Murdumine. Viktor Suvorov
meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahelt maailmasõjalt.
Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu päranduse, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. See pole keeruline. Minu mälu järgi olid Rootsi ja Šveits veel üsna hiljuti kõige kõrgema elatustasemega riigid. Šveits on selliseks jäänudki, aga Rootsi on vaikselt madalamale libisenud. Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraadid.
Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt.
Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemused näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg. Ülejäänus on selles riigis kõik lihtsalt suurepärane.
Kuid tulgem tagasi meie oinaste juurde. NLKP XX kongressi organisaatorite ja osavõtjate kuritegu seisneb selles, et kogu vastutuse sotsialismi majandusliku võimetuse eest veeretasid nad Stalini kaela. Pärast seda otsisid meie (ja mitte ainult meie) juhid aastakümneid teed „heale” sotsialismile. Kuid kõik teed viisid millegipärast kas stalinliku mudelini või riigi laostumiseni.
Tolle kaabakate ja prostituutide kongressi vaim lasub siiamaani meie riigi kohal. Vähe sellest, et kongressi delegaadid teesklesid mitte midagi teadvaid ja mitte millestki arusaavaid idioote, vaid selle tehtud idiotismiga nad moonutasid ka kogu meie ajaloo.
Just NLKP XX kongressil kuulutati esmakordselt, et Nõukogude Liit polnud justnagu sõjaks valmis. Just sellel kongressil kuulutati esmakordselt „isegi vintpüsside puudusest” ja „juhtideta jäänud armeest”.
Valades Stalini poriga üle, valetas Hruštšov avalikult. Ta jutustas kongressi delegaatidele sellest, et Kiievi erisõjaväeringkonnas, kus ta oli sõjanõukogu liige, ei jätkunud isegi vintpüsse. Ja kongressi delegaadid, igat masti šolohhovid ja simonovid, komarovskid ja zavenjaginid, avaldasid oma õiglast nördimust.
Ja kubermang hakkas kirjutama.4 Kõiketeadjad akadeemikud hakkasid kohe kirjutama kuueköitelist „Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja ajalugu” (Москва: Воениздат, 1960–1965). Kui palju tanke oli Hitleril, teatati: 3410 masinat (kd 1, lk 384). Aga meie tankide arv unustati teatada. Selle asemel kirjutati: „Kuid tol ajal olid vaenlase eelised liiga suured, et katteüksused saanuks vaid vapruse ja eneseohverdusega selle edasiliikumist peatada” (sealsamas, kd 2, lk 7).
Tuli välja, et sakslastel olid tankid, kahurid ja lennukid, aga meil – mitte midagi peale vapruse.
Inimhingede insenerid pöördusid tundlike tuulelippudena esimese tuuleiili peale osutatud suunas.
Kui ustav stalinlane oli olnud kuuekordne Stalini preemia laureaat, NLKP KK liikmekandidaat seltsimees Konstantin Simonov, kuid ka tema kasvas hetkega ümber, nagu „kits” Valge mere kanali ehitusel. Konstantin Simonov hindas oma vaated loominguliselt ümber ja hakkas kohe ustavaks hruštšovlaseks, raevukaks Stalini vastaseks.
Tuttav stsenaarium: just nimelt nii sööstis ühiskonna haritud kihtidest pärinev kõnts 1917. aasta märtsis end esseeride parteisse kirja panema, ent kui sai märgatavaks bolševike võit, tormasid nad kõik esseeride parteist bolševike parteisse.
Veidi enne XX kongressi algust valas Konstantin Simonov ajalehes „Pravda” kibedaid pisaraid:
Нет слов такиx, чтоб ими описать
Всю нетерпимость горя и печали.
Нет слов такиx, чтобы ими рассказать,
Как мы скорбим по Вас, товарищ Сталин. 5
Nüüd kadus kogu kandidaadi-laureaadi lein ning ta sööstis materdama surnud Stalinit. Ta vehkis uljalt valmis romaani (mida pole võimalik lõpuni lugeda) pealkirja all „Sõduriks ei sünnita”6, mille leitmotiiv on ikka sama: me polnud sõjaks valmis, armee oli jäetud juhtideta, ja ei teatud, kuidas sõdida, sest sõduriteks ei sünnita, selleks peab veel õppima. Simonovi järgi tuli välja, et sakslased olid võidukad sellepärast, et olid sõduriteks sündinud, kuidas me nendega võistelda saame?
