Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare
ühte ega teine teist, kuigi igaühel neist oleks olnud kas või kümme paari silmi. Poiss ja rebane olid täis hirmu. Üks kartis, et kivi võib kastikaanelt hoopis maha langeda, teine ei teadnudki õieti, mida karta, ta ainult kartis ja paljastas vahetevahel loomusunnilikult oma väikseid valgeid ning teravaid hambaid.
Kui Ats oli esimesest ehmust toibunud, hakkas ta aru pidama, kuidas end aidata: kust saada midagi kastile ette, et kivi ei suudaks teda paigast suruda, siis võiks ta käsitsi temale kallale karata ja ta uuesti keset kastikaant veeretada. Ühes sellega Ats tõotas endamisi, et kui see temal õnnestuks, siis rahulduks ta praoga, mille isa jätnud kastikaanele. Tema Ats ei katsuks siis enam kordagi kastikaant kergitada, piiluks vaid läbi praeguse prao ja õpetaks rebasele, milline vahe on Piitsul ja Mossal.
Esimene hea asi, mis torkas Atsile silma, oli auk kuuri põrandas. Sinna sisse võis oma parema jala suruda, et oleks kindlam õlaga kasti hoida. Pahem jalg jäi nõnda hoopis vabaks ja temaga võis kas või sada imet teha.
Aga Atsil mõlkus meeles ainus ime: sirutada vabanenud jalg konksuna puupaku või kivide juurde, mis seisid kapsategemise ajast saadik siin seina ääres, kastist natukene maad eemal, ja tõmmata nad enda asemele kasti hoidma
See oli vaevaline töö, aga Ats tuli temaga lõpuks ometi toime ja tundis suurt rõõmu, et tema oma nõukusega oli võitnud otse uskumatud raskused. Nõnda siis ta seisis ülevas meeleolus kasti juures ja silmitses oma kätetööd, rääkides kivile nõnda:
„Eks katsu veel kasti seinast eemale trügida. Tee proovi! Sina arvad, et oled üksi kange ja kaval, aga võta näpust, mina olen veel kavalam. Ära sa looda, et ma eluilmas ise hakkan kasti hoidma, nagu sina. Minul on abimehed, sest mina pole sinuks. Sina trügi ise, minul on teised, kes trügivad minu eest.”
Öelnud seda õpetuseks ja selgituseks suurele kivile, Ats kükitas kasti juurde maha ja piilus läbi prao rebasepoega. Ta imestus, miks ta küll oli tahtnud pragu laiemaks saada, rebasepoeg paistis ju siit väga hästi. Ka rääkida võis tema läbi kenakesti. Ja nagu tahaks ta seda iseendale veel kord tõendada, ta ütles rebasepojale:
„Ära karda, mu Mossa, ega ma ei lase kivi maha kukkuda. Aga oma nime pead sa selgeks õppima, nii et sa tead, kui ma sind hüüan. Pea meeles, kui ma hüüan Mossa, Mossa, siis oled see sina, ja kui ma hüüan Piitsu, Piitsu, siis pole see mitte sina, vaid keegi teine. Tema nimi oli enne Sossa, aga nüüd enam ei ole, sest nüüd on ta Piitsu. Mitte piits, vaid Piitsu, sest piits on see, millega lüüakse. Aga sind lüüa ei saa, sest kaane pragu on liiga kitsas. Sinule ei saa kallale ei Piitsu ega piits, nii et võid üsna julge olla. Ka kivi veeretan ma kastikaanele tagasi, oota aga natuke.”
Nõnda Ats seletas rebasepojale ilmaasju, mis puutusid temasse või mis ei puutunud põrmugi temasse. Ats oli kuulnud, kuis isa luges lehest, et koolis õpetatakse asju, millest pole sooja ega külma, ning et need asjad on haridus, ja sellepärast rääkis ta ka rebasepojale asjust, millest sel polnud sooja ega külma, nii et ka temal oleks haridust. Sest nüüdsel ajal ei saa enam ilma hariduseta läbi, seda Ats teadis päris kindlasti. Isa ja ema olid enam kui üks kord isekeskis arutanud, kuidas küll oleks võimalik ka oma pojale haridust anda, nii et ta õpiks asju, millest tal pole elus sooja ega külma.
Aga kui Ats oli oma rebasepoega juba pisut harinud, jättis ta tema sinna paika ja hakkas aru pidama, kuidas saada kivi uuesti keset kastikaant. Kui pääseks kasti ja seina vahele, nii et võiks õla, rinna või piha suruda kivi ääre alla, siis jõuaks tingimata ta tagasi veeretada, aga kasti ja seina vahe oli sinna pugemiseks liiga kitsas. Ei olnud muud nõu, kui pidi minema kastikaanele. Esiteks ta katsus püsti seistes kivi tõmmata, aga ei jaksanud. Siis istus kastikaanele nõnda, et kivi jäi kahe jala vahele, surus päkad vastu seina, võttis kätega kivist kinni ja tahtis tõmmata. Aga samas ta märkas, et kivitõmbamisega peab ta jalgega paratamatult kasti seinast eemale suruma ja nõnda võiks just see sündida, mida ta kõige rohkem kartis: kivi kukuks maha. Sellepärast ta tõusis jällegi püsti ja pidas aru.
