Murdumine. Viktor Suvorov

      Üks Hruštšovi tõusu saladusi võimu tippu on selles, et tal oli anne sisendada igaühele üleolekutunnet enda üle. Ta sai võimu, kuid ei suutnud enam turaka rollist väljuda! Ta oli selle rolli jaoks loodud.

      Облом murdumine, murdmine, murdmiskoht, kild.

      Vene keeles nimisõna, elutu, meessoost. Moodustatud tegusõnast ломать (murdma, purustama, lõhkuma, lammutama) eesliite об- abil.

      Tähendused:

      1. See, mis on murdunud, lahti murdunud.

      2. Murde-, murrangukoht.

      Koht, kus toimus murrang, millest räägitakse selle raamatu lehekülgedel, on meie kodumaa pealinn Moskva. aastal toimus Moskvas riigi ja terve maailma saatuses murrang, koos absoluutse võimu poole püüelnud ja riigipööret ette valmistanud ebaõnnestunud diktaatori, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Nõukogude Liidu marssali Georgi Konstantinovitš Žukovi saatusega.

      Vene žargoonis on sõnal облом ka teisi tähendusi: läbikukkumine, ebaõnnestumine, katastroof, krahh, lõpp, hukk, kõik on läbi. Situatsiooni, kuhu sattus Žukov, kirjeldamiseks sobivad ka need tähendused täielikult.

      SISSEJUHATUS

      1957.aasta juunist kehtestus Nõukogude Liidus duumviraat: riiki valitsesid Žukov ja Hruštšov. Ametlikult oli peameheks just nagu Hruštšov, kuid ta oli peamees ainult sellepärast, et nii otsustas Žukov.

      Nende valitsejate suhted ei kujunenud üldse lihtsateks. Küpses vältimatu kokkupõrge. Selle tulemuse otsustasid ette mõned inimesed, kelle hulgas olid:

      • GRU1 ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov,

      • GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko,

      • Nõukogude Liidu saadik Jugoslaavias Firjubin.

      GRU ülema esimene asetäitja Mamsurov suri 1968. aastal (selleks ajaks oli ta saanud kindralpolkovnikuks). Aga kaks aastat pärast seda paiskas sõjaväeline saatus mind, noort ohvitserikest, Volga-äärse sõjaväeringkonna staabi luureosakonda, see tähendab GRU struktuuri. Siin teadsid ja mäletasid Mamsurovit paljud. Oli, kellelt teada saada seda, mida ajalehtedes ei kirjutatud.

      Edaspidi langes mulle osaks teenida GRU keskaparaadis. Alluvuse struktuur siin oli Cheopsi püramiidi laadi. Mina – jalamil, aga ülal tipus on kindralstaabi ülema asetäitja armeekindral Štemenko. Mõistagi, armeekindral Štemenkol polnud isegi aimu minu olemasolust – liiga erinevad olid lennukõrgused, see-eest oli mul võimalik teada saada armeekindral Štemenkost seda, mida polnud kombeks mainida isegi kõige tõetruumates mälestustes.

      Mul on tulnud töötada diplomaatilise katte all. Nõukogude diplomaatia peadpööritavates kõrgustes troonis välisministri asetäitja seltsimees Nikolai Pavlovitš Firjubin. Toosama. Täiesti selge, et tal polnud tarvis teada minu olemasolust, see-eest oli minul võimalus esitada teadjatele inimestele küsimusi sellest, kuidas seltsimees Firjubin tõusis nendele kõrgustele.

      Minu otsene ülemus, GRU Genfi residentuuri šeff ei tundnud omal ajal hästi mitte ainult Mamsurovit ja Štemenkot, vaid oli ka vahetuks osaliseks 1957. aasta sündmustes, millest selles raamatus juttu tuleb. Aga katte osas oli minu otseseks ülemaks Zoja Vassiljevna Mironova, Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO Euroopa osakonnas ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Genfis. Mõistagi, tema oli saadik, aga mina kõigest atašee, ent Nõukogude Liidu alaline esindus ÜRO Euroopa osakonna juures oli küllaltki kompaktne struktuur. Täites saadiku korraldusi, andes aru tehtud tööst, võis sobiva meeleolu korral mõnikord esitada küsimuse kangelasliku mineviku kohta.

      Tuleb märkida, et inimestele on omane jutustada oma seiklustest, millel oli nende jaoks õnnelik lõpp. Võimalus esitada küsimusi mul oli, seda võimalust ma kasutasin põhjalikult, kuid ettevaatlikult. Väikesed informatsioonitükikesed asetusid selgeks pildiks.