Hruštšov ja tema takkakiitjad Simonov, Nekritš, Šolohhov ja muud jahvatasid kokku palju tülgastavat jama meie maast, meie armeest, meie konstruktoritest, meie tööstusest, meie tankidest ja lennukitest, meie sõduritest ja ohvitseridest, meie kindralitest, Stalinist. Kuid kõige haisvam vale oli väide sellest, et Stalin justkui kartis Hitlerit.
Poolsajandiga kujunes välja, kindlustus ja kivistus legend NLKP XX kongressi ajaloolisest rollist. Kõlab see nii: õiglane ja lahke Hruštšov, veelgi õiglasem ja vale suhtes sallimatu Žukov ning nendega liitunud Mikojan otsustasid paljastada kurjategija Stalini ning nende ainsaks eesmärgiks oli seaduslikkuse ja õigluse taastamine. Kuid kuritahtlikud stalinistid eesotsas Molotovi ja Kaganovitšiga olid sellele vastu.
Selles legendis on vahele jäetud võtmelüli.
Riiki Stalini pärandist puhastada ei tahtnud sugugi mitte Hruštšov ja Žukov, vaid Beria ja Malenkov. Nende lähenemine: mitte hävitada isikukultust ühe hoobiga, vaid klaarida asi vaikselt ära. Beria ja Malenkov lõpetasid ettevaatlikult, tervele ilmale kuulutamata, tasapisi kõige eredamad kultuse ilmingud. Nad peatasid Stalini teoste väljaandmise, andsid korralduse vähehaaval koristada raamatukogudest ära Stalini teosed ja raamatud Stalinist, võtta maha tema portreed ja demonteerida mälestussambad, andsid inimhingede inseneridele juhtnööri vähendada ülistamise indu pressis, kirjanduses ja kunstis.
Peale selle – ja see on peamine – Beria ja Malenkov hakkasid muutma riigi majanduslikku struktuuri: peatasid kümned mitte kellelegi vajalikud gigantsed ehitused, „surmateest” Salehard-Igarka kuni Volga-Uurali isevoolukanalini. Beria ettepanekul võeti siseministeeriumilt kapitaalehituse, sealhulgas raudtee ehitamise, funktsioonid ning siseministeeriumi tootmis- ja ehitusvalitsused anti üle vastavatele ministeeriumidele. Beria initsiatiivil kuulutati välja laialdane amnestia, vanglatest ja laagritest vabanesid sajad tuhanded inimesed. Beria ja Malenkov läksid veelgi kaugemale. Nad ilmselt kavatsesid saata laiali kolhoosid, see tähendab kavatsesid kaotada Nõukogude Liidus orjuse. Nende eesmärgiks polnud mitte kõmulised paljastused, vaid riigi majanduse pööre hukatuslikult teelt kõrvale.
Paarikümne aasta pärast läheb seda teed Hiina: lahkunud Maod poriga üle valamata sõudis riik nutikate inimeste juhtimisel algul aeglaselt ja ettevaatlikult, seejärel energiliselt ja otsustavalt „suurtest ideedest” eemale. Hiina uued juhid andsid inimestele majandusliku vabaduse, riik muutus majanduslikuks, tööstuslikuks, tehnoloogiliseks, rahanduslikuks ja sõjaliseks üliriigiks, aga esimees Mao, keda pärast surma ei hakatud paljastama, magab kullatud kirstus rahus igavest und.
Tee, millele Beria ja Malenkov püüdsid riiki viia, oli Hruštšovile ja Žukovile täiesti vastuvõetamatu. Hruštšovi käsul vahistas Žukov isiklikult Nõukogude Liidu marssali Beria. Žukovi alluvad mõistsid Beria üle kohut ja lasksid ta maha.
Žukov viis Totski polügoonil läbi tuumapommi katsetused selleks, et tõestada kahtlevatele juhtidele, et Hruštšovi arvestus Lääne-Euroopa sõjaliseks hõivamiseks on täiesti reaalne. Nende õppustega aitas Žukov Hruštšovil Malenkovi kukutada.
Pärast seda oli Hruštšovile ja Žukovile vaja Stalini kõmulist paljastamist, et, veeretades kõigi hädade eest süü Stalinile, stalinlikult
Lendlause N. Gogoli „Surnud hingedest”. – Tõlkija märkus.
Pole selliseid sõnu, et nendega kirjeldada / Kogu mure ja kurbuse väljakannatamatust. / Pole selliseid sõnu, et nendega jutustada, / Kuidas me leiname Teid, seltsimees Stalin.
Eestikeelne tõlge ilmus 1969. a. – Tõlkija märkus.