Murdumine. Viktor Suvorov
väljavahetamatus levis nagu paha haigus meie sotsialistliku leeri vendade hulgas. Näiteks seltsimees János Kádár valitses Ungarit 32 aastat. Enamiku Lääne riikide standardite järgi on see kaheksa presidenditähtaega järjest. Kuid see ei toimunud üldse mitte Moskva mõju tõttu. See on sotsialismi objektiivne seadus. See, kes haaras riigis kogu omandi, valitseb kuni lõpuni – selle hetkeni, kui käbedamad teda ei kukuta, või surmani.
Seal kus võitis „sotsiaalne õiglus”, seal, kus omand läks riigi kontrolli alla, seal kehtestusid ilma meie abitagi sotsialistlikud valitsevad dünastiad.
Võim Süürias ja Aserbaidžaanis läks isalt pojale, aga Põhja-Koreas – isegi pojapojale.
NLKP XX kongress lõpetas juhtiva kihi massilise vägivaldse vahetamise stalinliku praktika.
Tulemuseks oli riigi kõdunemine, selle langus ja hukk.
ZAVENJAGIN, AVRAAMI PAVLOVITŠ. Sündis 1901. aastal. Kodusõja ajal asus 18-aastaselt diviisi poliitosakonda juhtima. Pärast sõda parteitööl, Hruštšovi käsilane.
1933. aasta jaanuaris nimetati Zavenjagin vangide kätega rajatud Magnitogorski metallurgiakombinaadi direktoriks. 1934. aastal sai kommunistliku partei KK liikmekandidaadiks. 1938. aastal nimetati NSV Liidu NKVD GULAGi NorilLAGi ülemaks, ühtaegu – Norilski mäe- ja metallurgiakombinaadi direktoriks, mis ehitati eranditult vangide tööjõuga.
1941. aasta märtsis nimetati Zavenjagin NKVD ülema asetäitjaks, talle allutati neli iseseisvat GULAGi (Raudteede ehituse laagrite peavalitsus – GULŽDS, Glavpromstroi, Glavgidrostroi ja mäe- ja metallurgiatööstuse laagrite peavalitsus GULGMP) ja kaks üksikut laagrite valitsust (Dalstroi ja Kuibõševi tehaste ehitamise laagrite valitsus, ULSKZ, mis peale lennukitehaste rajas Stalini maa-aluse komandopunkti Kuibõševis ja Nõukogude Liidu varupealinna).
1945. aastal asub Zavenjagin Beria asetäitjaks Nõukogude aatomiprojekti juhtimise alal ja saab kindralleitnandi auastme. 1955. aasta veebruaris nimetati NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ja keskmasinatööstuse ministriks (keskmasinatööstuse ministeerium tegeles tuumarelva tootmisega). NLKP XX kongressil sai Zavenjagin NLKP Keskkomitee koosseisu. Kahekordne sotsialistliku töö kangelane, Stalini preemia laureaat, kuue Lenini ordeni kavaler.
1956. aasta septembris juhtis NLKP KK liige, Nõukogude valitsuse juhi asetäitja, keskmasinatööstuse minister Avraami Pavlovitš Zavenjagin Semipalatinski polügoonil tuumapommi ettevalmistust sõjaväeõppusteks teemal „Taktikalise õhudessandi kasutamine tuumalöögi järel, eesmärgiga hoida tabamuse tsooni kuni pealetungivate vägede saabumiseni rindelt”. 10. septembril 1956. aastal sai Zavenjagin õppuste ajal võimsa radiatsioonidoosi ja suri sama aasta 31. detsembril.
ŠTEMENKO, SERGEI MATVEJEVITŠ. Pärast Beria vahistamist võeti armee kindralstaabi ülem armeekindral Štemenko ametikohalt maha, degradeeriti kindralleitnandiks ja saadeti teenima Siberisse.
13. septembril 1954. aastal enne õppusi tuumapommi kasutamisega Totski polügoonil kutsus Nõukogude Liidu marssal Žukov Siberi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Štemenko välja ja vestles temaga. Žukovile oli tarvis inimest, kes võiks teha ära väga tõsise töö.
Štemenko nimetas Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 13. armee 27. laskurkorpuse komandöri kindralleitnant Mamsurovit.
Žukov võttis nõu kuulda ja tegi kõik võimaliku selleks, et kindralleitnant Mamsurov tõstetaks palju kõrgemale, Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 38. armee juhataja ametikohale.
Nõukogude Liidu marssali Žukovi teine kohtumine Siberi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Štemenkoga toimus pärast NLKP XX kongressi. Žukov tundis huvi, kas Štemenko pole muutnud oma arvamust Mamsurovist. Štemenko kinnitas oma veendumust.
Kindralleitnant Štemenko saatust jälgisime me eelmises raamatus kuni selle hetkeni. 31. augustil 1956. aastal toodi kindralleitnant Štemenko Žukovi kaasabil Moskvasse, määrati kindralstaabi luure peavalitsuse – GRU – juhataja ametikohale.
