Tristan. Heli Künnapas
juurde sisse sadada, teatada, et oled rase ja siis oodata, et ma oleks üliõnnelik.”
Sellist suhtumist polnud ma oodanud.
„Kas sa tahad öelda, et see on ainult minu mure? Kas mina üksi seksisin iseendaga?” käratasin murduval häälel talle vastu.
„Ei, ma ei mõelnud seda nii. Rahune nüüd.”
„Mida ma siin rahunen, kui sa pöörad kogu mure minu kaela,” selgitasin raevukalt kätega vehkides. „Kas sa mõtled, et ma ise ei saa aru, kuidas see kogu meie tuleviku nässu keerab?”
Poiss tõstis ehmunult pea ning vaatas mulle segaduses pilgul otsa.
„Mis mõttes?” ei saanud poiss aru. „Millest sa räägid? Kas sa mõtled reaalselt selle lapse sünnitamise peale?”
„Ma ei tea,” raputasin alistunult pead. „Ma ei saa enam millestki aru… ma tahtsingi sinuga seda kõike arutada… ma tahtsin, et me koos mõtleks, mis saab edasi…”
„Kallis, sa ju tead, et siin ei ole midagi arutada.”
Tanel vaatas mulle tungiva pilguga otsa, kuid tema hääles polnud enam mingit hoolivust. Pigem oli see nurka aetud looma pingutatud rahulikkus, kui ta loodab ennast veel läbirääkimistega suurimast hävingust päästa. „Me ei tahtnud seda. Sina oled alles 17-aastane. Sul on veel mitu aastat koolis käia. Mul endal kaheteistkümnes lõpetada… ülikool… Saad ju aru, et siin ei ole midagi arutada.”
„Jah, aga… sina ei kuulnud seda, kuidas ta süda lööb… sa ei näinud, et ta on reaalselt olemas… tead, kui jube see on…”
Tanel tuli tagasi voodi juurde, istus mu kõrvale ja võttis mind oma embusse.
„Ma usun, kallis, aga loogiliselt mõeldes saame ju mõlemad aru, et abort on ainuke võimalus.”
Noogutasin sõnatult. Pisarad mu silmis hakkasid uuesti voolama.
Ma ei tea, kui kaua me seal istusime ja kui palju vedelikku ma pisarate näol kaotasin, aga mõne aja pärast hakkas mu pea tohutult valutama ja tundsin ennast rampväsinult.
„Ma pean koju minema,” ütlesin Tanelile.
„Tahad, ma saadan sind?”
„Pole vaja,” vastasin püüdliku reipusega. „Ma tahan veidi üksi olla ja mõelda.”
„Saame hakkama, kallis,” ütles poiss lohutavalt, mind veel kord kallistades. „Esmaspäeval helistame uuesti arstile ja paneme aja kinni. Ma tulen sinuga kaasa. Vanematele polegi meil vaja sellest rääkida.”
Noogutasin jällegi sõnatult.
„Saame hakkama,” kordas poiss.
Ma ei mäleta, kuidas koju jõudsin, sest kogu teekond oli mingi automaatpiloodil läbitud udune retk. Vanemad polnud veel kodus, nii et jõudsin kellegagi kohtumata oma tuppa ja heitsin voodisse. Pisaraid polnud enam. Oli vaid tohutult rammestav väsimus. Jäin riietega teki peale magama ning ärkasin alles hommikul.
4
Tänaseks muusikavideo prooviesinemiseks olime trennis harjutanud viimased kolm kuud. Rootsi bänd Dragonfly oli otsustanud, et tahavad just Eesti tüdrukuid oma videosse tantsima. Jaanuaris sellest võimalusest kuuldes otsustasin kohe, et olen üks neist Eesti tüdrukutest, kes seal videos tantsib. Nii see käibki: otsustad, teed selleks palju tööd ja seejärel viid oma otsuse ellu!
Kontserdimaja fuajeesse oli kogunenud sadu, kui mitte tuhandeid tüdrukuid. Hommikul olid seintel nimekirjad, millistes gruppides me kümne kaupa lavale astume, et oma oskusi demonstreerida. Meie kord oli alles pärastlõunal kell kaks.
„Miia, mis viga on?” küsis treener Anneli äkitselt mu ette ilmudes, kui lavalt maha tulin. „Ma tõesti mõtlesin, et sa tahtsid seda osa saada.”
„Tahtsingi,” vastasin vaikselt.
„Miks sa siis ei pingutanud?” jätkas treener. „See oli lihtsalt jube, mis sa täna tegid. Sa ootasid nii kaua seda prooviesinemist ja nüüd lihtsalt uimerdasid lava peal. Kas sa oled haige?”