      Uue aastatuhande algul avaldati mõned 1957. aasta sündmusi puudutanud saladokumendid Nõukogude arhiividest. See uus informatsioon asetus vana peale, seda lõhkumata, kuid selgemaks ja eredamaks muutes. Taastades minevikku väikestest kildudest, justkui katkist rooma amforat, lubasin ma endale lülitada jutustusse dialoogid, mida pole kunagi ja kusagil fikseeritud. Kuid see pole fantaasiamäng, vaid katse täita need tühimikud, mille jaoks ei õnnestunud leida puuduolevaid väikesi kilde. Kui mosaiigis puudub üks tükike, siis teades, mis asub ümber tühja koha, võib raskusteta taibata, mis siin puudu on. Nii ma tegingi.

      Need dialoogid pole sõnad, mida laususid sündmuste osalised, vaid see, mis nad minu arvates võisid öelda ühes või teises situatsioonis.

      Pole sugugi kindel, et mul õnnestus kaevata päris põhjani. Ma tegin kõik, mis suutsin, las tulevad teised ja teevad paremini.

      PROLOOG

      „Riietuge lahti,” naeratas neiu silmipimestavalt ja kohendas kastanivärvi juuksekihara roosa kõrvakese taha.

      „Täiesti?”

      „Aluspüksteni.”

      Nõukogude Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) ülema asetäitja, Nõukogude Liidu kangelane kindralleitnant Hadži-Umar Džiorovitš Mamsurov kuuletus.

      Ta kutsuti Kremli polikliinikusse välja ootamatult. Ta püüdis vastuvõtuaega kaugemale lükata, viidates hõivatusele, kuid sai täpse selgituse. Ees-Karpaatia sõjaväeringkonnast, kus kindral Mamsurov oli äsja olnud 38. armee juhataja, saabusid Moskvasse kõik tema meditsiinilised dokumendid. Ei käpardid-tohtrid Lvovis ega arstid Moskvas leidnud midagi kahtlast. Kuid meie kodumaa pealinna tuli välismaine suurkuju, kes kontrollis Nõukogude Liidu kõrgema juhtkonna mulluseid röntgenipilte ja see, mis jäi kahe silma vahele meie kodukootud eskulaapidel, ei jäänud märkamata terase välismaise pilgu all. Seepärast tuli kindralleitnandil saabuda otsekohe – suurkuju ei oota, võib piiri taha kaduda.

      Mõistagi, riigiasjad on mingi kindralleitnandi tervisest tähtsamad, kuid sellise diagnoosiga ei elata kaua nagunii. Seepärast on kindralleitnandil parem lükata riigiasjad päevaks-paariks edasi.

      Tuleb kiiresti vastuabinõud kasutusele võtta, kuni kõik pole kadunud.

      Kindralleitnant saabus ettemääratud tähtajaks nimetatud aadressile, hindas olukorda. Julgen ette kanda, et polikliinik, kuhu ta sattus, pole üldse raviasutuse moodi – see meenutab pigem luksuslikku sanatooriumi või triiphoonet Savva Morozovi, ühe Venemaa XX sajandi alguse rikkaima inimese villas. Siin on vaikus, rahu, luksuslikud pehmed vaibad, kuhu jalg pahkluuni sisse vajub. Siin on värvilised vitraažid ja troopiliste taimede võluaed. Siin pole mingit tunglemist, mingeid järjekordi. Isegi nii mugav: te ei oota kutset arstile, vaid arst ootab teie saabumist.

      Nobe õeke näitas, kuhu riputada kindralimunder, kuhu ilmatu laiade kahekordsete lampassidega püksid, ja kadus ukse taha.

      Sel samal hetkel sisenes teise ukse kaudu suurkuju – väike, turd, kiilaspäine mees.

      GRU ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov tõstis pilgu doktorile ja oleks jahmatusest peaaegu istuli kukkunud.

      Tema ees seisis rahulikult ja vaatles teda tähelepanelikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär, seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov.

      Üleni valges.

      Kui te otsustasite murda tugeva inimese tahte, siis teadus, mida nimetatakse agentuurluure psühholoogiaks, soovitab alustuseks teda kõvasti hirmutada. Soovitatavalt, et oht oleks reaalne, tuntav, surmav. Veel oleks hea viimasel hetkel, kui inimene on veidi harjunud ühe ohuga, panna ta äkki uue, täiesti ootamatu häda ette. Samuti surmava.

      Ja kohe temaga vestelda.

      Pole liiast enne tõsist jutuajamist inimene veel ka lahti riietada – kui mitte täielikult, siis kas või aluspüksteni. Üks asi on pikk, sirge, musklis, laiaõlgne, halliseguste mustade juustega nooruslik iludus kindralleitnant ranges, Stalini maitse kohaselt õmmeldud püstkraega, kuldsete pagunitega vormikuues, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähega rinnas, ordenilindikestega, mille hulgas on kolm Lenini ordenit, neli Punalipu ordenit, Kutuzovi 1. järgu orden ja Suvorovi