Literistid. Kristjan Loorits
irratsionaalne. Tolle irratsionaalsuse tajumises nägi Patrik suurt esteetilist väärtust – mõrad maailma olemasolu enesestmõistetavuses olid ilusad.
Literism erutas Patrikut täpselt selsamal põhjusel, eriti veel seetõttu, et ta arvas ennast nägevat selles kummalises usundis teatud mõttes solipsismi vastandit. Literismi seisukohalt oli reaalne maailm olemas, kusagil seal, lootusetult kättesaamatus tegelikkuses. See meid ümbritsev maailm oli aga illusioon: oma loomult olematu. Teda, Patrikut, ei olnud olemas. Descartes’i kuulus tõdemus „Mõtlen, järelikult olen” lagunes literismi taustsüsteemis armetult koost. Ka Sherlock Holmes mõtles. Ja mõtles veel kuradima hästi. Holmes küll, olgu pealegi, ei targutanud Descartes’i kombel, aga Samuli mõttekäiku jälgides mõistis Patrik, et mitte miski ei takistaks teda haaramast pliiatsit ja paberit ning kirjutamast kohe praegu näiteks lugu väikesest rohelisest mehikesest, kes elas Marsil ja filosofeeris Descartes’i kombel, olles kuradima kindel oma olemasolus, kuna ta muudkui mõtles.
Patriku mõttekäigu katkestasid Sanna armsad käekesed, mis äkitselt ümber tema põimusid, samal ajal kui tüdruk oma lõua mehe õla najale toetas, nii et valgete juustega looritatud laup Patriku põse vastu liibus.
„Mina hakkan igatahes nüüd minema,” teatas tüdruk väsinud häälega.
„Ma tulen saadan sind,” ütles Patrik õrnalt noort laupa suudeldes. Samuli sirutas Patrikule üle laua hüvastijätuks käe ja see soome noore kohta konventsionaalsena mõjuv südamlik žest pani Patriku tahtmatult muigama.
„Kas oleks kuidagi võimalik homme jätkata?” päris Patrik ühe käega diktofoni jaki taskusse libistades ja teisega Sannal õlgade ümbert kinni võttes.
„Kas kell üks siinsamas sobib?”
„Oleme kokku leppinud.”
Mööda Kruunuhaka hubaseid tänavaid Kaisaniemi metroopeatuse poole jalutades olid Patrik ja Sanna tihedalt külgepidi teineteise vastu liibunud. Mõlemad tundsid ennast mugavalt ja loomulikult. Kõnniti pingevabas vaikuses – kumbki ei oodanudki, et teine midagi ütleks. Sannaga metroo sissekäigu juures südamliku kallistuse ja põsesuudluse saatel hüvasti jättes tabas Patrik end mõttelt, et tolle vaba ja vallatu käitumise varjus on tegelikult peidus lausa vanamoeliselt korralik tüdruk. Patrik ei eksinud.
VAATAMATA OMA GARDEROOBI KUULUVATELE ÜLILÜHIKESTELE seelikutele, väljakutsuvalt kirevatele sukkadele, sukkpükstele ja retuusidele ning lausa märkimisväärsele suudlemis- ja kallistamislembusele oli üheksateistkümneaastane Sanna endiselt neitsi. Pere noorima lapsena elas ta koos oma vanematega ruumikas Rajakylä ridaelamuboksis, pahamainelise Kontula külje all. Eelmisel õhtul oli ta Esplanaadil oma endiste keskkoolikaaslastega siidrit juues pisut ehk üle pingutanud, kuid see oli andeksantav. Halvem oli see, et tal oli õnnestunud õhtuveetmise käigus tülli minna oma parima sõbrannaga, keda oli kohutavalt ärritanud Sanna arusaamatu huvi kahe nende lähedal istuva eesti mehe vastu. Sannat oli köitnud eestlaste juures see, et tegu paistis olevat ajakirjanikega. Seda oli Sanna mõistnud üksikuid eestikeelseid fraase haarates ja samas oli ta ka taibanud, et ühel meestest, tollel lühemajuukselisel, oli plaanis literistidest kirjutada.
Õhtu edenedes oma parima sõbrannaga kahekesi jäädes oli sõbrannat üha enam vihastanud, et Sanna ei pööranud tema pehmelt keelelt voolavatele sügavatele mõtteteradele piisavalt tähelepanu, vaid üritas pidevalt ühe kõrvaga nende eesti lontruste võõrkeelset arusaamatut loba kuulata. Viimaseks piisaks sõbranna kannatusekarikasse sai see, kui Sanna otsustas vastata ühele tema järjekordsele eestlaste pihta sihitud põlglikule märkusele täiesti jultunud arvamusavaldusega, mille kohaselt võis ka ju eestlaste seas normaalseid mehi leiduda.
„Vittu, kao siis nende sülle, vittu!” oli sõbranna püsti karates ja seelikut sündsamale kõrgusele sättida üritades hüvastijätuks hüüdnud ja tennisetaldade välkudes minekut teinud. Umbes samal ajal oli Patrik oma ulmades muru peale selili vajunud ja Karl erutavate Rebeka ümber pöörlevate mõtete saatel minema jalutanud. Sanna oli kavatsenud minna meestega juttu tegema, aga see, et kahe asemele jäi nüüd kõigest üks, ajas teda pisut segadusse.
