Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare

      „Eks sa kisu nad siis ennem lappideks,” õpetas poiss.

      „Mis ma siis sulle selga panen?” vastas ema.

      Seda Ats ei teadnud ja sellepärast jäigi asi seks. Aga kui varvas uuesti kinni seotud ja pael isegi ümber pahkluu pandud, et lapp ei saaks varbalt ära nihkuda, oli poisi esimeseks mureks vaadata, kus on isa. Aga see oli nagu tina tuhka kadunud. Ats jooksis kuuri ja vaatas aita, läks lauda juurde ja ronis mööda redelit laka äärele, nagu võiks isa oma kirikuriietega sinna minna, tõttas kambri ja toa taha ning kui isa kuski ei olnud, siis pistis täie ajuga õueväravast välja teele. Aga isa jäigi kadunuks. Sellepärast ruttas Ats ema juurde, et temalt küsida, kuhu isa saanud. Kuid ema ei teadnud palju rohkem kui Ats ise. Ta arvas ainult, et eks ta siis juba poe poole sammud seadnud, kui teda enam kuski näha ei ole. See vastus Atsi ei rahuldanud. Tema tahtis kindlat tõendust isa asukoha suhtes. Nõnda siis ta jooksis uuesti õueväravast teele ja mööda teed edasi poe poole, kuni jõudis metsast välja põllu äärde, kus silm ulatus kauge maa taha nägema. Aga isa ei olnud teel. Oli küll teisi inimesi, aga teda mitte. Nukralt tuli ta koju tagasi, et ta polnud isa leidnud. Ta kõndis nina norus, silmad maas, kuni kuulis isa häält, mis küsis:

      „Kust sina siis tuled?”

      „Käisin niisama metsa ääres,” vastas Ats, sest ta ei tahtnud isale öelda, et ta asjata teda taga ajanud. Aga kui isa pani enese järele õuevärava kinni ja hakkas tõelikult poe poole minema, siis ei saanud Ats muidu, kui pidi ütlema:

      „Ma tulen sind saatma.”

      „Kaugele ei või, ema hakkab sind taga otsima,” vastas isa.

      „Ega ma tahagi väga kaugele, ainult metsa servani,” ütles poiss.

      Sellele ei lausunud isa sõnagi vastuseks, millest Ats järeldas, et sinnamaani võib temaga kaasa minna. Aga jõudnud üheskoos põldude äärde, isa ütles Atsile:

      „Siit pööra nüüd tagasi, muidu tuled liiga kaugele.”

      Ats tegigi, nagu hakkaks ta tagasi minema, tõepoolest pöördus ta aga teelt kõrvale ja läks paksu sarapuupõõsa taha, kust oli hea piiluda, kuidas isa astus oma raskete saabastega mööda tolmust maanteed. Ats oleks siin põõsa taga kas või seni seisnud, kuni isa oleks poest tagasi tulnud, aga natukese aja pärast hakkas kostma ema hääl, mis hüüdis tema nime. Nüüd ei aidanud muu, kui pidi koju tagasi minema, aga ta tegi seda luugates, sest äkki tundis ta, et katkine varvas teeb haiget ja tuksub hirmsasti, kuna ta seni polnud seda põrmugi märganud. On päris kindel, et kui Ats oleks võinud isaga kas või poeni kaasa minna, siis poleks ta oma haiget varvast üldse tundnud, nagu poleks teda otsas olemaski. Aga nüüd oli temaga väga raske astuda, sest pidi toetuma kannale.

      „Kus sa ometi nii kauaks jääd!” tõreles ema: .kartsin, et läksid ehk isale järele.”

      „Mu varvas on ju haige, ma ei saa joosta,” seletas Ats. „Saatsin isa lagedale välja, aga ei jõudnud ennem tagasi.”

      „Mis sa siis komberdad oma haige jalaga nii kaugele,” ütles ema, „eks sa seisa kodu.”

      „Ega mu jalg siis nii hirmus haige olegi, et ma sugugi käidud ei saa,” vaidles Ats nüüd kohe emale vastu.

      „Su jalg on ehk nõnda, et kui pead kodu poole, siis on haige, aga kui väljapoole, siis terve,” ütles ema. Sellele ei vastanud poiss midagi, ja nõnda astusid nad vaikides õueväravast sisse. Nüüd oli Atsil esimene asi kohe rebase juurde minna ja läbi pilu talle öelda:

      „Isa juba läks! Kui ta tagasi tuleb, saad omale rihma ja pandla kaela, küll sa näed. Vares ei saa, aga sina saad. Sina oled alles elus, sellepärast. Kui vares ka veel elaks, siis tooks isa ka temale rihma ja pandla, aga nüüd ei too, ei maksa vaeva. Ja siis, tead, tuled kastist välja. Kuhu isa su paneb, seda ma ei tea, aga küllap ta sulle juba koha leiab, kus sa võid rõõmuga elada. Sest isa ütleb emale ikka: ole rõõmus, kuni sul hing sees, kui saad hauda, siis aega kurvastada küll. Pea seda meeles! ”

      Selle targa jutu peale vaatamata Atsil hakkas ometi varsti hirmus igav, sest isa ei tulnud ega tulnud. Päike pöördus juba metsa poole ja hakkas selle latvadele lähenema, aga ikka veel polnud isast kippu ega kõppu. Kahel korral oli Ats salamahti õueväravast välja hiilinud ja metsaservani joosnud, et vaadata, kas ehk isa juba kaugeltki ei paista, aga ikka pidi ta pettunult tagasi tulema, sest isa polnud näha. Ja iga kord oli haige varbaga täpselt nõnda, nagu ema esiteks öelnud: väljapoole minnes ei teinud ta põrmugi valu, nagu poleks teda otsas olemaski, kodu poole tulles ei või muidu astuda, kui võta aina kand abiks. Viimaks lõppes Atsi kannatus. Ta läks ema juurde ja ütles peaaegu pahaselt:

      „Isa ei tulegi täna koju.”

      „Küll ta tuleb,” vastas ema, „päike on ju alles pooles õhtupoolikus.”

      „Küll näed, et ei tulegi,” kinnitas Ats jonnakalt. „Sest kui ta tuleks, siis ta oleks juba tulnud.”

      Aga just samal silmapilgul kääksus õuevärav, ja kui Ats jooksis akna alla, nägi ta, et isa ise ongi see, kes kääksutab õueväravat.