Raputasin pead.
„Omateada mitte.”
Tegelikult oli mul hommikust saadik süda nii paha olnud. Ja kui natukenegi normaalsem hakkas, siis olin nii väsinud, et oleks tahtnud hommikust õhtuni vaid voodis pikali olla.
Koreograafia oli päris keeruline ja me nägime viimaste kuude jooksul palju vaeva, et see selgeks saada. Kõigil see ei õnnestunud! Mina sain selgeks. Ma olin hea! Väga hea! Ja ma teadsin seda.
Kuni tänase päevani, kui mul oli kogu aeg tõsiselt paha olla ja ma tundsin ennast hommikust alates nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma küll pingutasin ja andsin endast parima… aga minu kohta oli see tänane parim ikkagi tohutult vähe. Loomulikult ei jäänud see treeneril kahe silma vahele, kuid õnneks ei uurinud ta edasi. Ma ei oleks ta pinnimisele enam vastu pidanud. Mul ei olnud seletust.
Ma ei suutnud treenerile ja iseendale selgitada, miks mu viimase kolme kuu töö sai kahe minutiga laval põrmustatud. Ma lihtsalt suutsin segi ajada kõik, mis võimalik. Peale selle tantsisin kahes kohas rütmist välja. See on andestamatu. Eriti minu puhul, sest tavaliselt ma ju vigu ei tee.
Kuna oli koolivaheaeg, tegime trenni kaks korda päevas. Pärast tänast hommikust trenni tuli Tanel mulle vastu, sest pidime arstile helistama. Olin pool ööd selle peale mõelnud… mitmed korrad uuesti välja otsinud ultraheli foto peaaegu olematu täpikesega… kõrvus kõlasid arstikabinetis kuuldud kiired südamelöögid…
Selleks ajaks, kui Taneliga kokku saime, ei olnud ma nõus enam kuhugi helistama.
„Ma ei suuda seda last tappa!” teatasin talle. „Ta on tulnud meie juurde mingil põhjusel.”
Tanel tardus.
„Sa oled segane! Need asjad ei ole nii lihtsad,” teatas ta vastu.
Kõndisime läbi pargi. Päike paistis eredalt ja sulatas viimast lund. Kõikjal vedeles lume alt välja ilmunud prügi ja sügisel riisumata lehti. Muru asemel olid mudased poriloigud. Ühtepidi oli ju kevad kõige kaunim: ärkamise ja tärkamise aastaaeg, kuid teisalt tõi just see aeg välja palju koledat, mis oli mitu kuud ilusa puhta lumevaiba all peidus olnud.
„Aga äkki pole need ka nii keerulised, kui me oleme arvanud?”
„Meil pole koolid lõpetatud… pole elukohta… pole raha… mis siin lihtsat on?” loetles ta.
„Ma tean…” pidin nõustuma. „Aga… kui me tahaks, küll me midagi välja mõtleksime.”
Tanel vaatas mind vaikides, nagu kaaluks tõsiselt, milline peapõrutuse aste mul on.
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
„Ma kardan, et mõtlen küll. Ma ei suuda… ma olen abordile mõelnud nii palju kordi… ma lihtsalt ei suuda.”
Järjekordne pikk vaikus.
„Miia, kui sa pole abordiga nõus, siis oled nüüdsest üksi! Mina ei lase oma elu niiviisi ära rikkuda!”
Mul jäi justkui hing kinni neid sõnu kuuldes. Silme eest hakkas mustaks minema. Hingasin korra sügavalt sisse, et enesekontroll taastada.
Noogutasin poisile vaevunähtavalt.
„Kui see on su otsus… eks sa ise tead!”
„Miia, palun ära tee seda! Meil läks ju nii hästi,” anus Tanel veel, kuid ma peaaegu ei kuulnudki enam poisi sõnu. „Ma ju armastan sind…” jäid tema sõnad õhku kõlama, kui ma temast eemale jalutasin… kuhugi… kuhu iganes… et võiks mõelda, et praegu toimunu oli lihtsalt halb uni…
Kui paari tunni pärast kontserdimajja tagasi jõudsin, kumisesid Taneli sõnad pidurdamatult mu peas. Ta oli teinud oma valiku. Ja mina enda oma! Prooviesinemisel paariks minutiks lavale ronides teadsin tegelikult, et sellel kõigel pole mõtet. Ma olin tantsimisest ilma jäänud hetkel, kui otsustasin selle lapse sünnitada! Sellegi poolest püüdsin toimuvat võimalikult kaua edasi lükata,