Murdumine. Viktor Suvorov
1956. aastal lahvatas Ungarimaa.
Kõik algas üliõpilaste meeleavaldusest Budapestis.
Aga meeleavaldus Budapestis algas NLKP XX kongressist. Nikita Hruštšov, planeedi kõigi kommunistide ninamees, kuulutas Stalini kurjategijaks ja veriseks türanniks. Hruštšovi kõne XX kongressil kuulutati salajaseks, kuid levitati otsekohe mööda kõiki parteiorganisatsioone ja anti peagi välja tiraažiga täpselt üks miljon eksemplari. Üksnes selle kõnega andis Hruštšov kogu rahvusvahelisele kommunismile surmahoobi ja lõhkus selle väikesteks kildudeks.
Püüame ette kujutada olukorda, kuhu sattusid juhid kõigis maades, kus oli kehtestatud poliitiline kord meie eeskujul ja laadi. Enamik neist riikidest olid okupeeritud Nõukogude Armee väeüksuste poolt. Moskva käsul ülistasid kõigi kommunistlike parteide juhid kümme aastat Stalinit, püstitasid talle mälestussambaid, andsid miljonilistes tiraažides välja tema teoseid, kuulutasid kõigi teaduste korüfeeks, kõigi aegade ja rahvaste geeniuseks, ehitasid elu oma riikides nii, nagu õpetas seltsimees Stalin.
Kuid Suur Juht ja Õpetaja osutus äkki urkaks9.
Võim oli meil nõukogude oma. Ma püüdsin poisipõlvest peale aru saada: kes see meil kellega nõu peab ja kuhu kogub? Eelolevas Stalini paljastamise küsimuses Hruštšov sotsialistlike riikide proletaarsete juhtidega nõu ei pidanud ja eelseisvatest paljastustest neid ei hoiatanud. Hruštšov ja Žukov hüppasid stalinlikult trammilt sõidu pealt maha. Koos nendega hüppas maha kogu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.
Kõik ülejäänud maailma kommunistid jäid pika ninaga. Tuli välja, et kõik kommunistlikud juhid P’yŏngyangist ja Pekingist kuni Tirana ja Berliinini teenisid tões ja vaimus verist urkagani10. Kelleks kõiki neid juhte nüüd pidada? Kuidas nimetada? Kuidas neid uskuda? Kuidas nende käske täita? Kes nad sellised üldse on? Verise inimsööja käsilased. Kes siis veel? Nii tuli Hruštšovi kõnest välja.
Hiina, sellepärast et on suur, lõi kohe lahku. NLKP XX kongressi materjalide levitamine Hiinas keelati. Ametlikku lahku löömist riiklikul tasandil veel polnud, sest Hiinale oli tarvis eesrindlikke nõukogude tootmismenetlusi, sealhulgas lennundus-, raketi- ja tuumatehnoloogiaid. Kuid kõige peamisel alal, ideoloogilisel, läksid Nõukogude Liidu ja Hiina teed tol hetkel lahku silmapilk ja alatiseks.
Albaania Nõukogude tanke ei kartnud, sest oli kaetud Jugoslaavia poolt. Seepärast Albaania juhid XX kongressi otsuste puhul vaimustust ei avaldanud ja rebisid mõne aasta pärast üldse Moskva sooja tiiva alt välja.
Aga kujutlege vaid, millisesse olukorda sattusid igasuguste Itaaliate ja Prantsusmaade vennalike kommunistlike parteide juhid! Kolõmal pesid zekid kulda, Siberis langetasid metsa, Nõukogude Liit teenis sellega kõvasti, pidas selle rahaga ülal Kanada ja Uruguai, Argentiina ja USA kommunistlikke juhte ning veel paljusid ja paljusid üle terve maailma. Elasid need seltsimehed lõbusalt ja muretult, kutsudes proletariaati üles kommunismi võidule. Tõde Nõukogude Liidu kohta oli kümnete aastate vältel pressinud end mitmete riikide ajalehtede ja ajakirjade veergudele. Seda tõde nimetasid lääneriikide kommunistlikud juhid müüdavate kodanlike tindisolkijate kuritahtlikuks laimuks. Ja äkki kinnitas planeedi peamine kommunist täielikult kogu seda „kuritahtlikku laimu”, lisades omalt poolt veel üht-teist.
Kuid kõige halvem oli nende riikide juhtidel, mille rahu valvasid Nõukogude Armee väed. Hiina kombel kõrvale ei sõua. Mis neil juhtidel üle jäi? Kutsuda kokku oma parteide kongressid ja rääkida Stalini kuritegudest või jätta kõik nii nagu oli?
Esimene variant on ohtlik.
Teine niisamuti.
