Literistid. Kristjan Loorits
rahustava mõju all kõrval magamistoas ausa mehe und magas.
Muidugi ka see, kui Rebeka möödunud suvel Patriku ja tolle sõpradega Suomenlinnas käies käimlat otsides „ära eksis” ja oma eksimise käigus ühe noore blondi soome poisi õnnelikuks tegi, oli mis tahes kriteeriumide järgi ülimalt alatu tegu. Ja lisaks oli kõik veel toimunud nõnda lähedal asuva müürijupi taga, et Patriku jutt ja naer sinna selgesti kosta olid olnud. Aga tolle mõtlikult raamatut süles hoidva tundmatu noormehe pilgus oli olnud midagi sellist, millele Rebeka lihtsalt ei suutnud vastu panna: mingi põhjatu rahu ja ükskõiksus, milles oli ometigi peidus ka jultunud kutse ning lubadus, et tüdruk ei kahetse.
Rebeka viskus taas voodile pikali ja surus peopesad suletud silmadele. See vastik, vastik häbi. Aga midagi pole teha, küll aeg parandab. Peaasi, et Patrik teada ei saa. Kõik tuleb hästi läbi mõelda ja ei tohi lihtsalt liiga palju lobiseda. Rebeka teadis, et Patrik ei olnud mingi puritaanlik moraalijünger, aga see alandav solk, mida tüdruk talle tema enese teadmata kaela oli valanud, oleks olnud liig ka kõige mõistvamale ja vabameelsemale mehele. Kui mõelda kasvõi arvudes. Erinevaid mehi, kellega Rebeka oli pärast Patrikuga käima hakkamist maganud, oli kindlasti üle kümne – võib-olla ligemale kakskümmend. Peaks üle lugema… Ja üksikuid kordasid – neid võis olla lausa sadades. Rebeka tundis äkitselt kohutavat vajadust Patrikule kõik ausalt üles tunnistada. Ta teadis, et ei saa seda teha ega teegi, aga unistada ju võis. Talle isegi tundus, et kõigest siiras soovgi mehele kõik ära rääkida kergendas tunduvalt tema pattu. Ta ju ei tahtnud Patriku eest mitte midagi varjata, aga tal lihtsalt ei olnud teist võimalust, ta pidi ometigi meest mõttetu valu ja alanduse eest kaitsma! Mis tehtud, see tehtud, nüüdsest peale käitub Rebeka aga laitmatult, ei peta enam Patrikut mitte iialgi ja valetab talle ainult siis, kui tõesti muud võimalust ei ole – ja jällegi, ainult selleks, et Patrikut ennast säästa.
Rebeka ei olnud tüdruk, kellele oleks enda käitumist ülearu analüüsida meeldinud. Ometi kuulus ta tahes-tahtmata sugupõlve, kus igaüks oli nii iseenda kui ka oma tuttavate psühhoanalüütik ja kus oli moes pea iga teo ja lause taga alateadlikke pingeid näha. Nõnda oligi ta paaril põgusal korral langenud mõttes freudistlikesse spekulatsioonidesse, et ju ta petab Patrikut sellepärast, et kardab neid ohtlikult sügavaid tundeid, mida ta mehe vastu tunneb. Ju need lugematud kõrvalehüpped aitasid tal säilitada tervislikku distantsi ja püsida endale tuttaval ja turvalisel territooriumil. Nüüd, suletud silmil oma voodil tumerohelisel päevatekil lebades, klammerdus ta tolle tuttava skeemi külge. Tal oli olnud vaja seda üleminekuaega. Ta ei saanud ju üleöö vabast hingest vaguraks kodukanaks muutuda! Kuuluda kellelegi oli ju midagi nii uut ja radikaalset!
Kuidas Patrikust ülepea tema jaoks nii ihaldusväärne mees oli saanud? Ta oli tegelikult juba mõnda aega tagasi endalegi üllatuseks märganud, et lisaks sellele, et talle meeldis füüsiliselt Patriku keha, tolle puudutused ja lähedus, oli see mees ainus inimene maailmas, kelle seltskonda ta üha enam üksiolemisele eelistas. Ja viimasel ajal ei tundnud Rebeka Patrikust puudust mitte ainult üksi olles, vaid ka seltskonnas viibides. Sageli oli ta Patriku enda juurest minema saatnud, kui oli leppinud kokku kohtamise kas Karli või mõne muu püsivama armukesega. Need episoodid olid viimasel ajal küllastatud paksust ja kleepuvast tunnete segust, kuhu kuulusid Rebeka nostalgilised mälestused pöörasest teismelisepõlvest, nauding vabadusest, mida pakkus võõra mehe käte vahel olemine, ähmane igatsus Patriku järele, ja kord korra järel üha tüütumaks ja jultunumaks muutuv süütunne, mis muutis naudingu leidmise kellegi teise kui Patriku käte vahel üha raskemaks ja lõpuks lausa võimatuks. Siiski oli harjumuse pime jõud Rebekat veel kaua pärast armumist visalt vanade eluviiside juures hoidnud ning alles täna hommikul langetatud otsuse survel tüdruku vabaks lasknud.
Kell lähenes juba viiele ja Rebeka naeratas, mõeldes liikumatuid päevakardinaid vaadates, et peaks akna avama ning pisut tuulutama. Ta nägi vaimusilmas Patrikut mööda Snellmaninkatut tema pisikese korteri poole kõndimas ja peaaegu et isegi kuulis tuttavaid samme tänavasillutiselt vastu kajamas.
