Tristan. Heli Künnapas
tulnud?” küsis Eneli veidi provotseerivalt. „Beekad olid ka sel aastal siiski väga head. Mitmed nende klassi tüdrukud käivad ju meiega samas tantsutrennis.”
„Noo…” venitas Hendri häbelikult, „kui te poleks võitnud, siis pidu oleks ikka toimunud, sest on ikkagi veerandi lõpp ja seda oleks tulnud igal juhul tähistada.”
„Heh, hea mees, ja mina juba arvasingi, et sa usud meisse!” müksas Birgit poissi, püüdlikult etteheitvat nägu tehes.
„Ma usungi,” püüdis Henri päästa, mis veel päästa annab.
„Ah, las ta jääb,” segas Andre mänglevalt vahele. „Rikute veel peo oma tõeotsimisega ära. Hakkame pihta!”
Muusika pandi käima, pudelid ja purgid kougiti lahti ja pidu võis alata. Varsti ilmus mu kõrvale Tanel koos oma klassivenna Priiduga. Nendega koos tuli veel tuttavamaid ja võõramaid nägusid, nii et maja oli varsti rahvast korralikult täis. Täpselt nagu peaaegu iga nädal.
Jõin ühe koksi teise järel… et tähistada… ja unustada… ja see töötas… kõik oli nii, nagu alati… ja nii pidigi jääma… sest nii on hea… selline elu mulle sobib! Esimeste jookide ajal oli küll meeles internetist loetud õudus selle kohta, kuidas raseda naise alkoholikasutus võib lootele tekitada vaimse alaarengu, kasvupeetuse, aju- ja muude närvisüsteemide kahjustused… ja seda kõike võis teha juba üks klaasike alkoholi… Aga homme see kõik mind enam ei puudutanud! Ja täna oli mul seda vaja, et oma õnnetust unustada…
Ei mingit õhtustest istumistest ja alkoholist loobumist mingi raseduse pärast. Ja põhiline – mitte miski ei tule minu ja tantsimise vahele. See õnnetus saab juba homme likvideeritud!
Tanel oli enamuse õhtust mu kõrval. Liibusin tema tugeva ja lihaselise sportlasekeha vastu ja tundsin ennast turvaliselt – tunne, mida viimastel päevadel eriti tunda polnud saanud. Tihti pidin pidudel leppima paljude tüdrukute tähelepanuga Tanelile, kuid täna ei pannud ma isegi seda tähele. Ma teadsin, et ka Birgit polnud jätkuvalt Taneli suhtes täiesti tundetu. Ta oli ju ise mulle ühel talvisel istumisel purjus peaga tunnistanud, et mu boyfriend talle jätkuvalt meeldib. Õnneks võisin aga sõbrannat usaldada. Kui tal oleks mingeid salajasi plaane, poleks ta mulle oma jätkuvatest tunnetest iitsatanudki, kuid tema oli minuga aus.
Mõnikord jälgisin pidudel mängu, mis Taneli ümber käis. Täna aga polnud see kõik üldse oluline. Täna oli ta minu turvaline kalju, mis kaitses mind kõige eest.
3
„Tsauki, kallis,” ütles Tanel, kui tema ja ta klassivenna Priidu juurde jõudsin.
Poisid seisid kahekesi kolmanda korruse koridoris akna all ja rääkisid enne minu saabumist millestki elavalt. Tanel ütles juba eile õhtul, et kuigi oli veerandi viimane päev, siis algavas bioloogia tunnis ootas neid ees kontrolltöö. Ülejäänud klass seisis puntras ukse ees ja kordas vihikutest ja raamatutest midagi.
Tanel ja Priit olid lahutamatud, seega polnud ma neid koos nähes sugugi üllatunud. Nad olid sõbrad 1. klassist alates, enamuse sellest ajast koos jalgpalli trennis käinud ja üldse vist kõike koos teinud. Meie suhte algul läks mul tükk aega, et Tanelile selgeks teha, et ma tahaksin rohkem vaid temaga kahekesi aega veeta, mitte pidevalt koos Priidu ja teiste poistega ringi jõlkuda.
Olin Taneli üles otsinud, et temaga rääkida. Kuna aga olime alles hiljuti tunnis õppinud viljastumise ning soovimatu raseduse vältimise teemasid, siis pani bioloogia klassile lähenemine mind ennast tundma näidismaterjalina. Tahtsin sealt korruselt kiiresti jalga lasta.
Tanel ja Priit näisid eesootavast kontrolltööst hoolimata väga muretud. Bioloogia oli nende jututeemadest väga kaugel. Poisid ei lasknud mu ilmumisest ennast häirida. Tanel pani harjumuslikult käe mu ümber ning nad jätkasid omavahelist vestlust.
„Ega sa ei tea, kust leiaks uue mootori juhtmestiku? Ma tahaks oma bemmi veidi tuunida. Kahe poole liitrine mootor on olemas, aga aju ja juhtmed on puudu,” ütles Priit.
