Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin
katkes meie lõbusus nagu noaga lõigatult. Lähenesime ülekäigukohale, kus oli just õnnetus juhtunud – keegi oli alla ajanud teed ületava noormehe ja minema sõitnud. Vöötrajal lebas riidepalakaga kaetud surnukeha ning politseinikud otsisid sündmuse pealtnägijaid.
Mind rabas see, kui ruttu tüdrukud meie kõrvalt kadusid. Katie tormas kusagile sinna, kus politseinikud inimesi küsitlesid, Keira aga sammus julgelt politseilindi alt läbi, ja enne kui korravalvurid teda takistada jõudsid, eemaldas hukkunu näolt riide. Ma ei saanud aru, miks ta seda tegi, aga neiu silmitses mõnda aega surmasaanut, kattis taas ta näo ja hakkas kohale tõtanud politseinikuga rääkima.
Läksin ruttu nende juurde, kuid mind politseinikud läbi ei lasknud. „Ma olen selle tüdrukuga,” ütlesin ma läbematult. „Ta arvas, et see on tema tuttav.”
Juba oli Keira meie juures. Tüdruk oli surmkahvatu, kuid tema silmad põlesid. Ta tänas saatvat politseinikut ning tuli lindi alt läbi. Kohe oli kohal ka Katie.„Keegi ajas poisi alla, nii et ei pidurdanud ega peatunud. Ilmselt meelega tehtud,” ütles Katie ja pöördus siis meie poole: „Vabandage, poisid, aga jätame täna kohtingu pooleli. Me tahame koju minna,” ning ta vaatas mind sellise pilguga, et ma mõistsin: see oli mõeldud Steviele ja mind oodatakse tagasi.
Tüdrukud lahkusid, mina aga jätsin Steviega hüvasti. Leppisime kokku, et kordamine mõne päeva pärast kohtumist. Seejärel kiirustasin tüdrukutele järele.
Neiud ootasid mind lähimal tänavanurgal. Kui ma nende juurde jõudsin, pahvatas Keira:
„See poiss oli üks meie hulgast. Ma ei tea, kuidas, aga tunnetasin seda. Ta tapeti nii nagu Katiet alla ajada prooviti.”
„Ma kuulsin numbrit ka, üks pealtnägija oli selle meelde jätnud. See maasturauto oli ärandatud,” rääkis Katie.
Me läksime tüdrukute korterisse. Keira otsis sülearvutis politsei andmebaasist ruttu autoomaniku välja.
„Ohoo!” ütles ta. Olime Katiega kohe tema juures.
„Ärandatud auto kuulub Frank Russellile, linna suuremale sutenöörile,” vastas Keira. „Ärandajal pidi olema julgust talt auto pihta panna, sest sel mehel on allilmas mõjuvõimu.”
„Või siis andis ta auto kellelegi, kes selle poisi alla ajas,” pakkus Katie.
„Ma arvan, et meil oleks vaja auto omanikuga vestelda,” ütlesin ma ja küsisin tüdrukutel, kas neil minule oma arsenalist on midagi pakkuda. Katie otsis kohe välja 9-millimeetrilise püstoli. Samasugused võtsid ka neiud ise kaasa, lisaks veel pistis Katie tasku väikese musta karbikese.
„Kust te sellise arsenali endale olete saanud?” küsisin ma. Katie muigas selle peale ja kostis, et parem on, kui ma seda ei tea.
Russell elas uhkes majas linna servas, heas elamurajoonis. Läksime ukse taha ja andsime kella, kõigil käsi püstolipidet pigistamas, sest mehel võis olla ihukaitsja ligi. Siiski oli teada, et see mees tundis ennast kindlalt ja liikus ringi ainult verinoorte tüdrukute seltsis.
Russell oli pikk kena väljanägemisega mees. Ust avades oli tal seljas vaid hommikumantel. Tagapoolt kostus tüdrukute sädistamist. Katiet ja Keirat nähes tõmbus mehe nägu naerule.
„Kas sa näed, väikesed libud tulid! Tahate minu litsideks hakata? Tulge aga edasi, ma proovin teid kõigepealt ise järele…” irvitas mees.
Ma imestasin, kui järsku Keira jalg tõusis ja kupeldajat lõua alla tabas. Mees paiskus tahapoole ja prantsatas selili. Järgmisel hetkel oli Keira ta juures ja surus mehele püstolitoru otsaette. Katie läks kiiresti tahapoole ja sundis kolm poolpaljast kiljuvat tüdrukut istuma. Nood jäid vabisedes diivanile. Meie aga kogunesime Russelli juurde.
„Mis toimub? Kes, kurat, teie sellised olete?” küsis mees selili olles raevukalt. Samas näis ta kolme püstoli ees hirmu tundvat.
„Ütleme, et oleme politseist ja tahame sinu auto kohta midagi teada,” ütles Katie külmalt. „Ära ütle, et keegi ärandas ta! Parem lao välja, kellele sa selle andsid.”
