Murdumine. Viktor Suvorov
enamus riigi rahvastikust ei omaks passe.
Et see enamus ei oleks oma riigi kodanikeks.
Et see enamus künnaks kolhoosides, kus töö eest raha ei makstud ja kust ilma passideta ei saanud põgeneda isegi naaberlinna.
Stalini paljastamine XX kongressil oli Hruštšovile vajalik selleks, et haarata riigis võim. Taktika oli lihtne: Stalin oli halb, Hruštšov paljastab ta, järelikult – Hruštšov on hea.
Riik asus majandusliku krahhi äärel. Hruštšov haaras võimu, kirjutas kõik kuritööd Stalini arvele, alustas ajalugu „puhtalt lehelt”. See nõks lubas venitada riigi agooniat kümnete aastate peale.
Ustav stalinlane Hruštšov astus esimesena ametlikult Stalini vastu, aga Molotov, Kaganovitš ja teised Stalini kaasvõitlejad polnud sellele mõttele tulnud ning seepärast võis Hruštšov neist igaühe kuulutada stalinistiks ja tõugata võimu tipult alla.
Veelgi tähtsam oli see kongress kaitseministrile, Nõukogude Liidu marssalile Žukovile:
Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov automaatselt ka kommunistlikku parteid, mille juhiks oli 30 aastat Stalin.
Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov ka karistusorganeid, mis Stalini käsul viisid ellu veriseid repressioone.
Riigis oli kolm reaalset jõudu: partei, riiklik julgeolek (GB) ja armee. Partei ja julgeoleku määris Hruštšov XX kongressil pori ja verega kokku ning ainult armee jäi puhtaks.
Hruštšov paljastas Stalini kui andetu väejuhi, andes sellega Žukovile võimaluse võtta geniaalse väejuhi ja Isamaa päästja koht sõjas fašismiga.
NLKP XX kongressi liin seisnes selles, et mitte loobuda ei stalinlikust sise- ega välispoliitikast. Riik elas sissepiiratud laagrina samamoodi edasi. Riigis valitses ainus õige ideoloogia, millest samm kõrvale loeti põgenemiseks.
Hruštšov kuulutas: „Kommunism – see on kogu inimkonna helge tulevik” – see tähendab kuulutas, et stalinlik kurss maailmarevolutsioonile jääb muutumatuks. Ja need sõnad polnud tühi loba. Riik pani kõik oma jõud relvade ja ainult relvade tootmisse. Said märgatavaks ka uued lähenemised kogu inimkonna õnne kindlustamise küsimuses. Piisav on meenutada, et rahvusvaheline terrorism aktiviseerus just NLKP XX kongressi aastal tänu Hruštšovi ja Žukovi püüdlustele. Vaat miks see toimus.
Kommunistliku diktatuuri eksisteerimise esimesest hetkest püüdsid proletariaadi juhid levitada oma majanduslikku ja poliitilist võimu ümbritsevatele aladele: „Varssavi peale! Berliini peale! Krimmile me juba virutasime!”7
Nõukogude juhtide arsenalis oli kaks võitlusmeetodit: vabastusretk (otsene interventsioon) või revolutsioon (vaenlaste leeris rahutuste õhutamine). Mõlemaid meetodeid kasutati korraga või kordamööda.
Pärast seda, kui riigi kõik jõud olid kulutatud Kodusõjas, tegi Trotski ettepaneku Nõukogude Liidu kõik vaimsed, intellektuaalsed, majanduslikud ja loodusressursid paisata permanentse revolutsiooni süütamisele kogu maailmas.
Stalinil oli teine lähenemine: Nõukogude Liidu kõik jõud suunata vabastusretkede ettevalmistamisele, tõugata vaenlased enesetapjalikus heitluses omavahel kokku ning kui nad on üksteist ära kurnanud ja jõuetuks muutnud, paisata lahingusse Punaarmee ning vabastada Euroopa ja Aasia kapitalismi õudustest.