ŠUISKI, GRIGORI TROFIMOVITŠ. Sündis 1907. aastal. Lõpetas Ukraina kommunistliku ajakirjandusülikooli. Töötas Kiievi ajalehtede „Kommunist” ja „Komsomolets Ukrainõ” toimetustes, 1941. aasta aprillis suunati tööle Ukraina Kommunistliku Partei keskkomiteesse. Aga Ukraina peremeheks oli tollal Hruštšov, Nikita Sergejevitš.
Pärimusel Hruštšovi ja Šuiski esimesest kohtumisest on mitu üsna lähedast varianti. Ma kirjeldan seda, mis tundub mulle kõige tõepärasem.
Niisiis, Suure Puhastuse aastatel terveks jäänud ja ülespoole kerkinud ideoloogilise rinde noor võitleja ootab ooteruumis, et astuda esimest korda Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee poliitbüroo hirmsa liikme, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri, Ukraina Kommunistliku Partei Kiievi oblastikomitee esimese sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi ette.
Inimkonna ajalugu, meenutan, on juhuste ahel. Läks nii, et oodata tuli kaua. Hruštšov kord väljus oma kabinetist, kord tuli tagasi. 1941. aasta aprillis tal tegemisi jätkus. Ja siis, väljudes järjekordselt kabinetist, ei jõudnud Hruštšov viimasel hetkel suruda maha kannatusgrimassi.
„Mis teiega on, Nikita Sergejevitš?”
Nikita kohmetus, tunnistas: bürokraatide häda – hemorroidid on ära piinanud.
„Aga kas te olete proovinud rahvapärast meetodit? Istuvas asendis hingata sügavalt sisse, hoida hinge kinni, hingata sügavalt välja ja sel momendil tõmmata oma väljalasketoru täiest jõust enda sisse ja hoida kinni nii kaua kui jaksu on. Korrata üks või mitu korda järjest, kuid et päevas oleks vähemalt sada korda. Ja veel: kurereha leheke pesta puhtaks, teha märjaks, keerata torukeseks ja pista… õige, sinnasamusesse, väljalasketorru. Banaalsesse avausse. Mitte unustada juua puhast vett, vähemalt kaks liitrit päevas.”
Hruštšov ühmas ebamääraselt, viis jutu teisele teemale, küsides, kes ta on, kust saabus, milles näeb oma ülesannet uuel ametikohal, mida kavatseb uuel töökohal säilitada, mida lõhkuda, purustada ja halastamatult välja juurida.
Rääkisid viis minutit otse ooteruumis, isegi maha ei istunud. Soovis Nikita Sergejevitš noorele spetsialistile edu ja laskis minema.
Aga kolme päeva pärast kutsus oma valgusküllasesse kabinetti, pakkus nahksesse tugitooli istet. Istus ise vastu. Need pole need tugitoolid, mis on kirjutuslaua ääres, vaid need, mis on laia akna juures viigipuu all. Ja nende vahel madal lauake. Lauakesel pudel üleni jää sees, kaks kristallpokaali ja Kremli standardile vastav suupiste.
Joodi.
Hruštšov tänas noort spetsialisti: hakkas tõepoolest kergem! Ilmaaegu on nii palju aastaid parimate Kremli arstide juures ravitud.
Griša Šuiski kohkus: kuidas nii? Kremli arstide juures? Kuidas nii võib? Nad on seal ju kõik tutvuse kaudu end sisse seadnud!
Nii algas Hruštšovi ja Šuiski ühine töö. See kestis väheke alla veerand sajandi. Räägitakse, et Šuiski ravis Hruštšovi terveks, sellest siis too märkaski teda.
Minu meelest oli põhjus mõnevõrra teine. Iga ülemus võib kindlaks teha, kes on hea kokk, kes halb, milline sohver juhib meisterlikult autot ning milline mitte eriti hästi, milline sekretärineiu trükib dokumente õigeks ajaks ja vigadeta, aga milline jätab sõnu ja tähti vahele ning puterdab. Ent kuidas suurel ülemusel eristada head arsti šarlatanist?
Mitte kuidagi. Kõik on valgetes kitlites, kõigil prillid ees või pensnee nööri otsas tilpnemas. Kui nad omavahel lepivad kokku ülistada üksteist meditsiinikorüfeedeks, siis kuidas neid paljastada asjatundmatuses, kui nad korrutavad kooris, et meditsiin on antud juhul võimetu?
Võib-olla töölis-talupoegade võimu koidikul kogutigi 1918. aastal Kremli polikliinikusse parimad riigi spetsialistid. Ent pärast nad ju, need parimad, tirisid üles oma sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Magusale Kremli leivale. Kinnistesse jaotuspunktidesse. Luksuslikesse palatitesse. Krudisevatesse kitlitesse. Aga need, seadnud end tutvuse poolest soojal kohal sisse, tõid samuti järele oma tuttavaid, sõpru ja sugulasi.
Hruštšov