REBEKA OLI AGA OMA VAIMUSILMAS TEGELIKKUSEST PISUT ETTE TÕTANUD, sest Patrik istus endiselt literistide maa-aluses pesas ja üritas Samuliga vesteldes täpsustada üksikasju, mis puudutasid kirjandusteose tegelaste olemasolemist või õigemini mitte-olemasolemist. Kuna teema oli ülimalt haarav, ei takistanud mõnusalt surisev joove Patrikut intervjuule keskendumast. Inspireeriv vestlus, Sanna erutav lähedus ja baari hubane sumin olid täitnud noore ajakirjaniku vaikse eufooriaga ning kallutanud ta veel äsja nii naeruväärsena tundunud literismi üle lausa vaimustust tundma.
„Oluline on aru saada, et kõik need struktuurilised elemendid on tegelikult olemas mis tahes kirjandusteoses,” seletas Samuli. „Võta ükskõik mis ilukirjandusliku teose ükskõik mis tegelane ja sa võid tema kohta ütelda, et teda ei ole olemas selles kõige igapäevasemas mõttes, et ta on lihtsalt kellegi väljamõeldis. Sina ja mina oleme, vähemalt siin meie maailmas, olemas, Sherlock Holmes aga ei ole, ta on väljamõeldis! Kirjandusteosesiseses fiktiivses maailmas me võime ju ütelda, et Sherlock Holmes on olemas ja et näiteks kummituslik Baskerville’ide koletis ei ole, osutudes tegelikult pettuseks ja tavaliseks koeraks.”
„Teie tõekspidamiste järgi ei ole ju, nagu ma aru saan, tegelikult ka sind ega mind olemas,” segas Patrik vahele. „Kas see tähendab siis, et erinevad olemasolemised moodustavad mingi lõputu hierarhia, milles sinul ja minul on teatud… kuidas seda nüüd nimetada… ontoloogiline positsioon, Sherlock Holmesil jällegi nõrgem ja Baskerville’ide koletisel veelgi nõrgem, sellel nii-öelda meie raamatu kirjutanud kirjanikul aga jällegi meiega võrreldes tugevam?”
Samuli masseeris parema käe pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt ja oli näha, et ta otsib selgemat ja näitlikumat viisi enda mõtete väljendamiseks.
„Kui me just tahame kangesti mõistetega mängida,” jätkas ta lõpuks, „siis me võime ju rääkida sibula kihtide kombel üksteise sees olevatest erinevate ontoloogiliste positsioonidega maailmadest, aga mida see meile annab? Tegelikkus on ikkagi see, et kui keegi lihast ja verest inimene kirjutab näiteks raamatu, mis jutustab kirjanikust, kes omakorda kirjutab raamatut, mis jutustab kirjanikust, kes kirjutab kirjanikust ja nii edasi ja nii edasi, siis on kõik need tolle lihast ja verest kirjaniku loodud fiktiivsed kirjanikud ühtmoodi väljamõeldised ja tegelikult ei ole neid olemas, lihast ja verest kirjanik aga on.”
„Aga kuidas teie, literistid, kes te olete nii kindlad, et kogu see meid ümbritsev maailm on kõigest kirjandusteose sisu, võite teada, et see kirjanik, kes tolle teose on kirjutanud, ei ole ka ise kõigest mingi kirjandusteose tegelane?” üritas Patrik oma mõttekäiku jätkata.
Samuli sirutas käed ringutades külgedele ja vajus laisalt tooli seljatoe najale.
„Nojah, literistlik metafüüsika jätab põhimõtteliselt ukse lahti ka sellisele võimalusele,” vastas ta haigutades. „Aga see ei ole iseenesest intellektuaalsest küljest kuigi huvitav mõte. Literism annab meile arusaamise sellest, et meid ei ole tegelikult olemas – et me oleme kõigest tegelased teoses. See, kas meid loonud kirjanik on meist – sinu terminoloogiat kasutades – ontoloogilises hierarhias ühe või mitme maailma kaugusel, on lõppude lõpuks kaunikesti ebaoluline.”
Patrik oli võlutud literismi paradoksaalsest iseloomust. Ühest küljest oli tegu täiesti jabura ja ilmselgelt ebatõese maailmapildiga. Teisest küljest aga võimaldas literismi põhiidee luua elegantse ja harmoonilise uskumuste süsteemi, mida ei olnud sugugi lihtne mõistuspäraste argumentidega ümber lükata. Patrik oli alati nautinud seda, kuidas filosoofid oskasid juhtida mõtted kõige erinevamatel viisidel inimese arusaamisvõime piirimaile, paljastades tegelikkuse kummalisuse ja enesestmõistetavateks peetud arusaamade irratsionaalsuse. Patrikule meenus üks väga eriline tunne, mis oli teda tabanud kord lapsena koduõuel mängides. See oli juhtunud ammu enne tema usulise eneseotsimise perioodi. Pisikese poisiklutina kuivanud puutoikaga vastu tolmust asfalti koputades oli teda äkitselt vallanud kahtlus kogu ümbritseva maailma olemasolus. Alles aastaid hiljem sai ta teada, et säärane kahtlus oli seotud filosoofilise ideega, mida kutsuti solipsismiks.
Solipsism oli filosoofiline tees, mille kohaselt oli olemas ainult mina, kõik muu oli kõigest miraaž, pettekujutlus. Solipsismi järgi oli maailm justkui unenägu. See, mis aga Patrikut solipsismi