„Teie ja politseist? Ha-ha-haa!” irvitas mees, kes oli ennast juba kogunud. „Politsei läks just poole tunni eest minu juurest ära ja teiegi teeksite targasti, kui laseksite jalga ja jääksite lootma, et ma kõik unustan!”
„Kuule, sina, tõbras, selle autoga aeti meie sõber surnuks ja ilmselt meelega. Me tahame teada, kes seda tegi ja miks ja oleme valmis selleks ka su ajud välja laskma. Või laseks sul hoopis kerad otsast? Unustad kohe need verinoored tüdrukud,” näitas Katie peaga näitsikute poole. Keira aga surus mehe pea vastu põrandat ja astus kontsaga ta kõrva peale. Mees röökis valust.
„Olgu, olgu!” karjus ta. „Üks vennike pakkus mulle auto eest kopsaka summa. Miks ma poleks pidanud nõustuma? Arvasin, et ta tahab mingit kaupa vedada. Tapmine minu plaanides polnud. Ta helistas pooleteise tunni eest ja ütles, et võin auto ärandamisest politseisse teatada. Ta jätab auto kuskile maha ja ma saan selle hiljem politseist tagasi. Hall maastur, üks kängururaua tuli on katki.”
Katie haaras mehe mobiiltelefoni ja otsis helistaja numbri umbkaudse kellaaja järgi üles.
„Ma võtan telefoni kaasa,” ütles ta mehele. „Siis saan vajadusel härra mõrtsukale helistada ja sina seda ei saa. Vabandust!”
„Kas on veel midagi, mida me teadma peaksime? Tema nimi, kus ta elab?” küsis Keira taas mehe kõrva kontsaga surudes.
„Lõpeta, valus on!” karjus mees. „Ma kuulsin ainult ühe tema kõne ajal, et helistaja nimetas teda Brianiks ja ta elab Gamble hotellis!”
Tüdrukud lasid mehe lahti. Too tõusis, raevukas pilk silmis, kuid relvatorude ees ei julenud ta ülbitsema hakata.
„Ära üritagi meid üles otsida, sest meid on palju – keegi tuleb ja laseb su sõelapõhjaks,” hoiatasin ma meest. „Me oleme omaette tegelased ja see vahejuhtum oleks olemata, kui su autoga poleks meie inimest alla aetud. Ja kui sa üritad praegu meid segada, siis anname sellele killerile teada, et sina meile infi jagasid. Ega ta selle üle rõõmus pole!”
Russelli näost oli näha, et ta tahab sellest jamast ruttu ja tervelt pääseda. Ta oli küll kupeldaja, aga mitte vägivallatseja, ja eelistas ilmselt kuulide alla mitte sattuda.
Kui me ära hakkasime minema, hõikas mees juba reipalt tüdrukutele: „Kui teil tööd on vaja, pöörduge minu poole. Mul oleks paari sellist hakkajat tibi ihukaitsjaks vaja.”
„Me mõtleme selle peale.” vastas Keira lühidalt ja me kadusime ruttu majast, saatjaks kolme noore prostituudi vaimustunud pilgud. Ilmselt avaldas neile mõju, kuidas tüdrukud enda eest oskavad seista ja mehi veel ka terroriseerida.
Gamble hotelli juures jättis Keira meid parklasse ja kadus sisse. Tema tagasitulekut ei tulnud kaua oodata.
„Kõik on kombes!” hõiskas ta rõõmsalt. „Administraator on noor mees, plaksutasin vaid veidi ripsmeid ja ta andis mulle registreerimisraamatu ning näitas isegi meest. See sööb praegu restoranis ja tema nimi on Brian Malkovsky.”
„Ootame teda siin ja vaatame, mis temaga ette võtta,” ütlesin ma. „Seni aga otsime Russelli autot. See peaks siin olema.”
Parklas oli mitu halli maasturit, kuid meile öeldud numbriga autot polnud. Keira leidis selle siiski üles, kuid teise numbrimärgi all.
„See on see auto,” ütlesin ma katkisele lambile osutades „Ja numbrit on alles vahetatud. Mees kavatseb sellega veel sõita.”
„See sobib meile!” ütles Katie ja pistis kaasa võetud musta karbikese auto põhja alla juhi istme kohale. Kostis klõpsatus, kui magnet ennast raua külge haakis. Siis läksime auto juurest eemale.
Meest tuli meil kaua oodata, kuid siis ütles Keira: „Ta tuleb!” Tõepoolest, meist möödus noorepoolne mees ja suundus maasturi poole.
Astusime kolmekesi tema kannul, ennast ja relvi varjamata. Mees vist tunnetas, et teda jälitatakse. Ta pöördus ümber ja kolme noort märgates sööstis auto poole. Hetke pärast oli ta roolis, käivitas mootori ja sõitis kummide vilinal