Kuuluta, et Stalin oli pätt – rahvas hakkab erinevaid küsimusi esitama.
Ei kuuluta – tekivad samuti küsimused. Ja üsna ebameeldivad.
Moskvas käis samal ajal vaikne öine destaliniseerimine. Nagu laulus lauldakse: kipskuju tasahilju võeti maha.11 Sedasama väljendas palju mahlakamalt Aleksander Galitš. Situatsioon: zekid aeti öösel üles. Nad mõtlesid: kõik, lõpp. Kuid neid ei aetud üles mahalaskmiseks.
Кум докушал огурец
И заключил с мукою:
„Оказался наш Отец
Не отцом, а сукою…”
Полный, братцы, ататуй!
Паниxида с танцами!
И приказано статуй
За ночь снять со станции. 12
Kui noorem põlvkond pole kursis, siis ristiisa – see oli laagris OGPU-NKVD-MVD operatiivvolinik, kõigi koputajate „isa”.
Meie rahvas on sellega harjunud. Alates 1917. aastast on meie üle valitsenud kaks suurt geeniust, Lenin ja Stalin ning vaenlaste hordid – Trotski ja Radek, Buhharin ja Zinovjev, Kamenev ja Tuhhatševski, Rõkov, Tomski, Postõšev, Eiche, Jagoda, Blücher, Ježov, Voznessenski, Beria ja veel terve kari eri järku juhte. Veel eile olid nad suured mehed, veel eile kandis rahvas demonstratsioonidel nende portreid ja nimetas nende järgi linnu, tehaseid ja aurikuid, aga nemad osutusid üksteise järel roojasteks krantsideks. Ja rahvas nõudis sama üksmeelselt karmi proletaarset karistust: koertele koerte surm!
Selliste transformeerumistega meid ei üllata. Meid on selleks ette valmistatud. Ja kui asi jõudis seltsimees Stalinini, meie rahvas ei kohkunud. Aupaiste äravõtmise võttis meie rahvas vastu mõistmisega. Me vaid koondusime veelgi tihedamini kalli kommunistliku partei ja selle leninliku keskkomitee ümber, kes viisid meid uutele võitudele.
Aga mida teha Poola, Tšehhi ja Rumeenia juhtidel? Stalini raamatud võib riiulitelt ära koristada. Märkamatult. Võib portreed maha võtta. Võib õpikutest leheküljed välja rebida. Aga näe, Budapestis seisab tohutu monument. Seltsimees Stalin täies pikkuses. Saapad jalas. Stalini väljakul.
Hakka seda demonteerima, kas või öösel – jookseb rahvas kokku. Ungari rahvale pole ju veel lahti seletatud, et seltsimees Stalin oli kurjategija. Mööda Budapesti kanduvad vaid kuuldused seltsimees Hruštšovi salajasest kõnest.
Ja Ungari juhid ei leidnud kuidagi sobivat momenti, et malmist Stalin maha võtta. Nõnda seltsimees Stalin seisis keset Budapesti. Aga Ungari rahvale andis eeskuju vennaliku Poola rahvas: aeg on tänavatele tulla. Ja Ungari rahvas tuli. Esimestena – üliõpilased. Nad otsustasid oma juhtidele meelde tuletada, mida tuleb teha verejanuliste türannide ausammastega. Üliõpilased läksid monumendi juurde, sidusid köied selle ümber ja tõmbasid. Postamendi otsa jäid vaid saapad.
Ja läks lahti. Samal päeval esines Ungari kommunistide ninamees seltsimees Ernő Gerő (olnud varem riikliku julgeoleku minister) raadios demonstratsioonide hukkamõistuga, nimetades seda natsionalistlikuks väljaastumiseks. Siis suundusid üliõpilased raadiomaja juurde, et vastu vaielda.
23. oktoobri 1956. aasta üliõpilasdemonstratsioonide nõudmistest me aru ei saa, kui ei tuleta meelde 10. veebruaril 1947. aastal alla kirjutatud Pariisi rahulepingut Ungariga.
Sellepärast, et sõda Saksamaa ja tema liitlaste vastu oli koalitsioonisõda, sõlmis rahulepingud iga põrmupaisatud riigiga järgmiste riikide koalitsioon:
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit,
Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik,
Ameerika Ühendriigid,
Austraalia,
Uus-Meremaa,
Kanada,
Tšehhoslovakkia,
Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik,
Ukraina
Vene vanglaargoos – jultunud varas, paadunud kriminaal. Tuletatud väljendist
Vene vanglaargoos
„Гипсовую статую сняли втиxаря.” – Rida ansambel „Ljube” laulust „Станция „Таганская””. – Tõlkija märkus.