Sobivat tegevusplaani välja töötada üritades sirutas ta käe kollase Alepa kilekoti poole ning leidis selles sobrades tühjade viineripakendite, kartulikrõpsukottide ja muu prügi vahelt veel kaks täis siidripurki. „Aeg maha,” mõtles ta esimest neist avades. Paistis, et muru peal lebav eesti ajakirjanik ei kavatsenud veel kuhugi minna. Esimese siidripurgi lõppedes ei olnud Sanna tegevusplaan sugugi selginenud ja seega tuli ka teine ära juua.
Nüüd ei olnud enam vahet, viimane buss oli niikuinii ammu läinud… Sanna tahtis lamavat meest jalaga tonksata, aga tundes puudujääke oma tasakaalus, piirdus kindluse mõttes tollele rinna peale astumisega. Kui mees selle peale ei ärganud, võis olla üsna kindel, et tema kaisus võib suhteliselt muretult ja turvaliselt väikese uinaku teha. Sannale meeldis mehe lõhn. No nii, suudleb… Mis seal ikka, suudelgu…
KUIGI SANNA OLI LEIDNUD ENDALE UMBES AASTA EEST LITERISTIDE juures justkui teise kodu, tundis ta sageli igatsust keskkooliaegsete sõprade järele. Viimasel ajal oli aga tollesse igatsusse lisandunud mõru toon naeruvääristava mittemõistmise tõttu, millega kõik endised sõbrad ja tuttavad Sanna niinimetatud usku pöördumisse suhtusid.
Sanna ei olnud oma saatust valinud. Ta oli literismist põgusalt juhuslike killukestena kuulnud küll juba aastaid tagasi, aga ei olnud kuuldule suuremat tähelepanu pööranud, pidades kogu seda jaburust järjekordseks new age’i rämpsuks. Muutus oli leidnud aset peaaegu üleöö. Ühel hommikul ärgates painas Sannat häiriv tunne, justkui ei suudaks ta meenutada midagi ääretult olulist ja kiireloomulist. Tunne oli tugev ja saatis tüdrukut lakkamatult kõikides igapäevastes toimingutes. Käimas olid veel viimased keskkooli lõpueksamid ning päeva jooksul oleks olnud kindlasti tarvis paarkümmend lehekülge teksti läbi töötada. Silmad libisesid üle tekstiridade, aga mõte uitas kusagil sootuks mujal, ilma et Sanna oleks isegi aru saanud, kus.
Lugedes õhtupoolikul Metro lehte, mille isa ilmselt töölt koju tulles kusagilt kaasa oli haaranud, peatus Sanna pilk hetkeks pisikesel pealkirjal, milles mainiti literiste. Tüdrukut valdas ähmane äratundmine, mis oli aga segatud niivõrd kummalise enesestmõistetavusega, et jäi kuhugi teadvuse ja alateadvuse piirile kättesaamatuna rippuma.
Sanna pilk libises üha uuesti ja uuesti üle Metro artikli. See oli kirjutatud üleolevalt humoorikas stiilis ning kommenteeris ühe kristlikust demokraadist poliitiku sõnavõttu, milles too oli kirjeldanud literismi kui satanismi ja anarhismiga võrreldavat ohtlikku destruktiivset liikumist. „Mis mõtet on nii selge asja puhul üldse uskumisest ja ismist rääkida?” tabas Sanna end mõtlemas, saamata ise täpselt aru, mida säärane mõte õieti tähendas. Seejärel püüdis ta endale ette kujutada, millisena literistid õigupoolest maailma näevad ja mis tunne oleks olla kõigest raamatu tegelane. Kujutelma asemel tabas aga tüdrukut äkitselt kõikehõlmav äratundmine ja mõistmine. Ette sai kujutada asju ja olukordi, mis olid nii-öelda kontrafaktuaalsed – mida tegelikult ei olnud, võimatu või vähemalt mõttetu oli aga ette kujutada seda, mis oli ilmne tõsiasi.
„Kummaline,” ütles Sanna vaikselt läbi tolmuse aknaklaasi tuule käes kiikuvat noort märtsikuiselt raagus kaske vaadates. Tüdruk silitas sõrmeotstega akent ja imestas, kui tõeline küll tundus olevat see kask ja tema okste liikumine, see tuul ja too pesemist ootav aken. Ilm oli selge ja taevas pea täiuslikult kirgas, kaunistatud vaid mõne üksiku lumivalge pilvetupsuga. Just see taevas mõjus Sannale oma ääretuses kõige uskumatumana. Hiljem ta sai teada, et ka paljud teised literistid kogesid just nimelt avara taeva olemasolu või õigemini olematust ülitugeva emotsionaalse impulsi kaudu, just nagu oleks millegi suure ja ääretu olematus võrreldes väikese ja tühise olematusega kuidagi pidulikum ja tähtsam.
„Midagi ei ole… Taevast ei ole,” pobises Sanna vaiksel häälel kahe käega aknalauast haarates. Too uus ja erutav arusaamine vallandas tüdrukus marulise tunnete laviini, mis pani vaesekese üle kere värisema, oma tuppa jooksma ning paksu teki alt varju ja kaitset otsima. Pärast mitu tundi kestnud vappekülma ja hüsteerilist nuttu valdas tüdrukut lõpuks ometigi halastav tuimus ja rammestus, mis kurnaval erutusel unne kustuda lubas.
Paaril korral