mõni minut pärast kümmet haigla tagaukse juures. Kerstin pidi tulema ja nad sisse laskma ning seejärel minema tüdrukuga läbivaatusruumi.
„Tegelikult on isegi hea, et nii hilisel ajal,” mõtles Tom. „Vähem uudishimulikke, kes kõike tähele panevad.” Samas hakkas ta kahtlema. Võibolla oleks päeva ajal ikka parem? Siis seguneksid nad paremini inimeste vahel ära ja neid ei pandaks tähele. Nüüd, enne südaööd, piisab ju vaid ühest uudishimulikust, kes midagi näeb ja jutu lahti laseb. Siis ei tea enam keegi, kui kaugele see kõmin kosta võib. Lõunamaise välimusega tõmmu tüdruk võõraste inimestega öösel haiglas. Küllap võib siis leiduda mõni „heasoovlik” kes tüdruku isa teadustama tõttab.
„Aga! Muretsen ehk asjatult? Me läheme ju vastuvõtu osakonda ja sellisel kellaajal ei peaks seal enam kedagi olema. Ka mitte koristajad. Vältimatu abi ruumid asuvad esimeses haiglaosas ja need on hoone teises tiivas. Ravihooned asuvad hoopistükkis kaugemal. Pealegi need, kes haiglas pikaajalisel ravil, peaks ammu oma palatites olema ja magama või telekat vahtima.” Tom ei tahtnud uskuda, et midagi võiks valesti minna.
Kuidas kodust jalga lasta? Mees tegi ühe plaani teise järel. Ükski ei kõlvanud. Korraga meenus aga sõber ja töökaaslane Juks, kes üksinda kodus oli. Nüüd tuligi Tom omast meelest heale mõttele. Sõita lumesaaniga Juksi juurde, jätta see siis sinna ja laenata ise sõbra auto. Talle, Juksile, pole ka vaja midagi seletada. Sõber polnud ei uudishimulik ega ka lobamokk ja vaevalt ta selles autolaenus üldse mingit tagamõtet hakkab otsima. Mõtleb, et ju siis Tomi autol mingi kolin sees või krabin küljes ja asi selge. Kui ta end ainult kaasa pakkuma ei hakka! Vot siis tuleb küll mingi hea põhjus välja tuua, miks Tom kindlasti peab üksinda minema. Aga, võis ju loota, et kui ise kindlalt ja ükskõikselt käituda, umbes et ah, ma käin ära kähku ja kiiresti, siis sõber ei tee asjast probleemi ja istub rahulikult oma õllepurgiga teleka ees edasi.
Tom oli nii julgelt sõbra auto laenamise plaani hakanud punuma, kuna teadis, et tolle naine oli sõitnud ema juurde puhkama. Lumi olla hakanud närvidele käima. Juksi hakkasid naise edasi-tagasi sõidud ära tüütama, kuid Tomi meelest oli see asjaolu just praegu ja tema jaoks täielik vedamine. Ta sai aru, et iga imelik liigutus või tegevus äratab ju külas tähelepanu ja oleks nüüd sõbra naine tunnistajana kodus viibinud, mainiks ta seda autolaenamist ehk, ise midagi halba sellega mõtlemata, mõnele külanaisele. No siis oleks seda juttu, arutamist, seletamist ja õigustamist küllaga.
„Ohh!” pääses Tomi huulilt, „kui palju mittevajalikku jama ühe naise külajutust võib tulla. Aga näe, nüüd läheb kõik kui lepase reega!“ Ta tundis siirast rõõmu väljamõeldud kavala plaani üle ja ei kahelnud korrakski, et midagi võiks valesti minna. Tirinud mobiili jälle taskust välja helistas Tom kohe ka sõbrale:
„Hallo metsarahvas!”
„Sina Tom või?”
„Mina jah. Kuule mees! Mul on üks väike mure. Kas saaks su autot õhtul korraks laenata, üks väike sõit ja mul masinas jumpsib midagi. Ei viitsi täna asja uurima nagu hakata…”
„Lõdvalt! Ma ise ei lähe täna kuhugi. Lumetormi lubavad. Vaatan parem SAT-i pealt hokit.”
„Ole sa meheks! Ja õlled järgmine kord minu poolt!”
Tom pistis, rahulolev nägu ees, mobiili taskuse tagasi ja ladunud kaminapuud korvi, läks nendega rõõmsalt vilet lastes majja tagasi.
VIII peatükk
Sabrina astus üle kuuriläve ja pannud taskulambi uuesti põlema, lasi valgusvihul mööda kuurialust ringi käia. Pererahva kaks mootorkelku kaugemas ääres ja hulk tühja ruumi. Ja siis ta nägi!
Tomi mootorsaan seisis päris tema kõrval. Kohe ukse all.
Naine ahmis õhku:
„Mis see siis nüüd on? Milles on asi? Mis kuradi jama see on? Kas ta ei saanud seda käima või?”
Sabrina läks, uskumata oma silmi, ligemale. Nende lumesaan oli elektristardiga. Sõidaks äkki ise sellega koju tagasi? Ta suunas valguskiire kelgule ja läks lähemale.