Viimaks ometi ta arvab olevat leidnud selle õige viisi, kuis ta saab kivist jagu. Ta hüppab maha, jääb kasti ette seisma, surub keha vastu teda ja sirutab mõlemad käed üle kasti kivi poole. Kahjuks on aga käed liiga lühikesed ja ei ulatu. Kuid siin Ats leiab kergesti nõu. Ta nihutab kastiäärseid kive pisut edasi ja asub siis jaluli nende peale. Nüüd on ta nii pikk, et sõrmed küünivad suure kivi serva taha. Kui Ats nüüd teda tõmbab, surub ta ise kogu oma kehaga kasti seina poole, mitte sellest eemale.
Aga kivi on raske. Ats peab mitu ja mitu korda katsuma, enne kui tal õnnestub selline jõukoondus, et tõmbab kivi tagasi keset kastikaant, kuhu isa oli ta asetanud. See sündinud, Atsi valdas sügav rahuldustunne. Ta unustas silmapilguks rebasepojagi ja istus kastikaanele puhkama väsimusest, mis tundus äkki kogu kehas.
Kui isa tuli koju, oli tal esimeseks mureks järele vaadata, mis teeb rebane. Aga rebane ei teinud midagi, surus enda ainult kastinurka ja vahtis põlevate silmadega vastu, kui keegi piilus teda läbi kaaneprao. Isa meelest kõik oli korras, ainult kivi kastikaanel polnud tema arvates küllalt keskel, nii et ta pidi teda pisut edasi nihutama. Ta tegi seda sellise kergusega, et Atsil hakkas otse hale meel oma vaevast, mida ta äsja näinud sama kiviga. Ja ta mõtles, et millal saab küll tema nii suureks ja tugevaks, nagu isa. Kas ta üldse saab. Ometi oli tal nii hea meel, et kuigi tal pole veel isa jõudu, siiski sai ka tema selle raske kiviga hakkama, sest kus puudus jõud, seal aitas nõu.
„Miks on kastikaanel nii kitsas pragu?” küsis Ats isalt.
„Kui laiem, siis tuleb rebasepoeg välja,” vastas isa.
„Aga kui natukene laiem, kas siis ka tuleb?” küsis poiss uuesti. „Natinatikene?”
„Kui just hästi natukene, siis ei tule,” arvas isa.
„Kui niisuke pulk oleks vahel, nagu see, kas siis tuleb?” päris Ats isalt ja näitas just sama pulka, mida tema ise hiljuti oli tahtnud kastikaane vahele panna.
„Ei vist tule,” ütles isa.
„Siis pane see,” mangus Ats. „Pane, isa, siis ma näen paremini rebasepoega ja rebasepoeg näeb mind ka.”
„Las olla pealegi endine pulk,” arvas isa.
„Ei, isa, pane see,” palus Ats. „Mina ise otsisin selle pulga, see on palju ilusam kui see teine. Rebasepoeg on ilus, las tal olla siis ka ilus pulk kastikaane vahel. Kergita natukene kaant, ma ise pistan pulga vahele, nii et sinul endal pole vajagi seda teha. Las rebasepoeg näeb, et mina ise panen selle ilusa pulga kastikaane vahele.”
„Mul pole praegu aega sinuga jännata,” vastas isa ja lisas ära minnes juurde: „Mõni teine kord, siis, nüüd las olla.”
Neid viimaseid sõnu kuulis ka ema ja sellepärast küsis Ats kohe, kas ehk temal pole nii palju jõudu, et saaks kastikaanele tuule alla. Aga ema ütles, et ei tema jaksa seda suurt kivi kergitada. See oli Atsile uskumatu, nii et ta hüüdis iseendalegi ootamatult:
„Aga mina jaksan!”
„Kuis nii?” imestus ema. „Ega sa ometi selle suure kivi kallale läind? Ära sa seda hullutükki tee, kukub sulle viimaks veel jala peale.”
„Ei kukkunud ühtigi,” vastas Ats.
„Siis sa ikka kiskusid juba teda?” päris ema.
„Ainult natukene,” seletas Ats. „Ega ma siis teda tõstnud, ainult veeretasin.”
„Kui isa seda teada saab, siis hoia oma nahk,” ütles ema. „Lased viimaks tema rebasepoja kastist välja.”
„Ei lase, rebasepoega ei lase,” kinnitas Ats. „Kui kivi oleks maha kukkund, siis ma oleksin ise istund kastikaanele.”
„Tähendab – ta pidi sul juba kukkuma?” küsis ema, ja nüüd Ats jutustas temale kogu oma loo pulgast, kastikaanest, tema praost ja kivist. Lõpuks kinnitas ta emale, et tema pulk olevat palju ilusam kui see, mille isa pannud kastikaane vahele ja sellepärast peaks selle asemele panema tema ilusa. Ema tulgu ainult vaadaku seda kahte pulka, küllap ta siis näeb, kas temal, Atsil, on õigus või mitte. Tulgu ainult korraks kasti juurde, kaant pole tal sellepärast veel sugugi vaja tõsta.
Ja