„Kas sa lammutustest oled uurinud? Andre sai küll sealt oma bemmile vajalikud tükid,” andis Tanel nõu.
Autod ja nende tuunimine! Loomulikult! Kui need kaks kokku said, siis enamasti muust juttu ei olnudki. Peale jalgpalli olid bemmid (ja mõned üksikud muud autod ka) Taneli, Priidu ja teiste nende sõprade lemmikteema.
Hoolimata sellest teadsin, et nemad kahekesi teevad eesootava töö arvatavasti kõige paremini ära.
Ma ei tea, kuidas, sest mitte kummagi kohta ei saa öelda, et ta õppimisele kohutavalt aega kulutaks. Vahel ajas see mind närvi, sest mina pidin oma heade hinnete saamiseks tihti hulga rohkem vaeva nägema. Praegu aga oli kaheteistkümnendike biloogia kontrolltöö ja hinnete võrdlemine minu jaoks väga kõrvaline ja mõttetu teema. Rääkimata bemmide tuunimisest, mis mind veel külmemaks jättis.
„Birgit ütles, et sa polnud täna hommikul koolis. Miks sa mulle ei öelnud, et kavatsed poppi teha? Ma oleks ju kaasa tulnud.” Poiss vaatas mulle teeseldult solvunud näoga otsa, kuid nähes mu silmi, jäi kahtlevalt vait.
Sattusin segadusse. Kui ta vaid teaks, mida ma talle tegelikult rääkida tahan. Oleks tal õrna aimugi…
„Mis juhtus? Sa näed välja… mitte just kõige parem,” jäi Tanel kokutama ja lükkas mu silmile langeva juukselsalgu kõrva taha.
Priit tammus ilmselget ebamugavust tundes meie kõrval jalalt jalale, nagu ei suudaks ära otsustada, kas viisakam oleks sõna sekka öelda või meie juurest hoopis jalga lasta.
Ma olin tänasest hommikust mitu tundi nutmisele kulutanud ja teadsin, et kogu hoolikalt korrastatud make-up ei suuda neid jälgi peita. Taneli kommentaar oli ülepingutatult viisakas, arvestades, kuidas ma ilmselt tegelikult välja nägin. Priidu ebalus aga jättis mind hetkel väga külmaks.
„Ah, ei midagi olulist,” lõin käega ja raputasin kinnituseks pead. „Oli üks asi… sõbrannadega.”
„Kas nüüd on kõik korras?” küsis Tanel ettevaatlikult ja tõmbas mind hoolivalt endale lähemale.
„Ma ei tea veel täpselt…” jäin omakorda oma valega toppama. „Kas ma saan pärast tunde sinu juurde tulla?” küsisin seejärel poisilt otse, et ennast mitte rohkem sisse keerutada. Ma olin otsustanud temaga rääkida.
Ma pidin. Mul polnud enam muud varianti, sest… ma ei suutnud!
Olin täna hommikul läinud arsti juurde kindla teadmisega, et lasen aborti teha. Selleks ei pidanud mingi ajugeenius olema, et aru saada, kuidas see väike õnnetu sõbrapäeva kirehetk mu tuleviku nässu keerab. Ma olen aastaid teadnud, mille nimel ma kooli ja kõigi muude tegemistega vaeva näen. Ma olen rahul sellega, mida olen aastate jooksul saavutanud. Ma olen rahul iseendaga… vähemalt enamus aega. Ja kui jälle pole rahul, siis teen midagi, et see muutuks.
Aga nüüd – need vastikud kaks triipu mingil pulgakesel ütlesid mulle, et kõik on muutunud. Mu elus polnud sellest hetkest enam midagi kindlat ega turvalist. Peale selle oli mul pidevalt süda paha ja suurest väsimusest oleks tahtnud ainult kodus voodis olla.
Nii polnud sugugi raske otsustada, et abort on ainuke variant! Ma ei kavatsenud Tanelile sellest kõigest üldse rääkida. Jah, ma armastan teda väga, aga see ei tähenda, et tal oleks vaja kõike teada. Ma ei tahtnud mitte mingi hinna eest temast ilma jääda.
Me oleme viimased pool aastat olnud kooli esipaar. Mõlemad ilusad ja populaarsed, keda võõrad ja ka sõbrad kadestavad. Ega ma seda ise välja ei mõelnud, ikka teised on öelnud.
Loomulikult annab see meile võimaluse valida inimesi enda ümber, sõpru, kellega tahaks koos aega veeta.
Kuna Tanel on kooli jalgpallurite üks esinumber ja mina tantsijate seast, siis näebki meie suhtlusringkond välja nagu traditsioonilises Ameerika noortefilmis – jalgpallurid ja tantsijad! Ja sellise elu üks loomulik osa on peod. Pidusid on meil tihti. Teeme kõik nädala sees kõvasti tööd, käies trennis ning õppides korralikult, seega nädalavahetusel on kõigil vaja lõõgastuda. Väljateenitud vabadus ja puhkus…
Vähemalt kord