Hitler ajas Stalini plaani nurja. Seepärast sattusid Nõukogude Liidu juhid pärast Teist maailmasõda strateegilisse tupikusse. Vaba majandusega riigid astusid kommunistliku ohu ees välja ühise rindena. Neid veel kord enesetapjalikku sõtta tõugata polnud võimalik. Hruštšovile jäi üle vaid see tee, mida pakkus Trotski: permanentne revolutsioon.
Alates 1956. aastast tugevdas Nõukogude Liit järsult ideoloogilist, kaadrialast, sõjalist ja finantstoetust niinimetatud rahvuslikele vabastusliikumistele kogu maailmas. NSV Liidus loodi salajased ettevalmistuskeskused nii reaterroristidele kui ka partisanisõja organisaatoritele. Kaadrite ettevalmistus käis nii KGB kui ka GRU liinis. Üheks selliseks keskuseks oli Odessa kõrgem üldsõjaväeakadeemia, mis asus GRU tiheda kontrolli all. Selles koolis seati sisse niinimetatud „partisaniteaduskond”, milles valmistati ette võitlejaid Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maadest. 1965. aastal kasvas teaduskond selliste mõõtmeteni, et kool tuli Odessa ja Kiievi vahel ära jagada. Odessasse jäid mustanahalised vabadusvõitlejad, nõukogude kursandid saadeti Kiievisse.
Alates 1950ndate aastate keskelt saavutasid partisanisõjad ja nendega kaasnevad terroristide rünnakud kogu maailmas laialdase ulatuse ning läksid peagi nõukogude seltsimeeste kontrolli alt välja.
Ent mida kaugemale sirutasid meie juhid oma käed, seda halvemaks läks olukord Nõukogude Liidus ja selle võimu all olevates riikides.
Lahvatada võis iga hetk.
Hruštšovil tuli helpida tema enda poolt XX kongressil kokku keedetud putru. Kuuldused Stalini ja tema salapolitsei kuritegudest roomasid mööda Euroopat. Kogu sotsialistlik leer vappus, ja vaat mispärast.
Kommunistide kuriteod endise Vene impeeriumi aladel polnud kellelegi saladuseks. Kodusõja käigus lahkusid maalt miljonid kodanikud. Tunnistusi jätkus; mis maksis ainuüksi Sergei Melgunovi raamat „Punane terror Venemaal”.
Pärast Teist maailmasõda ei soovinud sajad tuhanded, kui mitte miljonid välismaale sattunud endised Nõukogude Liidu kodanikud naasta maailma proletariaadi kodumaale. Igaüks neist võis olla kommunistide kuritegude üle peetava kõmulise kohtuprotsessi tunnistajaks. Üks selline protsess toimus. Ja mitte keegi ei suutnud ümber lükata seda, mida rääkis kohtule Viktor Kravtšenko.8
Kommunistide kuritegudest oli räägitud ja kirjutatud täiesti piisavalt selleks, et kogu kommunismi ideoloogia ja praktika tunnistada kuritegelikuks. Kuid Lääs seda ei teinud. Kellelgi oli üsna kasulik äri vedada Nõukogude Liidust välja aardeid ja taastumatuid loodusvarasid. Keegi oli Kremli ja Lubjanka ülalpidamisel. Kellegi jaoks polnud kasulik Nõukogude Liitu tsiviliseeritud riikide nimekirjast kustutada ja see täielikult unustada, kuulutades, et Venemaa pole Euroopa. Aga enamikule väikekodanlastele on viimase Arsenali ja Chelsea vahelise jalgpallimatši tulemus märksa tähtsam kui miljonite hukkumine kusagil kauges, arusaamatus, kogu maailmast isoleeritud riigis.
Hruštšovi kõnel NLKP XX kongressil oli kõrvulukustav efekt mitte sellepärast, et maailmale oleks avanenud mingid teadmatud faktid, vaid sellepärast, et neid kinnitas avalikult planeedi Maa peamine kommunist. Kõik see, mida veel eile Nõukogude Liidu ostetud sõbrad nimetasid valeks, laimuks ja kodanlike kirjatsurade rumalateks väljamõeldisteks, osutus äkki tõeks. Hruštšov pani kogu maailma kommunistid, seda soovimata, faktiliselt valiku ette: igaüks neist pidi tunnistama end kas organiseeritud kuritegeliku grupi liikmeks või täielikuks idioodiks, kes ei taha midagi näha ega aru saada.
Hruštšovi kõne lõi surmava haava kogu maailma kommunistlikule liikumisele. See ei suutnud enam kunagi tõusta nendele teeseldud moraalse puhtuse ja õigluse säravatele kõrgustele, millelt nad paiskas alla NLKP XX kongress.
Situatsiooni tuli kuidagi stabiliseerida. Hruštšov kutsus välja oma nõuniku Grigori Trofimõtš Šuiski ja rabas teda küsimusega: mis me peale hakkame?
Grigori Trofimõtš sai isegi aru, et XX kongressil sai kergelt liiale mindud. Seepärast ei maganud öid, vaatas lakke, otsis lahendusi, teadis, et selline küsimus tuleb. Leidis lahendused, ainult ei kiirustanud nendest teatama, kuni Hruštšov ise ei küsi.
Ja nüüd küsimus esitati. Ja sai kohe vastuse. Esimene: järgmiseks, 1957. aastaks on Moskvasse planeeritud rahvusvaheline noorsoo- ja üliõpilasfestival. Midagi erilist mõttes polnud: tuua kolm tuhat muidusööjat erinevatest riikidest, joota neid, sööta, jutustada sotsialismi eelistest. Aga kui muuta see festival maailmasündmuseks, rahu ja sõpruse peoks? Kutsuda mitte kolm tuhat, vaid kolmkümmend tuhat?
Nikita võttis tuld. Aga Trofimõtš muudkui puistab: kutsuda nii ameerika, saksa, hiina, kui prantsuse üliõpilasi, ja veel tervest Aafrikast ning veel Jaapanist, Guatemaalast ja Peruust! Teha ülemaailmne pidu! Laulude, tantsudega! Värvida Moskvas fassaadid
„Даёшь Варшаву! Дай Берлин! Уж врезались мы в Крым!” – sõnad laulust „Budjonnõi marss” (1920). Omaaegsed veidrad nõukogude loosungid, mis algasid sõnadega „Даёшь” või „Дай”, on pärit madruste argoost. – Tõlkija märkus.
Viktor Andrejevitš Kravtšenko – Nõukogude partei- ja riigitegelane, üks esimesi poliitilisi põgenikke. Õppis Dnepropetrovski metallurgiainstituudis koos Brežneviga ja oli tema sõber. Teise maailmasõja ajal oli Nõukogude ostukomisjoni liige Washingtonis ja palus 1944. aastal USA- s poliitilist varjupaika. Seal kirjutas ta raamatu „I Chose Freedom” („Ma valisin vabaduse”) kollektiviseerimise õudustest ja näljast NSV Liidus. Selle raamatu ilmumine sai tõsiseks löögiks Nõukogude Liidu reputatsiooni pihta lääneriikides. 1949. aastal süüdistas prantsuse kommunismimeelne ajaleht „Les Lettres francaises” Kravtšenkot valetamises ja ta andis sisse laimuhagi. Protsessil, mis oma mastaabi tõttu nimetati „sajandi protsessiks”, esinesid sajad tunnistajad. Kravtšenko kaitse tunnistajatena esinesid endised Nõukogude laagrite vangid, kommunistide poolel mõned kuulsused, näiteks Canterbury peapiiskop ja Jean-Paul Sartre, aga samuti Kravtšenko endine naine ja töökaaslased, kelle Nõukogude võimud tõid Pariisi, et need Kravtšenkot laimaksid. Kravtšenko võitis ning Prantsusmaa Kommunistliku Partei populaarsus sellel maal vähenes märgatavalt. 1966. aastal leiti Kravtšenko surnult tema korteris New Yorgis; surma põhjuseks tulirelvahaav peas. FBI kuulutas, et surma põhjuseks oli enesetapp, kuid paljud oletavad, et Kravtšenko tapsid KGB agendid. – Toim. märkus.